Geoholm ja Amphibear Rios

Sõitsin laevafirma kohaliku esindaja Gustavo Magalhaes poolt kokkulepitud ajal, kell kolm päeval Geoholmi suunas. Endal süda kergelt värisemas, et mis seisus Amphibear on ja milline on meeskonna suhtumine. Kohale jõudes hakkas kohe laevakord kehtima, nimi kirja, kõnni mööda rohelist joont kuni jõuad kaptenisilda. Piilusin ka kaptenisilla varustust, kümneid kohti suurte arvutiekraanidega ja operaatoripultidega. Kaasaegne põhjamaa laev. Kapten Reinold Lederle võttis mind lõbusalt vastu, ega iga päev ei saa merest autosid päästa ja hiljem nende omanikke usutleda. Jutud räägitud ja auto maalesaamise plaanid arutatud läksime sõidukit vaatama.

Geoholmi tunneb tänu erilisele profiilile kaugelt ära. Muidugi on Amphibear ka dekil kaugelt näha (pildil taustalaeva kontuuri sees)

Esialgne vaatepilt kaugelt oli julgustav. Autol on küll palju kosmeetilisi vigastusi, mõned mõlgid, mõni tuli katki, natuke lipuvardaid ja muud pisivarustust purunenud, aga ei midagi sellist mida ei saaks korda teha või mis eelarve kohe tühjaks teeks.

Poollahtine ajam, mille vees kinnitamine ei õnnestunudki sai laevadekil kerge paranduse poole tunniga. Mitte päris sellise nagu vees plaanis oli, aga väga sarnase.

Pontoone lähemalt uurides tundus olukord kehvem. Muidugi hulk kosmeetilisi vigastusi, aga lisaks sellele mõned tõsisemad mõlgid ja ka mõned praod ühe pontooni auto tugijala juures. Kuna üks pontoonidest lekkis, olid kõik viis põhikambrit triiki vett täis. Purunenud oli ka üks roostevaba trossipinguti ja muid pisiasju.

Kõigepealt on näha kosmeetilised vead, tuli on kadunud, pristmeplaat ja pealmised profiilid kõverad. Halvasti märgatavad pisikesed praod tugijala juures on palju tõsisem küsimus.

Õhtul hotellist panin küsimused tehasele ja abiks nõu pakkunud Eesti paaditootja „Alunaut“ juhile Mark Murule teele. Kas parandada või tuleb hakata uute (ja paremate) pontoonide tellimise peale mõtlema.