In englishEesti keeles

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Tööpäevad Novo Iguacus

Auto on käes, aga võtmeid mitte. Nii ei saa autoga erinevatesse töökodadesse sõita ja nädal on kulunud pisitöödele. Päev algab äratusega 7:00, hommikused protseduurid. Siis mõned kiired meilid, et asjajad ikka liiguksid ja hotellist taksoga Marfran Logistica garaazi.  Seal kipub mõni päev küll temperatuur ajusid pehmeks keetma, aga auto parandamise mõttes kindlasti parem kui kodused miinus kümme või kakskümmend kraadi. Iga päev ise tööd. Esialgu kogu autosse jäänud varustuse (näiteks auto ise, pontoonid, köied, kaitsekatted jms) meresoolast puhtaks uhamine ja mingil mõistlikul viisil autosse paigutamine. Siis lihtsamad pisiparandused. Autole kraana konksudest ja jaotuskettidest tekkinud mõlkide väljaajamine, voolikusüsteemi muutmine, õhupumba mahavõtt ja varuosade tellimine, purunenud tulede ajutine parandamine ja asendamine. Isegi purunenud lipumastid said korda tehtud. Samas, kuna auto rool on lukus ja kodust leitud teenindusvõti alles kulleri käes, ei saa autot ladustamisalalt ära viia. Ladustamisalal lõikamis- ja puurimistöid paraku teha ei tohi. Seega on suuremad tööd ikka veel ees. Pontoonide juures on enne keevitamist kõvasti lõikamist vaja. Voolikusüsteemi lõpetamiseks on vaja veidi auke puurida ja ka Toyota hooldus ootab võtme saabumist.

Amphibear igati väärikas naabruses. Pole ime, et ladustamisalal lõikamis ja puurimistööd keelatud on. Kelle ikka on vaja lõiketta sädemetest auklikuks muutunud kopterit.

Kell 18:00 pakin asjad, sest kuidagi on vaja tagasi hotelli saada. Taksot siin Rio eeslinnas tellida pole üldse lihtne ja nii tuleb ennast sokutada abivalmis kojusõitvate töötajate autodele. Kuna tööpäeva lõpp on kell 18, siis tuleb ka sõiduks valmis olla. Paraku tähendab see sageli ärasõitu kell 19. Siis hotellis väike õhtusöök, meilide ja muu dokumentatsiooniga tegelemine ja ongi päev läbi. Et siis Rios ja Braziilias...

Kuna Marfran Logistikcas inglise keelt peaaegu ei osata, käib kogu suhtlus portugali keeles. Nii et keelekümblus on tasuta boonus. Ma olen muidugi aeglane õppija, aga väga lihtsa vestluse saab kehakeelt, sõnaraamatutu ja näidiseid appi võttes juba peetud. Näiteks, vajan augu puurimiseks astmelist avapuuri mõõduga vähemalt 20 mm...

See on portugali keeles väga lihtne. Võtad paberi, joonistad puuri, kirjutad läbimõõdu ja 20 mm. Siis lähed meistri juurde, teed bzzzzz ja näitad riiulis trelli peale ja paberit. Tema aga vastab sulle portugali keeles, et selle saab alles teisipäeval. Saa siis aru, miks ja kuidas. Aga kuni töid jätkub pole sellest muret, võtad lihtsalt järgmie töö, kuni puuri saab. Totter on see, et varustuse kastides on kõik vajalik ju olemas, siit mõnekümne kilomeetri kaugusel tollilaos.

Nädalavahetus on lahedam. Siis on kord Peetri nädala töö üle vaadata. Peeter on meister asjade leidmisel ja väljauurimisel. Kui laupäeva hommikul poode külastama hakkame, on õige pood õige poe järel, just vajalikud liidesed ja voolikud ja isegi kummipuksid. Ainult ühtegi kanistripoodi pole suutnud veel tuvastada. Nagu ei olekski olemas.

Ning pühapäeval Nova Iguacu rahvusparki külastades on liblikapildistamist ja looduse vaatlemist ka küllaga. Seekord siis looduslik rahvuspark. (Rio oma oli 150 aastat tagasi kuninga käsul istutatud.)
Veidral kombel tundub kõigi matkaradade idee kuumas kliimas olevat ühesugune. Kõnni kuni kurnatuseni palavuse käes ja kui tuleb põlve või reiesügavune oja, siis istu sinna niigi higist märgade riietega sisse, naudi seda ja kiida taevani kui maailma kõige jumalikumat kohta. Siis kõnni tagasi ja tunne uhkust järjekordse rahvuspargi vallutamise üle. Aga muidugi metsikus looduses iga päev pärdikuid ei näe. Meie nägime. Siiamaani rõõmustame.

Teel rahvusparki nägime ka viimase paari päeva paduvihma kahjusid. Mõni tee on ikka päris ära uhatud.

Rahvuspargi väravas tervitas meid jalgrattaparkla.

Kes leiab see imeb. Kes ei ime lehvib ringi ja ennast pildistada ei lase. Aga päris kena, tiivaotsad natuke läbipaistvad.

Toopika matkaraja suurim rõõm. Põlvesügavune jahe vesi, kus ennast kõigi riietega märjaks saab kasta.

Ehtne pärdik puu otsas. Mina oma fiks objektiiviga ei hakanud proovimagi. Peeter zoomis oma aparaadiga midagi pildile. Päris elus on nad kenamad, elavad, tähelepanelikud ja asjalikud.

pühapäev, 12. jaanuar 2014

Rio turisti pilguga

Kuna nädalavahetustel asjaamist ei toimu ja auto juurde ka ei saa, on võimalik ahjus ringi vaadata. Päike paistab seniidist ja vari on otse all, nii on ka ringivaatamine lihtne. Päike silma ei paista. Aga sellises kohas on kõige kõrgemas hinnas jahedus. Nii ongi kõige kuulsamad ja uhkemad paigad ka suvel kõige jahedamad paigad.

