In englishEesti keeles

reede, 30. september 2011

Peipsil

Peipsi järvel 29-30.septembril 2011.a.. Eesmärgiks oli testida Amphibeari pikemal reisil ja proovida natuke lainetust. Kuna elektrisüsteem läks rikki,  siis kujunes reis plaanitust lühemaks. Läänetuul oli tugev, aga oma kaldast ja nii kujunes laine maksimaalselt 0,5m kõrguseks.

Juba eelmisel aastal käisin kallast vaatamas ja otsisin sissesõidukohta. Selline koht leidus, põhjakaldal on kena hotell ja majahoidja Sergei oli lahkesti nõus mind amfiibiga hotelli juurest vette lubama. Enne reisi helistasin Sergeile, kuid tulutult. Hotelli juurde kohale jõudnud kuulsin kurba lugu. Sergei oli surnuks pussitatud elukaaslase poolt, keda ta teise naisega pettis (või oli see vastupidi). Igatahes nüüd oli Sergei siit ilmast läinud ja naine vangis.

Lugu jutustanud vanem naine lubas mind siiski lahkelt hotelli juurde. Väga luksuslik vettesõit, asfalt ulatus 5 meetri kaugusele kenast liivarannast. Auto ettevalmistus võttis 2 tundi, põhiaeg kulub alati maanteesõiduks pandud ohutusotsade äravõtmiseks. Üheksatonnise katkemisjõuga köied suudavad vajadusel hästi energiat neelata. Tugevuse säilitamiseks ei saa neid karabiiniga kinnitada, kõik on seeklitega kinnitatud ja nende lahtikeeramine võtab üksjagu aega.

Vettesõit oli ootuspäraselt üllatusterohke. Kohalikeks üllatajateks olid liivaluited. Vesi on vaheldumisi põlvini ja siis jälle üle pea. Auto oli ainult köite najal pontoonide kohal, nii et vajadusel sai ratastega madalast kohast üle sõita. Kõik läks hästi, ainult et viimase luite määramisel oli kõhklusi. Kuid kui kõik paigas, siis järv ise on ilus. Alustasin teekonda lõuna suunas.

Isegi pilvise taevaga on järvevaade kena.

Proovin kalapüüki, aga kui sõita alla 5 sõlmese kiirusega, siis ei hoia autopiloot kurssi. Samas viiesõlmese kiiruse jaoks ei olnud mul aga sobivaid lante kaasas.

Väiksed lained lõid aeg-ajalt tagarattasse.

Ja vahepael ka koka sillale

Kuna oli juba sepmtembri lõpp, läks varakult pimedaks ja kell pool kaheksa sättisin ennast madalasse vette ankrusse. Proovisin pimedas autotuledega järvel sõita - täiesti lootusetu. Käisin isegi vahepeal ees vaatamas, kas tuled põlevad. Põlesid, aga vesi neelas valguse jäljetult.

Hommikul ei töötanud esivints, kerisin ankruköie niisama kokku ja jätsin vintsi mure hilisemaks. Pöörasin auto nina põhja suunas ja asusin tagasiteele. Tee peal tulid kohalikud mind mobiiliga lähedalt pildistama "Nikto ne poverit!" . Mina pildistasin vastu.

Auto hakkas tõrkuma. Esialgu peaaegu suri välja, siis jätkas mootor tööd. Ja nii mitu korda järjest.  Jätkasin sõitu, vahepeal viga otsides. Vahepeal suri mootor üldse välja, aga läks kohe jälle käima. Mõtlesin, et kuskil on mõni oluline kontakt niiskust saanud ja nüüd ei anna ühendust. Kui põhjalikult võib ikka mööda panna!?

