Kiletamine

Mina pole varem auto kiletamise juures olnud. Amphibear kiletas Hardwic, kahe kolme mehega kulus kokku 11 tundi. Kiletamine on isemoodi töö ja meenutab mulle värvimist. Kohe peab õieti tegema, ümber teha ja parandada on keeruline. Värvimine ei meeldi mulle üldse ja ka kiletamise osas on suur kahtlus. Alati näed oma vigu ja tahad parandada ja siis teed veel hullemaks. Seega usaldasn selle töö proffidele.

Töö ise käib mitmes järgus, esimene järk on pindade puhastamine. Ka enda teada puhastelt pindadelt tuleb korraliku vahendiga hulga mustust veel maha. Siis kleebitakse kujund ajutiselt paika ja mõõdistatakse õige koht.

Nüüd ühest servast liimikaitsepaber ära, serv kinni ja spetsiaalse lameda plaadiga järjest kile kinni, nii et mulle alla ei jääks ja koht õige püsiks. Siis tuleb kõige ilusam hetk, kui pealmine kaitsepaber ära tõmmatakse ja selle alt kujundus välja tuleb

Võidukas Hardwic meeskond Amphibear värske kujunduse taustal.

Juhised uue kiletatud auto omanikule olid lihtsad. Tumendatud tagaaknaid kaks nädalat mitte alla lasta (Öösel üks otsustas iseseisvalt alla minna. Küllap oli lüliti aknakile paigutamisel vett saanud. Õnneks kile jäi paika). Ning kui midagi tahan parajaks lõigata siis aknakilet mitte enne paari nädalat.

Divisioni tehtud kujundus on õnnestunud, hoopis teine tera.

Raadiovarustusest

Sain kätte Tehnoturu poolt reisiks mõeldud varustuse. Väga lahedad asjad! Kõige olulisemad on Alinco DJ G7E raadiosaatjad. Tehnoturg oli lahkelt sisse programmeerinud Euroopas lubatud vabasagedused PMR, Ameerikas lubatud vabasagedused FRS ja Mere VHF sagedused. Kõigil neil sagedustel oskab Alinco nii kuulata kui ka saata, kusjuures suudab vastu võtta ja esitada kahte sagedust korraga. Otse loomulikult saab selle seadmega kuulata kogu mailmas raadiot. Lisaks oskab ta ka raadioamatööridele mõeldud sagedusi, aga piiratud raadiooperaatori litsentsiga mul sinna asja pole. Minu huvi oli siisse programmeerida veel ka auto lällari sagedus (CB) ja AIS vastuvõtu sagedus. AIS on küll autol juba plotteri taha ühendatud, aga scanner ilmselt hakkab krõpsuma kaugemalt ja on ookeanil täiendava hoiatusena abiks. Muidugi kõigi nende funktsioonide juhtimine on Alincole omaselt keeruline, aga ajapikku jääb põhiline meelde. Päris esimene Alinco see mul ei ole, siiamaani on töös aastaid tagasi ostetud DJ-X3 scanner, mis nii meresagedusi kuulab kui raadiot mängib.

Mis mind eriti rõõmsaks teeb – need seadmed on veekindlad! Elekroonikale tavaliselt surmav soolane mereõhk ei tohiks neile küll midagi teha. Kuna autos vaba kohta laadimispesa installiks oli juba raske leida, sai laadimispesa pandud kõrvalistuja istme ülaservale. Selleks tuli peatoe hoidja juurest väike metallkonsool teha. Kaabli vedasin istme polstri vahelt. Nüüd on võimalik merel viite sagedust korraga kuulata (koos mereraadioga). Ilmselgelt seda vaja pole, aga võimalus on. Kui PMR walkie-talkie oleks kaasa võtnud oleks seadmeid samapalju, aga Aafrikast lahkudes juba kasutud (sagedused keelatud).

Alinco DJ G7E oma laadimispesas kõrvalistuja seljatoel.

Raadio jaoks on ka väga kiirelt installeeritav ja ülipainduv väliantenn. Natuke vajas plekk auto akna järgi painutamist ja nüüd saab juhtme autost välja täiesti veekindlalt ilma igasuguse läbiviigu või auguta. Kaabel on kavalalt raami keskel peidus.

Kavala klaasikinnitusega väliantenn.

Nüüd on sidevahendeid piisavalt. Kokku on varustuses 1 mere VHF-DSC raadio, Alinco käsisaatjate paar, kaks veekindlat telefoni (üks navigatsiooniks, teine helistamiseks), Iridium DeLorme sõnumisaatja satelliitsideks seal kus mobiililevi pole ja loomulikult EPIRB majakas tõsisest hädaolukorrasat teada andmiseks.