Rio botaanikaed on korraga suursugune ja hubane. Pakub mõnusat varju ja erinevalt loodusest on puud koos siltidega. Praegu mingit värvikirevust ja õiterohkust seal ei ole, pigem vastupidi. Värvid ja õied puuduvad peaaegu täielikult. Kuid mõnusalt jahe, vaikne ja tore puhkamise ja uudistamise paik on ta küll täiel määral. Ning vormide ilu leiab siit igal aastaajal.









Samuti on linnalähedane Tijuaca rahvuspark sobiv koht linnakärast pääsemiseks ning veidi jahedama veega mägiojade vahel jalutamiseks.



Teistmoodi koht sulatusahjust pääsemiseks on kuulsad Ipanema ja Copacabana rannad. Seal tekib termiline tuul, tuul ise jahutab ja ka õhk on paar kraadi jahedam kui merest kaugemal. Rahvast on muidugi murdu ja murdlained ei lase kõigepealt ujuma ja tagasi tulles saadavad kaldale koos liiva täis pükstega. Copacabana rand oli rahvarohke.



Ning ostutänav Uruguaiana ja sellega külgnev kirbuturg on nii rahva kui poodiderohke. See muidugi ei tähenda, et sobiva kauba leiab aga otsimise rõõmu saab kindlasti.



Ning loomulikult leiab metropolist ka kvaliteetset meelelahutust. Marina da Gloria vastu omalt poolt sõbralik olles külastasin nende võõrustatud Cirque de Soleil. Kunagi Eestis jäi külastamata, aga ilmselt kirjeldada pole vaja, on võimas ja maitsekas meelelahutus küll. Etendust pildistada muidugi ei tohi, aga ka lavakardin on meeleolukas.




Lendav Amphibear

Esialgne plaan oli vältida kallist kai äärde sõitmist ja amfiib Rio lahes uuesti vette lasta. Selleks valmistasin autot ette: pontoonidest vesi välja, mittevajalikud köied maha, ajutine parandus poolikule ajamile ja auto mahajätmisel sisse jäänud sodilao sorteerimine erinevate asjade kuhjadeks (kastid on ju tollis kinni). Tasapisi hakkasid selguma selle plaani puudused. Näiteks on auto vettetõstmiseks lahes vaja eriluba, kui pukseerida siis pukseerimisplaani, mida kinnitatakse kümne päeva jooksul jne. Ning poole nädala pealt tuli otsus, et tõstame auto kai peale. Mulle muidugi lihtsam kui katkiste pontoonidega Rio lahes seilata ja ilma võtmeteta autot kuidagi mööda slippi kaldale vintsida (võtmed varustuse kastides)

Laevale sõitsime sadamataksoga. Mind palju aidanud Gustavo Magalhaes, laeva manager leidis enamasti võimaluse kalli veetakso sõit ühildada teiste vajalike spetsialistide toimetamisega laevale.

Läksin Geoholmile autot teel sõitmise asendisse sättima. Geoholmi suur kraana tõstis auto üles. Hakkasin pontoone üles vintsima, kuid seismisega pooltühja aku pealt ei jõua vints kuidagi. Panime tõsteotsad tala peal kaugemale. Nii sai lõpuks auto kaaluga pontoonid maast lahti ja rattad maha. Edasise tõstmise käigus hakkas selguma ka põhjus. Pontoonides oli veel põhjas suur kogus vett, mis hakkas välja valguma kui pontonid olid juba tagurpidi õhus.

Amphibear jälle sõiduasendis, Geoholmi suure kraana taustal. Pontoonide pragudest voolas tõstmise ajal lahinal vett välja.

Siis sai selgeks ka merel mind vaevanud juhipoolse pontooni saladuslik vajumine. Mereasendis sisemise toe all oli pikipragu, kust nüüd vett välja voolas. Selge, lisaks kaassõitja poolsele pontoonile on ka juhipoolne stuktuurselt puru. Vahepeal on ka eksperdid oma arvamuse öelnud ja selle võib kokku võtta nii: „Parandada ju võib, aga merele nende pontoonidega enam minna ei tasu. Ainult lühikesed siseveeotsad“ Pontoonidest valguvaid veekaskaade vaadates oli see niigi selge. Jätkamiseks on siis vaja ajutist parandust, et Brasiiliast edasi sõita ja kiiresti uute ning oluliselt muudetud pontoonide hinnapakkumist. Uusi pontoone muidugi eelarves pole, aga kõigepealt on vaja maksumust teada. Õhtul kell 22 sain lõpuks laevalt maha. Järgmine päev laevale minnes oli olukord veel ebaselge. Kas ikka on luba tõsta. Kuid kapten oli kindel, täna tõstame kaldale.

Geoholmi kaptenil ei ole laeva Brasiilias töötamise ettevalmistamine just lihtne tegevus. Isegi sildid, "Ära reosta merd ja ära viska prügi vette", tuli asendada siltidega "Ära Brasiilia territoriaalvetes viska tahkeid jäätmeid vette. See on seadusega keelatud." Rääkimata kõigi ohutussüteemide, filtrite, prügikastide ja teab veel mille väljavahetamimisest. Julge, uudishimulik ja avatud - oli just tema otsus ja visadus otsingutel määrav Amphibear leidmiseks ja päästmiseks. Ohutusnõuetele vastavaid tööriideid peab laevatekil ka kapten Reinold Lederle kandma.

Kinnitasin siis pontoonid auto kohale kokku, mõtlesime koos Geoholmi tehnilise meeskonnaga tõstmise läbi ja Geoholm sättis ennast kai äärde. Esialgu pidi tõste teostama sadamasse tellitud autokraana, kuid kuna sellele oli tõste kauguse poolest piiri peal, pandi ikkagi Geoholmi kraanale hääled sisse. Ja nii lendaski Amphibear suure kraana noka all maa peale. Kuna ma ise sõita ei saa, siis ootava treileri kukile. Ja sealt mulle teadmata asukohaga lattu kuskil linnast väljas.

Juba kaks korda kraana noka all lennanud Amphibear sai Geoholmilt viimase tõste ootavale treilerile.