Siis tundsin kärsalõhna. Hakkasin ringi jooksma nagu orav rattas. Kus põleb, kiirelt vett peale, siis akujuhtmed lahti, siis jahutada ja kustutada kõiki hõõguvaid kohti, mida oli mootoriruumis päris palju. Järgmiseks oli vaja ankrusse jääda, et mitte Venemaa suunas triivida. Siis sai rahulikult järele mõelda, kui rumal ikka võib olla, et kahtlustada lühise asemel hoopis kehva ühendust. 

Ega siis midagi, auto vajas taastamist ja õnneks kahe aku peale jätkus voolu veel ka pärast suure osa massijuhtmete lahti keevitamist. Kui ajutine töövõime taastatud, tuli kurss võtta lähima võimaliku maabumiskoha suunas. Käisin küll jala enamuse teest läbi aga viimast sadat meetrit ei käinud ja tegelikult oli tegemist kellegi eramaaga. Väga kena koht muidugi!

Sõitsin koju ja hakkasin taastama sündmuste käiku. Esivintsi relee oli vett saanud ja rooste oli ehitanud väikese silla plussi ja massi vahele. Kui see järjekordselt märjaks sai, siis tekkiski lühis.

Selle järel kuumenes massilüliti niivõrd, et pluss sulas läbi lüliti plastist põhja vastu autokeret. Nüüd oli lühis juba tõsise kaabliga otse keresse ja põhjustas ka salongis minitulekahju. 

Sealt algas tõsine kadu kogu süsteemis. Kuna massijuhe keresse oli peenem, kui mootorisse põles see peenem juhe kõigepealt läbi. Selle järel hakkas käivitusjuhtme mass otsime kõiki võimalikke ühedusi mootori ja auto kere vahel. Nii kõrbes ära hüdromootori keti pinguti amort, kuumenesid üle veel mitmed juhtmed, sulas auk konditsioneeri torusse, põlesid ära mõned tee peale jäänud tulede jms kaablid.

Lõpuks tuli taastada ja uuesti ehitada kõik maanduse kaablid, vintsi kaablid, esivintsi relee, tulede kaablid, konditsioneeri toru, ketipinguti amort ja veel mõned detailid. Positiivse üllatusena elasid akud ja muu elektrisüsteem selle üle ilma täiendavate riketeta. Auto sai parem ja usaldus kasvas, ka tõsised häired ei vii mootori elektroonikat rivist välja. Keset suur merd oleks mootoririke tõsine mure.

Teekond oli 337 km maal ja 65 km vees. Vees on tuule mõju kiirusele ja kursile väga väike. Auto elektrisüsteem sai selgemaks ja pärast remonti ka parem kui enne.

laupäev, 25. juuni 2011

Keri saarel

Kahepäevane test Soome lahel 24-25.juunil 2011.a.

Seni olen soolast merevett vältinud. Kuid avastasin Jägala jõe suudmes kena koha, kus magedas vees vette sõita ja sealt merele minna. Nii saab auto roostetamise algust veidi edasi lükata. Plaan oli sõita Keri saarele. Keri asub kolmandiku tee kaugusel Eesti ja Soome vahel.

Pontoonilt pontoonile liikumiseks tehtud kahest kokku ühendatud liivaredelist tehtud sild, keti automaatne õlitussüsteem ja mõned teised pisiasjad vajasid testimist.

Jägala jõe suudmes

Nii madala vee kohta ei ole ei mere ega maakaarte. Ainus võimalus kivide vältimiseks on nö manuaalne kontroll, ehk keegi kõnnib auto ees ja otsib kivideta raja välja.

Sügavama vee otsinguil

Pauli abi väljumisel ja randumisel aitas kive vältida

Lainetus oli minimaalne, ainult mõni üksik laine pritsis kõrgemale.

Meid jälitas kurja ilmega vihmapilv

Keri vaht Peep Rada saart tutvustamas

Amphibear kahe ankru vahel. Kivide vahel oli parasjagu ruumi, et Amphibear ära mahutada, aga sinna manööverdamine ja püsimajäämine ei olnud lihtne ülesanne. Kõigepealt õnnestus merepoolse ankru kaugust valesti hinnata. Tagasi sõites läks ankruköis muidugi ühe propelleri ümber. Õnneks hüdraulika annab kohe järgi ja suunab jõu teise propellerisse. Lõpuks saime kohale ning kaldapoolne ankru suure kivi ümber.