Võrtsjärv 2013

Testisõit toimus 11-12. juunil 2013

Seekordsel sõidul oli neli eesmärki. Esiteks- filmida autot maal ja vees. Teiseks- proovida autos kahe inimese ööbimist. Kolmandaks, testida täiendavaid täispuhutavaid pontoone. Neljandaks eesmärgiks oli kontrollida lohe lennutamist ja amfiibiga purjetamist. Kuna palju aega kulus filmimisele, siis pilte peaaegu polegi.

Tuul oli seekord 10 m/s. Nii nõudis ainuüksi teel sõitmine tähelepanu ning pontoonide tõttu on auto tuulele tundlik. Keskendumist säilitada on muidugi keeruline, kui operaator kõrvalistmel intervjuud teeb. Mulle omaselt usaldasin terve mõistuse asemel navigatsiooniseadmeid ning sattusime kruusateedele ja teeremondi piirkonda. Filmimeeskond oli õnnelik ja auto tolmune.

Võrtsjärve äärde saabudes arvasid kohalikud paadimehed, et sellise tormiga ei tasu väiksema paadiga üldse järvele minna. Kahtlesid, kas suurema paadiga tasub minna. Pärast pikki ettevalmistusi saime lõpuks järvele. Tuul oli piki järve ja võttis korraliku lainetuse üles. Saatepaadil oli korduvalt nina taeva poole. Amfiibil polnud vigagi, laine suhtes pikk ja kõikumine ootuspärane. Muidugi võib ainult ette kujutada, milline on tuul ookeanil. Siis ei ole amfiib laine suhtes enam pikk ja kõigub lainetes sama ägedalt kui mõni väiksem paat Võrtsjärvel.

Pärast filmimeeskonna lahkumist puhusime täiendavad pontoonid täis ja paigutasime auto ja metallpontooni vahele. Mõõdud on õiged, aga korralik toestus tuleb veel läbi mõelda. Kui nad ujuvust annavad, siis vastavad jõud ujuvusele ja selleks on vaja mitmetonnist koormust taluvaid kinnitusi. Täispuhutavad pontoonid on elastsed ja liiguvad laines. Iga teravam metalliserv võib pontooni kiirelt läbi kulutada. Õnneks pontooniga kokku puutudes väga palju teravaid servi pole. Muidugi oli mugavam küll, kui auto ust avades mustav vesi vastu ei vaadanud, vaid sai astuda jalasõbralikule pehmele alusele. 

Täispuhutavad pontoonid auto kõrval.

Lohepurje testima jõudsime alles päikeseloojanguks. Kiirelt selgus kaks asja. Jah, lohepurje saab auto pealt lendu lasta. Ka ilma täispuhutava osata puri võtab ennast auto peale laiali laotades õhku täis. Ja lendulaskmise asemel on keeruline osa teda paigal hoida. Teine tõsiasi oli kurvem. Tuul oli õhtuks vaibunud mõnele meetrile sekundis ja puri siiski lendu ei läinud. Niisiis mässime ennast purje sisse (tegelikult muidugi kavatsesime seda kokku panna). Lõpuks õnnestus puri autosse suruda, ennast purje seest välja harutada ja lootusetult sassi läinud nöörid mingil viisil uuesti kokku koguda. Kui minu unistus on amfiibiga kaugeid reise teha, siis nööridel tundub olevat igatsus põimimise ja sõlmlemise järele. Piisab kui nööridele korraks selg keerata ja nad on mitu uut sõlme leiutanud. 

Järgmiseks oli aeg õhtusöök teha ja magama minna. Õhtusöök kulges tavapäraselt, st saime kiirtoidu juhistest valesti aru ja pudru asemel sõime mingit imelikku vedelikku. Tühi kõht on väga hea kokk ja kõhu saime täis. Magamamineku ajaks oli üsna hämar, tuulevaikne ja sääserohke. Et sääski väljas hoida, valmistasime magamisasemed ette juba autos. Parema ettekujutuse saamiseks kujutlege, et läksite maale. Lükkasite vanaema suure riidekapi selili, viskasite sisse madratsid ja magamiskotid ja 2 täismeest ning siis sulgesite seespoolt uksed ja asusite voodit tegema. Esiteks on vaja väga palju kannatust, kuna toimetusi saab teha sammhaaval. Teiseks on vaja päris head painduvust, et kõik asjad paika ja kätte saaks. Eraldi vahepala on millegi unustamine kasti, sest siis tuleb voodist välja navigeerida, kasti kaas avada (selleks tuleb vastu seina ulatuv laiendusplaat üles tõsta), vajalik asi üles leida ja uuesti voodi ära teha. See õpetab ruttu vähesega leppima ja mälu pingutama. Öö oli sündmustevaene, moskiitovõrguga tagaakende ventilatsioon toimis rahuldavalt, auto keskele velcroga lakke pandud kardin kukkus alla ja sai ka magada. Seekord magasime korralikult ankrus madalas vees ja vähemalt ei muretsenud äratriivimise pärast.