Teadmata asukohaga lao asukoha saime teada järgmisel päeval kui Port Logistics meid sinna sõidutas. Linnast kaugel, kuid muidu väga hea asukoht. Auto on Marfran Logistica katuse all, kõrval on kaks transtpordivalmis helikopterit, sealsamas on töökoda võtmete ja tööriistadega, autot aitas kohale paigutada firma omanik Marcelo isiklikult ja ümbruskond on täis autoteenindusi, tööstusettevõtteid ja muud remondiks vajalikku. Pontoone käis hindamas ka juba kohalik meisterkeevitaja Ronaldo de Paula. Esmaspäeval ehk saame Toyota teenindusest kellegi autot üle vaatama.

Nüüd on ka sõiduki seisukord selgem ja võib sellest teha väiksese kokkuvõtte. Kõigepealt need asjad, mis läbitud tuhande meresõidu kilomeetri ja maasõidu jooksul suurepäraselt töötasid:
  • Raam, proportsioonid ja üldine kavand toimisid. On nüüdseks üle vaadatud ka mõne laeva peainseneri ja kapteni poolt ja leidnud kinnitust, et on piisavalt tugev ning laevuke on õige kujuga.
  • Autoga muresid ei olnud. Mootor tuksus, raam pidas valule vastu ja kuigi piduritrumlid on roostes siis maal kõik neli ratast pöörlesid. Mingi väike anduri rike on ja ilmselt on lisaks õlide vahetusele ka veermikule korralikku hooldust vaja, aga need on ootuspärased.
  • Hüdraulikasüteem toimib lollikindlalt. Ühe hülsi mutri lahtitulekuga mure oli, aga süsteemi vaadates on see pisimure. Rõõmu teeb, et ka ühe ajami eraldamine, sh pööramise eraldamine toimis kiirelt ja ootuspäraselt. Pumba kettülekande asemel võiks ju midagi vähem hooldust vajavat olla, aga ka see on seni toiminud ja pärast õlituse kordasaamist on kettide vastupidavus hea.
  • Lisasüsteemidest on kodus natuke muudetud õhutusega vintsid töötanud muredeta, vedeliku pumpadest üks tõrkus, aga nagu hiljem selgus oli see kuivalt töötamisega ülekoormuse tagajärjel läbi põlenud kaitse. Töötamise lõpetas õhupump. Selle peaks dubleerima X-jack auto tõstepadja lahenduse abil, mida täidetakse otse auto sumbutaja otsa surutud toru abil. See on paari vooliku ja liidese küsimus. Pumpade liideseid peab muidugi lihtsustama, et saaks samade voolikutega kiiresti erinevaid ülesandeid lahendada.
  • Ise hangitud ja sponsorite poolt tarnitud varustusega pole muresid olnud. Kui Matkaspordi matkavarustuse vastupidavus ja mugavus reisioludes on ootuspärane, siis mulle üllatuseks pole ei Tehnoturu tarnitud ega ise otsitud elektroonilise varustusega muresid olnud. Ka merel soolase käega näpitud seadmed on töötavad kõik tõrgeteta. Auto tööriistakasti sisu on oma rolli hästi täitnud. 
  • Peab märkima et auto päästsid uppumisest Polymersvarka poolt eritellimusel tehtud täispuhutavad pontoonid. Ilma nendeta oleks auto pragunenud ja vett täis alumiiniumpontooni vee alla vajudes ümber läinud. Hea töö.

Ei töötanud:
  • Pontoonid. Tehase poolt enne reisi antud hinnang nende vastupidavusele oli ekslik ja minu hinnang ajami kinnituse sobivusele samuti. Kui siin tahaks kirjeldada, mis kõik peaks teisiti olema tuleb üks eraldi postitus teha. Lühidalt tuleb nad muuta oluliselt tugevamaks ja oluliselt kiiremini hallatavaks (st kui on lekke kahtlus, on võimalik väga kiirelt kõik sektsioonid üle kontrollida ja vajadusel vett või õhku pumbata). Muudetud konstruktsiooniga pontoonide tarnimiseks on hinnapäring tehasele saadetud. Välistamaks minu ja tehase valehinnanguid tuleb projekt veel enne tellimist ekspertidel üle vaadata. 
Väsimuspraod tekkisid pontonidesse juba ookeanil lainetuses. Kraanaga tõsted tõid nad ainult rohkem esile.

Ajamiplaatide rebenemine oli ebameeldiv algus palju tõsisematele probleemidele. Alumiinium on hea materjal aga korduvat painutamist ei kannata. Iga struktuuri element peab olema nii tugev, et ei paindu koormuse all.

Sellised mõlgid tekkisid pontoonile päästetõstmise käigus. Atlandi lainetuses paratamatu.

Kui uute pontoonide tellimiseks vahendeid leiab, siis on ka reisi jätkamine võimalik. Uusi pontoone on vaja vähemalt enne Kariibi mere ületust. Selleks tuleb nad ära tellida üsna peatselt. Logistikaeksperdid on soovitanud tarnida Tsiilisse ja vältida Brasiiliat ning Argentiinat (vaja ju pontoonid ka tollist kätte saada). Eks siis varsti selgub, mis on võimalik ja kas või kuidas reis jätkub.

reede, 10. jaanuar 2014

Sulatusahi Rio De Janeiro

Hommikul läksin linna peale paadi jaoks pisividianaid otsima. Väga tulutu ettevõtmine. Kes tahab suveriideid shopata, on Rio ideaalne koht. Paadi jaoks on mul oma eesti www.dutyhook.eu poes viiskümmend korda rohkem roostevaba kaupa müügil, kui siin juhatatud parima valikuga poodides. Tellimise peale isegi saaks, aga hind on selline, et odavam on Eestist saata. Ilmselt ma veel lihtsalt ei oska paadivarustust Rios osta. Pole ju võimalik, et sellises maailmalinnas nii nigel tase on.

Sadamas kohatud ja Amphibearist väga teadlik laevakapten Marcelo, kinnitas et ongi nii. Kõik tööstuslikud ettevõtted on hoopis Sao Paulos ja kui Rios tahab mingit varustust, tuleb esindaja otsida. Või peab siis hoopis asukohta vahetama.