Keri majakas

Keri majaka sees


Trepp

Mõned hooned vanadest aegadest. 

Hommikune reis ümber Keri saare. Magasin autos, et olla valmis puhuks, kui anrkud järgi annavad ja amfiib peaks kivide suunas triivima. Öösel oli lainetus vaikne. Amfiib õõtsus kergelt, kuni ropsaki - püüdis keegi voodit alt ära tõmmata. Kaldasuunaline köis oli jäik ja ümber kivi, ning ilma pideva tuulesurveta õõtsus amfiib kord lähemale, kord tõmbas jälle köie kõvasti pingule. Nagu näost võib näha, kestis selline voodi altäratõmbamise mäng öö läbi.

Tagasitee oli uskumatult siledal merel,

kus ainsad lained oli Amphibeari tekitatud.

Amphibeari esimese merereisi kaart

Teel sõidetud 74 km. Vees sõidetud 58 km. Kütust kulus 37 liitrit. Järgmised tööd to-do-listis: tehtud pontoonidevahelise silla kinnituste modifitseerimine, rikki läinud õlitussüsteemi juhtbloki remont ja auto katusel pontoonide tõstmise tugipunktide täiendav tugevdamine.

reede, 6. mai 2011

Võrtsjärv 2011

Lühike kokkuvõte esimesest sõidust avalikul veekogul, Võrtsjärvel 5-6. mail 2011.a. Eelmisest testist Kiiu karjääris on palju aega möödas. Peamiselt kulus aeg paberite täitmisele. Auto ümberehituse registreerimine ja esitatud nõuete täitmine võttis kokku aega 14 kuud. Loomulikult sai ka sõiduk täiendusi, mis esimesel testil kirja said.

Planeeritud oli mõõta kiirusi, kütusekulu, autos öö veeta ja testida kõiki muid funktsioone.

Stardiks valmis.

Järvesõit on maikuus lihtne, tuleb sõita mööda teed.

Käed puusas - see on vettesõidu asend. Ka sügavust valesti hinnates jääb peanupp veepinnale.

Võrtsjärvel on kiiruse testimiseks ruumi küll. Mõistlik kruiisimise kiirus on 5 sõlme. Maksimaalne kiirus on 8  ja minimaalne 2 sõlme.

Amphibear lainel. Kui katamaraani laius on õige, siis pontoonide laine summutab üksteist võimendamise asemel.

Pontoonide vahel tekkis lainemustri hari tagumise differentsiaali alla.

Ka 5-sõlmese kiirusega kaob maa vaateväljast üsna kiiresti.

Hetke nautimiseks tuleb peatuda ja lasta mõtetel hoog maha võtta.

Ühelt pontoonilt teisele saab ainult autot mööda ronides. Ilmselt on vaja silda.

Esimene öö autos. Magamiseks jätkub ruumi täpselt. Nagu alati, sõltub magamine rohkem meeleolust. Kas kuulan iga kriuksu, mis sõidukist kostab? Kas olen valmis selleks, et öösel kukub temperatuur 2 kraadini? Külm äratas mitu korda, aga õnneks oli Webastost palju abi. Öiste murede kompenseerimiseks oli aga võimalus päikesetõusu vaadata otse voodist.

Õhtu ilu.

Koju sõitmas.

Maal sõidetud 337km, järvel 29km. Kütust kulus 54 l. Vaja on konstrueerida keti õlitussüsteem (sest ühe keti suutsin kuivaks ja 2 lüli pikemaks sõita), muuta kaamerad veekindlamaks, leida lahendus ajamite kergemaks tõstmiseks ning ehitada sild pontoonide vahele.