Testi peamised eesmärgid said täidetud. Vajalike tööde nimekiri sai kirja ja kojusõit oli ilusa ilmaga, tervet mõistust usaldades, asfaltteedel.

Lühikesed testisõidud 2012

Mõned pildid testõitudest Ihasalu lahes 30. juulil ja 9. septembril 2012. Juuli testis proovisime mõningaid muudatusi ja septembris täislastis lainetust.

Juuli test oli koos kaaslasega ja nii on ka autost rohkem pilte.

Maikuus sama koha peal on kena rohuke ja ilus vaade. Juulis ei paista pilliroo vahelt midagi. Hüdropumba ketti peale panemas.

Pontoonide langetamist on kõige parem juhtida auto taga kaitseraua peal seistes. Vintside juhtpuldid seinapistikusse ja läheb lahti.

Kogenud meremees Borge Norrast. Esimest korda autoga merele.

Madalas vees sõiduks on ajamid poolpüstises asendis ja ei ulatu pontoonist sügavamale.

Ankrusse heitmine on tähtis ka madalas vees. Voolu ja tuulega on omapead jäetud paat kiirelt kadunud.

Auto tõstab ennast veest välja üks külg korraga. Lihtsalt plokkides läheb niipalju jõudu hõõrdumisele, et alati tõuseb auto parem pool enne teist. Testiks asendasin liugelaagrid kuullaagritega. Arvutuslikult ei oleks nad pidanud vastu pidama. Tegelikult ka ei pidanud. Lisaks kuulidele on minema lennanud ka kuullaagri välimine rõngas. Taastasin liugelaagrid.

Septembrikuine test oli tormi ja laadungi taluvuse testimiseks. Ilm oli parajalt tuuline, 10m/s ja lainetus 1 m kõrge. Torm oli vaibumas, tahtsime küll haripunktile pihta saada ja kõrgemat lainetust proovida, aga ilm käitus nagu tavaliselt (st ootuspäraselt, aga siiski vastupidiselt ootustele). Pildil perioodi lainetuse graafik.

Laadungiks oli vesi. Vesi oli kümnes pontoonidele kinnitatud segukastis. Kokku ca 600kg. Amfiibi käitumist see laadung kuidagi ei mõjutanud. Kuid kui laadung on suurem, on vaja lisaujuvust. Katamaraani laadimise piiri on lihtne määrata. Üks pontoon peab suutma kanda kogu massi. Seda massi ületades võib pontoon vee alla vajuda ja uus stabiilne asend on mass vee all ja sõiduk teistpidi.

Peipsil

Peipsi järvel 29-30.septembril 2011.a.. Eesmärgiks oli testida Amphibeari pikemal reisil ja proovida natuke lainetust. Kuna elektrisüsteem läks rikki,  siis kujunes reis plaanitust lühemaks. Läänetuul oli tugev, aga oma kaldast ja nii kujunes laine maksimaalselt 0,5m kõrguseks.

Juba eelmisel aastal käisin kallast vaatamas ja otsisin sissesõidukohta. Selline koht leidus, põhjakaldal on kena hotell ja majahoidja Sergei oli lahkesti nõus mind amfiibiga hotelli juurest vette lubama. Enne reisi helistasin Sergeile, kuid tulutult. Hotelli juurde kohale jõudnud kuulsin kurba lugu. Sergei oli surnuks pussitatud elukaaslase poolt, keda ta teise naisega pettis (või oli see vastupidi). Igatahes nüüd oli Sergei siit ilmast läinud ja naine vangis.

Lugu jutustanud vanem naine lubas mind siiski lahkelt hotelli juurde. Väga luksuslik vettesõit, asfalt ulatus 5 meetri kaugusele kenast liivarannast. Auto ettevalmistus võttis 2 tundi, põhiaeg kulub alati maanteesõiduks pandud ohutusotsade äravõtmiseks. Üheksatonnise katkemisjõuga köied suudavad vajadusel hästi energiat neelata. Tugevuse säilitamiseks ei saa neid karabiiniga kinnitada, kõik on seeklitega kinnitatud ja nende lahtikeeramine võtab üksjagu aega.