Rios vaheldub kena Portugali mõjudega arhidektuur nii moodsate kõrghoonete kui räämas tellisseinadega.

Aga Rio ise on üks suur turistide sulatusahi. Nii kuum, et ka neegrid viskavad tänaval kõndides särgi seljast. Päeval on 32-34 kraadi ja kui linnas jalutada, siis väga ettevaatlikult ennast liigutades oled poole tunniga läbimärg. Kiiresti liigutades oled ka läbimärg. Ainus võimalus kuhugile kontorisse asju ajama minna on liikumatult  – taksos istudes. Nii tuleb iga päev jälle logistikafirma kontorisse sõites takso võtta, sest muidu on kohale jõudes särk higilapiline.

Siit Copacabanani on veel tükk maad sõita, aga ka Rio lahe ääres on rannad rahvast täis.

Brasiilia tollisüsteem tundub olevat mingi teisend Maroko omast. Kohalik suur logistikafirma Port Logistics ja nende operatsioonide manager Bianca Pires ja Bruna Klauck tollisid Amphibeari sisse alates esmaspäeva hommikust kuni neljapäeva hilisõhtuni. Sealjuures tegutseti väga läbimõeldult ja professionaalselt. Ning lõpuks see õnnestus. Amphibear sai oma viimase tõste Geoholmi kraanaga ja on nüüd maal, sisse tollitud. Esialgu küll kuskil linnast väljas laos, mis ehk polegi nii halb koht.

Kohale jõudnud reisikaaslane Peeter Annus imetleb jahisadama Marina da Gloria suurust. Sadamakapten Ricardo Ermel nõustas meid kontaktidega ja oli valmis Amphibeari nii vees kui maal sadamasse võtma. Sadama suurust iseloomustab fakt, et korraga võõrustasid nad Cirque de Soleil ja elektronmuusika festivali.

Kuid rumalal kombel on nii tollis kui ka Air Cargo laos kinni auto võtmed ja muu varustus. Eesti aukonsul, kelle aadress saadetisele sai, on välismaal ära ja tuleb tagasi alles kuu lõpus. Ning kellelegi teisele saadetist ei väljastata. Õnneks lubas Port Logistics ka siin aidata. Näiteks tollist vabastamiseks on vaja kõigi asjade nimekirja ja maksta 50% väärtusest tollimaksu. Kui iga maa nii küsiks, tuleks mul kokku maksta 1500% varustuse väärtusest tolli. Eelarves seda küll pole...

Sõiduki mahatõstmisest, tollimisest ja seisukorrast lähemalt järgmises postituses.

kolmapäev, 8. jaanuar 2014

Geoholm ja Amphibear Rios

Sõitsin laevafirma kohaliku esindaja Gustavo Magalhaes poolt kokkulepitud ajal, kell kolm päeval Geoholmi suunas. Endal süda kergelt värisemas, et mis seisus Amphibear on ja milline on meeskonna suhtumine. Kohale jõudes hakkas kohe laevakord kehtima, nimi kirja, kõnni mööda rohelist joont kuni jõuad kaptenisilda. Piilusin ka kaptenisilla varustust, kümneid kohti suurte arvutiekraanidega ja operaatoripultidega. Kaasaegne põhjamaa laev. Kapten Reinold Lederle võttis mind lõbusalt vastu, ega iga päev ei saa merest autosid päästa ja hiljem nende omanikke usutleda. Jutud räägitud ja auto maalesaamise plaanid arutatud läksime sõidukit vaatama.

Geoholmi tunneb tänu erilisele profiilile kaugelt ära. Muidugi on Amphibear ka dekil kaugelt näha (pildil taustalaeva kontuuri sees)

Esialgne vaatepilt kaugelt oli julgustav. Autol on küll palju kosmeetilisi vigastusi, mõned mõlgid, mõni tuli katki, natuke lipuvardaid ja muud pisivarustust purunenud, aga ei midagi sellist mida ei saaks korda teha või mis eelarve kohe tühjaks teeks.

Poollahtine ajam, mille vees kinnitamine ei õnnestunudki sai laevadekil kerge paranduse poole tunniga. Mitte päris sellise nagu vees plaanis oli, aga väga sarnase.

Pontoone lähemalt uurides tundus olukord kehvem. Muidugi hulk kosmeetilisi vigastusi, aga lisaks sellele mõned tõsisemad mõlgid ja ka mõned praod ühe pontooni auto tugijala juures. Kuna üks pontoonidest lekkis, olid kõik viis põhikambrit triiki vett täis. Purunenud oli ka üks roostevaba trossipinguti ja muid pisiasju.

Kõigepealt on näha kosmeetilised vead, tuli on kadunud, pristmeplaat ja pealmised profiilid kõverad. Halvasti märgatavad pisikesed praod tugijala juures on palju tõsisem küsimus.

Õhtul hotellist panin küsimused tehasele ja abiks nõu pakkunud Eesti paaditootja „Alunaut“ juhile Mark Murule teele. Kas parandada või tuleb hakata uute (ja paremate) pontoonide tellimise peale mõtlema.

reede, 3. jaanuar 2014

Teated Brasiiliast

Head uut aastat Amphibeari toetajatele ja fännidele! Jõudsin Rio de Janeirosse. Palju logistikat ja organiseerimist enne, kui Amphibear 7. jaanuaril kohale jõuab. Samba jaoks aega pole.

Illuminaatoriga teraskajut

Laeva nähes võtsin kohe oma käsiraadio ja nagu juba paar päeva teinud olin lugesin oma PAN PAN sõnumi eetrisse. Seekord tuli erinevalt varasematest teadetest kohe vastus, et MS HARU on minu suunas teel ja mis on minu koordinaadid. Tahtsin neile DSC kaudu saata, aga paluti ette lugeda. Lugesin siis, kordasin ja laev muudkui lähenes. Järsku pööras kõrvale. Küsisin milles asi, nemad küsisid vastu kus olen. Seletasin siis et palun jätkake endist kurssi. Nii veel mitu korda kord vasakus kord paremas pardas. Lõpuks märkasin nad mind umbes miili kauguselt. Küsisid, kas saan neile pardasse sõita. Arvasin, et võin ju oma ühe poollahtise ajamiga proovida. Sikutasin triivankru välja lasin ajami sisse ja hakkasin sõitma. Hüdromootor turtsus, ilmselt oli õli vooliku vigastuse kaudu kadunud rohkem kui vaja. Sõiduk oli väga halvasti juhitav. Gaasi ei julgenud anda, rebib üldse küljest ja tühikäigul paremale ei pööranud. Jukerdasin siis kuidagi laeva kõrvale.

