Testisõit toimus 11-12. juunil 2013
Seekordsel sõidul oli neli eesmärki. Esiteks- filmida autot maal ja vees. Teiseks- proovida autos kahe inimese ööbimist. Kolmandaks, testida täiendavaid täispuhutavaid pontoone. Neljandaks eesmärgiks oli kontrollida lohe lennutamist ja amfiibiga purjetamist. Kuna palju aega kulus filmimisele, siis pilte peaaegu polegi.
Tuul oli seekord 10 m/s. Nii nõudis ainuüksi teel sõitmine tähelepanu ning pontoonide tõttu on auto tuulele tundlik. Keskendumist säilitada on muidugi keeruline, kui operaator kõrvalistmel intervjuud teeb. Mulle omaselt usaldasin terve mõistuse asemel navigatsiooniseadmeid ning sattusime kruusateedele ja teeremondi piirkonda. Filmimeeskond oli õnnelik ja auto tolmune.
Võrtsjärve äärde saabudes arvasid kohalikud paadimehed, et sellise tormiga ei tasu väiksema paadiga üldse järvele minna. Kahtlesid, kas suurema paadiga tasub minna. Pärast pikki ettevalmistusi saime lõpuks järvele. Tuul oli piki järve ja võttis korraliku lainetuse üles. Saatepaadil oli korduvalt nina taeva poole. Amfiibil polnud vigagi, laine suhtes pikk ja kõikumine ootuspärane. Muidugi võib ainult ette kujutada, milline on tuul ookeanil. Siis ei ole amfiib laine suhtes enam pikk ja kõigub lainetes sama ägedalt kui mõni väiksem paat Võrtsjärvel.
Pärast filmimeeskonna lahkumist puhusime täiendavad pontoonid täis ja paigutasime auto ja metallpontooni vahele. Mõõdud on õiged, aga korralik toestus tuleb veel läbi mõelda. Kui nad ujuvust annavad, siis vastavad jõud ujuvusele ja selleks on vaja mitmetonnist koormust taluvaid kinnitusi. Täispuhutavad pontoonid on elastsed ja liiguvad laines. Iga teravam metalliserv võib pontooni kiirelt läbi kulutada. Õnneks pontooniga kokku puutudes väga palju teravaid servi pole. Muidugi oli mugavam küll, kui auto ust avades mustav vesi vastu ei vaadanud, vaid sai astuda jalasõbralikule pehmele alusele.
Täispuhutavad pontoonid auto kõrval.
Lohepurje testima jõudsime alles päikeseloojanguks. Kiirelt selgus kaks asja. Jah, lohepurje saab auto pealt lendu lasta. Ka ilma täispuhutava osata puri võtab ennast auto peale laiali laotades õhku täis. Ja lendulaskmise asemel on keeruline osa teda paigal hoida. Teine tõsiasi oli kurvem. Tuul oli õhtuks vaibunud mõnele meetrile sekundis ja puri siiski lendu ei läinud. Niisiis mässime ennast purje sisse (tegelikult muidugi kavatsesime seda kokku panna). Lõpuks õnnestus puri autosse suruda, ennast purje seest välja harutada ja lootusetult sassi läinud nöörid mingil viisil uuesti kokku koguda. Kui minu unistus on amfiibiga kaugeid reise teha, siis nööridel tundub olevat igatsus põimimise ja sõlmlemise järele. Piisab kui nööridele korraks selg keerata ja nad on mitu uut sõlme leiutanud.
Järgmiseks oli aeg õhtusöök teha ja magama minna. Õhtusöök kulges tavapäraselt, st saime kiirtoidu juhistest valesti aru ja pudru asemel sõime mingit imelikku vedelikku. Tühi kõht on väga hea kokk ja kõhu saime täis. Magamamineku ajaks oli üsna hämar, tuulevaikne ja sääserohke. Et sääski väljas hoida, valmistasime magamisasemed ette juba autos. Parema ettekujutuse saamiseks kujutlege, et läksite maale. Lükkasite vanaema suure riidekapi selili, viskasite sisse madratsid ja magamiskotid ja 2 täismeest ning siis sulgesite seespoolt uksed ja asusite voodit tegema. Esiteks on vaja väga palju kannatust, kuna toimetusi saab teha sammhaaval. Teiseks on vaja päris head painduvust, et kõik asjad paika ja kätte saaks. Eraldi vahepala on millegi unustamine kasti, sest siis tuleb voodist välja navigeerida, kasti kaas avada (selleks tuleb vastu seina ulatuv laiendusplaat üles tõsta), vajalik asi üles leida ja uuesti voodi ära teha. See õpetab ruttu vähesega leppima ja mälu pingutama. Öö oli sündmustevaene, moskiitovõrguga tagaakende ventilatsioon toimis rahuldavalt, auto keskele velcroga lakke pandud kardin kukkus alla ja sai ka magada. Seekord magasime korralikult ankrus madalas vees ja vähemalt ei muretsenud äratriivimise pärast.
Testi peamised eesmärgid said täidetud. Vajalike tööde nimekiri sai kirja ja kojusõit oli ilusa ilmaga, tervet mõistust usaldades, asfaltteedel.