Vettesõit oli ootuspäraselt üllatusterohke. Kohalikeks üllatajateks olid liivaluited. Vesi on vaheldumisi põlvini ja siis jälle üle pea. Auto oli ainult köite najal pontoonide kohal, nii et vajadusel sai ratastega madalast kohast üle sõita. Kõik läks hästi, ainult et viimase luite määramisel oli kõhklusi. Kuid kui kõik paigas, siis järv ise on ilus. Alustasin teekonda lõuna suunas.

Isegi pilvise taevaga on järvevaade kena.

Proovin kalapüüki, aga kui sõita alla 5 sõlmese kiirusega, siis ei hoia autopiloot kurssi. Samas viiesõlmese kiiruse jaoks ei olnud mul aga sobivaid lante kaasas.

Väiksed lained lõid aeg-ajalt tagarattasse.

Ja vahepael ka koka sillale

Kuna oli juba sepmtembri lõpp, läks varakult pimedaks ja kell pool kaheksa sättisin ennast madalasse vette ankrusse. Proovisin pimedas autotuledega järvel sõita - täiesti lootusetu. Käisin isegi vahepeal ees vaatamas, kas tuled põlevad. Põlesid, aga vesi neelas valguse jäljetult.

Hommikul ei töötanud esivints, kerisin ankruköie niisama kokku ja jätsin vintsi mure hilisemaks. Pöörasin auto nina põhja suunas ja asusin tagasiteele. Tee peal tulid kohalikud mind mobiiliga lähedalt pildistama "Nikto ne poverit!" . Mina pildistasin vastu.

Auto hakkas tõrkuma. Esialgu peaaegu suri välja, siis jätkas mootor tööd. Ja nii mitu korda järjest.  Jätkasin sõitu, vahepeal viga otsides. Vahepeal suri mootor üldse välja, aga läks kohe jälle käima. Mõtlesin, et kuskil on mõni oluline kontakt niiskust saanud ja nüüd ei anna ühendust. Kui põhjalikult võib ikka mööda panna!?

Siis tundsin kärsalõhna. Hakkasin ringi jooksma nagu orav rattas. Kus põleb, kiirelt vett peale, siis akujuhtmed lahti, siis jahutada ja kustutada kõiki hõõguvaid kohti, mida oli mootoriruumis päris palju. Järgmiseks oli vaja ankrusse jääda, et mitte Venemaa suunas triivida. Siis sai rahulikult järele mõelda, kui rumal ikka võib olla, et kahtlustada lühise asemel hoopis kehva ühendust. 

Ega siis midagi, auto vajas taastamist ja õnneks kahe aku peale jätkus voolu veel ka pärast suure osa massijuhtmete lahti keevitamist. Kui ajutine töövõime taastatud, tuli kurss võtta lähima võimaliku maabumiskoha suunas. Käisin küll jala enamuse teest läbi aga viimast sadat meetrit ei käinud ja tegelikult oli tegemist kellegi eramaaga. Väga kena koht muidugi!

Sõitsin koju ja hakkasin taastama sündmuste käiku. Esivintsi relee oli vett saanud ja rooste oli ehitanud väikese silla plussi ja massi vahele. Kui see järjekordselt märjaks sai, siis tekkiski lühis.

Selle järel kuumenes massilüliti niivõrd, et pluss sulas läbi lüliti plastist põhja vastu autokeret. Nüüd oli lühis juba tõsise kaabliga otse keresse ja põhjustas ka salongis minitulekahju. 

Sealt algas tõsine kadu kogu süsteemis. Kuna massijuhe keresse oli peenem, kui mootorisse põles see peenem juhe kõigepealt läbi. Selle järel hakkas käivitusjuhtme mass otsime kõiki võimalikke ühedusi mootori ja auto kere vahel. Nii kõrbes ära hüdromootori keti pinguti amort, kuumenesid üle veel mitmed juhtmed, sulas auk konditsioneeri torusse, põlesid ära mõned tee peale jäänud tulede jms kaablid.

Lõpuks tuli taastada ja uuesti ehitada kõik maanduse kaablid, vintsi kaablid, esivintsi relee, tulede kaablid, konditsioneeri toru, ketipinguti amort ja veel mõned detailid. Positiivse üllatusena elasid akud ja muu elektrisüsteem selle üle ilma täiendavate riketeta. Auto sai parem ja usaldus kasvas, ka tõsised häired ei vii mootori elektroonikat rivist välja. Keset suur merd oleks mootoririke tõsine mure.