Nemad on tõstekorvi valmis pannud. Seletan siis raadio teel ja kätega vehkides ja karjudes tekile kogunenud meeskonnaga, et sõiduki pidime ju pardale tõstma! Küsivad vastu palju sõiduk kaalub. Pakun et koos lekkinud veega ehk 4 tonni. Neil kraanad 3 tonni. Ütlevad et ei saa sõidukit tõsta. Samal ajal tekimadrused hõiguvad mulle ja üksteisele arusaamatuid juhiseid (mulle arusaamatus keeles). Usin tekimadrus on köie keerutanud ümber Amphibear raami ja sikutab seda lähemale. Ja ühel hetkel ongi hilja. Torman uksest välja et teisel pool sõidukit ennast laevast kaugemale lükata aga juba hilja. HARU ja AMPHIBEAR panevad KÕMM omavahel küljed kokku. Lükkan sõiduki eemale, vabastan köie vehime veel üksteisele. Nemad kutsuvad ikka pardale, et tuleb sõiduk maha jätta. Mõtlen kiirelt järele. See on ainus laev mida olen pärast väljasõitu üldse näinud. Ajamit isegi kui õnnestub parandada ei pruugi Praiani jätkuda, kalle järjest suureneb, lekkekohta pole leidnud ja läbiviikudest praegu vett kätte ei saa. Lisaks läks õhupump rikki. Ning mitte vähe tähtis, HARU sõitis oma kursilt kõrvale, et mulle appi tulla ja seisab siin minu järel oodates suure laeva suure tunnihinnaga. Otsustasin, et tuleb minna ja Amphibear maha jätta.

Koljat ja kääbus. Kuigi HARU pole väga suur laev on Amphibear temaga võrreldes väga väike. Kui sellised küljed kokku panevad, siis teadagi kes sumomatilt välja lendab. Kütusekanistrid on kõik pilla palla vasakul pontoonil. See ujus muredeta ka kogu ülekolitud raskusega.

Haarasin nende viskeköiest sidusime Amphibeari ajutiselt kinni ja ronisin oma kahe valmispandud kotiga tõstekorvi. Kraana tõstis selle kiirelt tekile. Seal selgus ka teine tõsisasi, isegi kui neil kraana tõsta lubaks, neil ei ole tekil lihtsalt kohta kuhu Amphibeari saaks panna. Pootsman rääkis inglise keelt ka, küsib et kas rohkem asju polegi. Et siit ülevalt paistab neid ju veel. Mina vastu, et kas neid siis võib võtta. Kõik kiidavad kaasa ja laskun korviga jälle Amphibearile. Ning hakkab hirmus kiire kinnitusrihmade läbilõikamine ja varustuse ülesvinnamine. Kõigepealt seest kõik kastid, siis päästepaat, siis seest kõiki muid asju, lõpuks isegi kindalaekast asjad. Üsna tühjaks sai. Ise lendasin korra pardalt tahapoole vette endal suur kast süles. Olid küll tagumised turvaköied (risti pontoonide vahel) õieti pandud. Jäin neisse pidama ja isegi üleni märjaks ei saanud. Kasti ei pidanud ka lahti laskma.

Autolt lahkudes jäi üks küljeaken lahti ning ankrutuli põlema panemata. Lipp jäi ka lehvima, ei teagi kas laeva mahajätmisel peaks ta ikka maha võtma. Tunne oli kuidagi selline tühi, suurt kurbust ei olnud. Kuskil hingesopis oli ka kergendus, et nüüd on see läbi ja saab jälle peret näha. Tegin veel viimaseid pilte mobiiliga, kinnitusköis lõigati läbi ja alus oli maha jäetud. Ning Haru lasi kenasti Amphibeari oma pardast eemale triivida, enne kui käigu sisse pani ning Mindelo poole teele asus. Mulle juhatati koheselt varukajut, kõik asjad toodi kogu meeskonnaga kiirelt kajutisse ja paluti kapteni juurde. Palusin võimalust oma märjad riided ära vahetada ja saatsin esialgu passi. Viskasin kiiruga midagi muud selga ja saatsin ka teated, et Amphibear maha jäetud ja mina teel Mindelosse.

Kapten oli eakas jaapanlane. Inglise keelt ta minuga ei rääkinud, suhtles hoopis kolmanda tüürimehe kaudu. Kolmas tüürimees oli nooremapoolne filipiinlane. Nagu hiljem küsisin, oligi kogu meeskond filipiinidelt välja arvatud kapten ja esimene tüürimees. Kaptenile kinkisin Amphibearilt kaasahaaratud ookeanipüügi õnge. Ja mõnede küsimuse järel oli raport tehtud. Küsisin ka kulude kohta, mille peale lubati kontorist järgi küsida. Nagu hiljem teatati, ei võlgne ma neile midagi ja oma kojusõidu kulud pean ise katma. Tänan HARU!

Raporti täitmise ajal oli võimalus silmitseda ka suure laeva kaptenisilda. Ainult tulede lülitipaneel oli Amphibear küljest suurem. Kõik seadmed olid eraldi konsooli küljes, minu üllatuseks enamus numbrilised, mitte graafilised. Ka AIS oli numbriline, laeva nimi, suund ja kaugus. Kogu laeva juhtimine käis suure laua taga, kus korralik suur merekaart, kuhu kurss ja kõik sündmused kirja said. Samuti kõrval paberist logiraamatud. Kõik on selge, omal kohal, töökindel, suur ja traditsiooniline.

Ning kogu laev oli selline, selged sildid, kõik on puhas ja korras. Varsti koputati uksele, lõuna. Süüa sain ohvitseride lauas. Millised road! Puhtast lihast soojad kotletid, riisi ja salatiga. Üllataval kombel Amphibeari peal polnud mingit isu, aga siin sõin kogu ettepandud toidu ära. Muidugi oli kurnatus ka üsna suur. Trepist kaptenisilda ronides võttis esimene kord see neli korrust ikka ähkima küll. Tänutäheks sai kokk endale enamuse minu kaasasolnud proviandist, mis küll midagi väärtuslikku ei lisanud, aga vaheldust pakub kindlasti.

HARU oli seestpoolt igati korralik laev. Puhas, sõbraliku meeskonnaga ja merehädalise jaoks kohe võtta kajutiga. Selline on siis laeva hüljanu kojusõit: turvaline, sõbralik, seintega piiratud maailm...

Tagasi kajutis vaatasid läbi raudlaeva seina pisikesest illuminaatorist välja ja tundsid kuidas maailma raamid jälle Sinu peale langevad. Kõik on lihtne ja selge, ostad oma piletid, lähed koju, käid tööl ja elad nõnda õnnelikult oma elu lõpuni. Ohates võtsin päästetud sodilao, ja hakkasin seda merevee kahjudest puhastama, sorteerima ja ümber pakkima. See töö võttis üsna mitu tundi. Selle töö lõppedes oli juba õhtupoolik. Ning tegutsemistahte tõi tagasi koduse tugimeeskonna pingutus. Erki sõnum, et Amphibearist varsti mööduv Norra laev Geoholm on meie ainus võimalus (sest puksiiri ikkagi ei saanud) tegi ka mulle selgeks et on vaja toimetada. Kaptenisillast ühendust Geoholmiga ei saanud. Kontori number ei vastanud (oli pühapäev). Sat telefoni nr kuskilt ei leidnud. Lõpuks arvutas tugimeeskond välja, et kohtume kursid vastakuti 23-24. Lähiraadio levi üsna lühidalt, sest kui see on kümmekond miili, siis kaks vastusõitvat laeva katavad selle sageli poole tunniga, ehk kokku siis maksimaalselt tund aega sides.

Kell 22:30 olin sillas, ei ole veel sidet. Teisel korral samuti mitte. Kuid enne keskööd kutsuti mind, et laev AIS peal näha. Õnneks oli valves sõbralik kolmas tüürimees, kes aitas laeva välja kutsuda. Lõpuks side olemas. Koordinaadid edastatud, mindi GEOHOLM kaptenit äratama. Oodates võttis kolmas tüürimees ette ja hakkas norra laevaga hoopis kodukeeles suhtlema. Nagu ta ültes, igal laeval on filipiini meeskond. Ilmselt oli see ka kõvasti abiks, sest ülesaetud kapten oli korralikult informeeritud. Natuke unine, väga rahulik ja järelemõtlev. Lubas vaadata, mis teha saavad ja kontoriga suhelda. Saatsin veel tugimeeskonnale kogu infoga sõnumid ja natuke peale südaööd sain ka ise magama. Et järgmine hommik kell 5 ärgata, sest kell 6 pidime juba sadamas olema.

Amphibear varustuse kastid jälle nööriga alla, et seekord kurvalt ilma Amphibearita sadamasse jõuda.

HARU Mindelo reidil. Kraanasid ju on, aga Amphibeari ei tõsta ükski. Väga korras ja hästi juhitud laev. Vedas külmutatud tuunikala Kaplinnast Mindelosse. Aitah neile appi tuleku ja külalislahkuse eest.


neljapäev, 2. jaanuar 2014

Lõputu pesulaud Atlandil

Ärasõidu päev sai valitud selline, et tuul veel tugev, aga kohe vaibub natuke. Mõne päeva pärast tugevneb jälle. Lähinädala vaates ainus aken, kus tuul korraks nõrgeneb. Praia sadamas lükkus lubatud ärasõit edasi. Vabanduseks võib öelda, et sisse tuli üks suur laev ja ei tahtnud sinna sebima minna, aga tegelikult võtsid ettevalmistused veel aega. Kõigepealt kõigile kanistritele veel üks ohutusköis. Kanistrid olid päris kenasti alumiinium- ja täispuhutavate pontoonide vahel. Rihmade kontrolliks tehtud sukeldumine näitas päris normaalset siledat põhja. Kõige madalam oli välisserv oma alumiinumponooniga siis sealt kanistrite rivi ja täispuhutav pontoon kõige kõrgemal. Ette rutates võib öelda, et kanistritega muret ei tulnudki. Kõige vähem oli probleeme nendega, mis osaliselt vees. Pontoonidel tuli kinnitusi aeg-ajalt üle vaadata ja pingutada, sest vahel pani mõni laine sinna paraja paugu.

Ärasõidu hetk käes, tund peale lubatut. Kuid tuul nii tugev, et ei saa ankrut kätte. Lihtsalt ei jõua üksi köiest tõmmata ja kui panna mootor taha on ajam keerdunud köiega kindel tulemus. Tegin pausi, sõin pirukaid, siis sain ankru kätte ka. Arnaldo sõbraga kaldal lehvitamas, suundusin ookeanile. Tuul ka seal tugev, aga allalainet pole nagu väga vigagi. Välja arvatud , et kõigutab väga palju. Ning tundub nagu oleks terve elu söönud pirukaid, mis polnud väga head. Siis tundub, et tegelikult on paha. Siis oksendad, siis võtad ennast kokku teed kümme minutit midagi kasulikku ja siis jõllitad laineid ja oksendad. Siis teed pausi ja oksendad. Kui juba tühi, siis ikka oksendad. Nii jätkus see kaks päeva, päeval umbes tunnise vahega ja öösel kahetunnisega. Ei söönud ega joonud midagi. Suutäite kaupa ikka vett puudsin võtta.. See on see õige ja tõsine merehaigus. Oleks pidanud öö ankrus laeval veetma, et oleks rohkem harjunud ja kergemalt läinud. Aga mine tea. Amhibeari sees on nagu pesumasinas.


Atlandil on siinkandis tavaliselt tuul 6 m/s ja laine 2 m. Mulle oli Atlandil pakkuda tuul 10 m/s ja laine 3 m. Mitte halb, aga võiks ju ikka paremat pakkuda. 

Tuul ulub ümber auto, lained on 3 meetrised, aga midagi pole parata. Mõned on ka 5 meetrised. Õnneks mitte tormilained. Mingeid suuri vahutavaid murduvaid laineid on väga harva. Kui mõni on, siis enamasti kaugemal. Üks või kaks murdus ka auto pihta, aga õnneks ei midagi hullu. Kui juba triivankrus, siis see hoiab kaasa haaramast ja harjad veel nii kõrged ei ole, et autot hirmsa jõuga rammiks. Aga no, paha on veel rohkem, sest laineid ju seistes rohkem kui nendega kaasa sõites, aga kaasa sõita ei jõua sest vaja tankida ja keti peaks ka juba pikkuse järgi vaadates välja vahetama, sest koliseb vahel kaitsmete vastu. Tegin puhkepäeva ja magasin vaheldumisi oksendamisega.

Kolmandal päeval võtsin ennast niipalju kokku et sättisin natuke asju ja otsustasin edasi sõita. Sõin ka esimese toidu, apelsini. Jäi esialgu sisse. Mõne tunni sain sõita. Autopiloot teatas, et ei suuda kurssi hoida. Imestan, kuid käsitsi ei suuda ka kurssi hoida. Lähen ajameid vaatama. Parema pontooni ajam on täiesti viltu taha alla, silmaga näha et alumiinum on rebenenud. Ujun asja kontrollima – plekk täitsa puru, tükk välja rebitud koos ajamiga ja ainult õhuke riba hoiab. Teisel ajamil alumine kinnitus lahti murdunud ülevalt veel kinni aga vahepeal üks pragu alumiiniumis juba sees. Endal ikka veel paha olla ja nõrkus merehaigusest.

Triivankur uuesti sisse ja hakkasin taga pekslevat paremat ajamit pardale vinnama. Ei saa. Ajam küll kõigest 58 kg, aga pardale ei saa. 200 bar rõhku taluvad hüdrovoolikud hoiavad teda omalt poolt kinni, ja kui natuke saadki asendi juba tõsteks valmis, tuleb järgmine veemass ja keerab ajami jälle käest ära. Lõpuks võtsin esivintsi, kinnitasin poolenisti üles tõmmatud ajami külge ja lõpetasin tõste nii. Pekslev ajam oli ka madalsurve voolikut vigastanud, keerasin ajami hüdrokraanid kinni et ta süsteemist eraldada. Käisin veel korra ujumas, kontrollisin kas on pontooni tagaotsas mingeid avasid või pragusid. Midagi silmaga nähtavat ei olnud. Nii lasin valmis tehtud EPO kuuli minema.

Tugevat survet taluvate ja halvasti painduvate hüdraulika torude tõttu on sellise 58 kg raskuse ajami pardale saamine paris tükk tegevust. Lõpuks tuli esivints appi võtta, sest lained kippusid iga saavutatud edu kohe tagasi võtma.

Edasi või tagasiõiduks oli üks ajam veel kuidagi küljes, aga oli selge, et kui niisuguse kinnitusega sõitma hakata, on tunni või kahega ka see küljest ära. Tuli kavandada parandus. Isenesesest ei olnud vajalik pardus kuigi keeruline. Veel pontooni küljes oleva pookaare sisse tuleb teha puidust tugiklots, kuhu siis ajam vastu toetada. Teine tugiklots ülemiste kinnituspoltide ja pontooni tagaseina vahele. Siis tõmmata ajam oma jäigast (mittepöörduvast osast) koormarihmaga vastu pontooni nii, et surub tugiklotsid kinni ja ei luba ajamil enam lainega kaasa mängida. Õhtul siiski nii suur väsimus, et ei suuda asja ette võtta. Sõin 100g tuunikonservi ja keerasin magama.

Hommikul tundus elu ilusam ja ka tuul andis vahepeal natuke järgi. Nii 8-10 m/s ja ka laine vaibus. Eks ta iga päev ja öö mangis natuke, kord tõusis siis vaibus. Asusin siis ainsat kaasasolnud ja seni pontonide vahelist silda jäigana hoidnud lauda saagima. Üllatavalt tõhusalt, tikksae tera oli ootuspäraselt hea ja Leatherman noa kinnituses saagis mis mühises. Kaks parajat juppi valmis, tuli veel noaga voolimistöö, et kinnitus ikka sobiks mõeldud pesasse ja poldipead leiaksid kinnituses oma asukoha ning fikseeruksid. See töö ka valmis, sai veel ohutusnöörid klotsidele ümber pandud, koormarihm pontooni ümber vabastatud ja köie vastu vahetatud.

Ujumiseks kõik valmis seatud ja vette. Pontoon käib vees üles alla hirmsa jõuga. Vee peale jõudes on voolab ära vahutav vesi ja vee all on kõik mulle täis. Siis tuleb lainetes vahe. Haarad tugevamini pontoonist ja sirutad käe tehtud plaadiga õigesse kohta, kui pontoon jälle minema lendab. Hea on kui käe kätte saad ja tugiplaati lahti ei lase. Nii kulus enamus energiat enda päästmisele, hoidmisele ja ohtusele. Ülejäänud osa järjekordsetele katsete, et kui ma olen nii, hoian naa, tõstan ajamit tema tõsteköiest nii, kuidas siis saaks. Lõpuks olid tugiplaadid kuidagi paigas, mitte siiski päris oma kohoal, koormarihm ümber ja pingul, mina puruväsinud aga elus ja terve (mõni marrastus ja sinikas on ju loomulikud) ja käes oli õhtu.

Ning mul ei tulnudki meelde et see on jõuluõhtu. Muidugi mõtled kodule ja kodustele sellistes oludes kogu aeg. Ikka tundub väärtuslik see mida hetkel pole, kas kodust vaadates reisimine või reisil vaadates kodu.
Magasin millegipärast halvasti. Tavaliselt ärkad nii 10-12 korda üles, otsid uue veidi stabiilsema asendi ja magad edasi. Seekord nii ei olnud. Hommikul ärgates selgus kurb tõsiasi. Esiteks on koormarihm öösel metalliserva vastu läbi kulunud ja tugiklotsid ujuvad nööri otsas. Jälle otsast peale. Seekord siis heebel ühe käe külge seotud tugiklots teises käes ja nööri otsas. No veel lootusetum, kinni hoida ei saa, heeblit kuhugi õieti toetada pole. Lõunaks ronisin väsinuna välja, vale meetod. Probleemiks on klotsi fikseerimine pontooni ja ajami vahele. Pole kuhu kinnitada. Tegelikult muidugi on, aga lihtsalt nende sekundite jooksul kui kõik asjad paigal pusivad ei saad seda tehtud. Vaja saada, ajam eemale, klots paika, ajam vastu klotsi, ajam paika.

Välja ronides vaatasin, et amfiib on paremasse pardasse taha viltu, sealt käib laine üle nagu ise tahab. Ega midagi, ujuvus ja püstuvus eelkõige. Kuna 50l kütust sai ka kummagi pontooni keskmisse kambrisse ja tuli ühest neist kütus välja pumbata ja kütuse läbiviik tagumisse pontooni kambrisse ümber tõsta. Paremast pontoonist millegipärast kütust kätte ei saanud. Kuna sellel küljel käis ka laine kõrgemalt, võtsin vasaku külje, pumpasin 50 liitrit just äsja vabastatud kanistritesse ja tõstsin läbiviigu ümber. Paras kiiret tegutsemist nõudnud tegevus, arvestades et tagakambri kork oli vee all. Läbiviik paigas, panin toru külge ja puhusin – mulises. Pumapsin siis madalsurve pumbaga õhku sisse ja asusin vett välja pumpama. Liides väga suure läbilaskvusega pole, aga tasapisi pumbates kalle vähenes ja olukord paranes, kuni vett enam ei tulnud.  Ja jälle õhtu käes, ajamiga eduseis null lisaks siis kerge kalle parema pontooni ja tagotsa suunas.

Hommikul ärgates oli paras depressioon. Ei suutnud ennast kuidagi välja ajada. Lõpuks on teha vaja ju vähe, kaks puitklotsi ja väike pingutus köiega, millel on hõõrdumise vastu kaitsmed peal. Ei saa, masendus suur, laine jõud suur. Mõtlesin teem üle järele. Ka tugimeeskonnalt murelikud sõnumid. Saatsin selge sõnumi, et vajan pukseerimist. Lihtsalt ülesandeid on rohkem kui jõud peale hakkab ja ükskõik kui hea või halb tehtud parandus ka pole, võib ta siiski kesta ka 10 või 100 km ja siis vajan ikka pukseerimist. Tugimeeskonna reaktsioon oli kiire ja selge. Tegutseme täie rauaga. Seda oli ka sõnumitest tunda. Metoodiliselt käidi läbi sadamaid, laevu, pukseerimisvõimalusi jne. Meeleolu paranes. Läksin jälle vette ajami parandust katsetama. No ei saa paika seda klotsi. Kuid väsinuna õhtul veest välja tulles oli uus plaan olemas, kuidas klotsi ikkagi paika saab. Magama minnes meeleolu hea. Tegin ka aseme juures mõned muudatused ja tõesti, sai veidi paremini magada. Muidugi on ka täispuhutav madrats merel väga vale valik, aga voodi ei mahu ju kaasa.

Järgmine hommik jälle ajami parandus. Ning pärast ei tea mitmenda lähenemise katsetamist sai paika. Sobis ideaalselt, toetas mõlemat poolt hästi. Ning siis tuli ülejärgmise lainega jälle paigast ära. Noh vähemalt oli teada, et tükk on õige kujuga. Lõuna paiku välja ronides, minu paadike on ikka täitsa kiivas. Juba kipub toetuma paremale täispuhutavale pontoonile ja kuigi ka tavapontoon tuleb laine alt välja, siis üsna uimaselt. Asusin madalsurve pumbaga õhku sisse pumpama. Pärast pooletunnist pumpamist läks pump rikki. See on kehv uudis. See pump on ka kõigi täispuhutavate pontoonide eluvõime tagamiseks vajalik. Piisab ju ühest torkest ja minu mitmekuupmeetrised pontoonid vajavad kiiret parandamist ja pumpamist. Eriti kui püstuvus sellest sõltub. Asusin siis vett välja pumpama ja pika pumpamise peale olukord natuke paranes. Proovisin ka kuni keskööni autokompressoriga mingit rõhku sisse saada, aga lootusetu. Ei saa aru mis seal paremas pontoonis õieti toimub, mõni väike pragu poldijälje juures ei tohiks sellist käitumist põhjustada. Öösel lülitasin veel aeg ajalt autokompressorit sisse, kuid hommikul ärgates oli pilt väga kehv. Pontoonile löönud laine oli väga laisk sealt ära voolama.

Kui laine ule kinnise kambriga pontooni loob, pole sellest hullu midagi. Kui laine enam pontoonilt lahkuda ei taha, on häda majas. Vahemalt Amphibeari umber tiirutasid tavalised kalad, erinevalt Heyerdali Ra I enne Ameerikat, kus saatjaks oli haiparv.

Tassisin veel varustust vasakule ja vaatan mingid kollased poolemeetrised kalad ujuvad amfiibi ümber. Oleks vähe teine olukord, asuks neid kohe kas püüdma või uurima, aga ei ole teine olukord. Ühendasin ka pumba külge, kuid mida pumbates ei tule on vesi. Kas on läbiviigu sisemine voolik ennast kuskile nurka üles keeranud või on midagi muud väga valesti. Tugimeeskond juba küsis, et kas päästame su ära sealt voi tahad ikka puksiiri. Ma ikka tahtsin puksiiri või kraanaga laeva. Ning tuligi teade, et kraanaga laev tuleb. Kuidagi kaude, Senegali merepääste kaudu. Pakkisin veel asju ja ongi – laev silmapiiril. Esimene pärast Praiast väljumist.