Teekond oli 337 km maal ja 65 km vees. Vees on tuule mõju kiirusele ja kursile väga väike. Auto elektrisüsteem sai selgemaks ja pärast remonti ka parem kui enne.

Keri saarel

Kahepäevane test Soome lahel 24-25.juunil 2011.a.

Seni olen soolast merevett vältinud. Kuid avastasin Jägala jõe suudmes kena koha, kus magedas vees vette sõita ja sealt merele minna. Nii saab auto roostetamise algust veidi edasi lükata. Plaan oli sõita Keri saarele. Keri asub kolmandiku tee kaugusel Eesti ja Soome vahel.

Pontoonilt pontoonile liikumiseks tehtud kahest kokku ühendatud liivaredelist tehtud sild, keti automaatne õlitussüsteem ja mõned teised pisiasjad vajasid testimist.

Jägala jõe suudmes

Nii madala vee kohta ei ole ei mere ega maakaarte. Ainus võimalus kivide vältimiseks on nö manuaalne kontroll, ehk keegi kõnnib auto ees ja otsib kivideta raja välja.

Sügavama vee otsinguil

Pauli abi väljumisel ja randumisel aitas kive vältida

Lainetus oli minimaalne, ainult mõni üksik laine pritsis kõrgemale.

Meid jälitas kurja ilmega vihmapilv

Keri vaht Peep Rada saart tutvustamas

Amphibear kahe ankru vahel. Kivide vahel oli parasjagu ruumi, et Amphibear ära mahutada, aga sinna manööverdamine ja püsimajäämine ei olnud lihtne ülesanne. Kõigepealt õnnestus merepoolse ankru kaugust valesti hinnata. Tagasi sõites läks ankruköis muidugi ühe propelleri ümber. Õnneks hüdraulika annab kohe järgi ja suunab jõu teise propellerisse. Lõpuks saime kohale ning kaldapoolne ankru suure kivi ümber.

Keri majakas

Keri majaka sees

Trepp

Mõned hooned vanadest aegadest. 

Hommikune reis ümber Keri saare. Magasin autos, et olla valmis puhuks, kui anrkud järgi annavad ja amfiib peaks kivide suunas triivima. Öösel oli lainetus vaikne. Amfiib õõtsus kergelt, kuni ropsaki - püüdis keegi voodit alt ära tõmmata. Kaldasuunaline köis oli jäik ja ümber kivi, ning ilma pideva tuulesurveta õõtsus amfiib kord lähemale, kord tõmbas jälle köie kõvasti pingule. Nagu näost võib näha, kestis selline voodi altäratõmbamise mäng öö läbi.

Tagasitee oli uskumatult siledal merel,

kus ainsad lained oli Amphibeari tekitatud.

Amphibeari esimese merereisi kaart

Teel sõidetud 74 km. Vees sõidetud 58 km. Kütust kulus 37 liitrit. Järgmised tööd to-do-listis: tehtud pontoonidevahelise silla kinnituste modifitseerimine, rikki läinud õlitussüsteemi juhtbloki remont ja auto katusel pontoonide tõstmise tugipunktide täiendav tugevdamine.

Võrtsjärv 2011

Lühike kokkuvõte esimesest sõidust avalikul veekogul, Võrtsjärvel 5-6. mail 2011.a. Eelmisest testist Kiiu karjääris on palju aega möödas. Peamiselt kulus aeg paberite täitmisele. Auto ümberehituse registreerimine ja esitatud nõuete täitmine võttis kokku aega 14 kuud. Loomulikult sai ka sõiduk täiendusi, mis esimesel testil kirja said.

Planeeritud oli mõõta kiirusi, kütusekulu, autos öö veeta ja testida kõiki muid funktsioone.

Stardiks valmis.

Järvesõit on maikuus lihtne, tuleb sõita mööda teed.

Käed puusas - see on vettesõidu asend. Ka sügavust valesti hinnates jääb peanupp veepinnale.

Võrtsjärvel on kiiruse testimiseks ruumi küll. Mõistlik kruiisimise kiirus on 5 sõlme. Maksimaalne kiirus on 8  ja minimaalne 2 sõlme.

Amphibear lainel. Kui katamaraani laius on õige, siis pontoonide laine summutab üksteist võimendamise asemel.

Pontoonide vahel tekkis lainemustri hari tagumise differentsiaali alla.

Ka 5-sõlmese kiirusega kaob maa vaateväljast üsna kiiresti.

Hetke nautimiseks tuleb peatuda ja lasta mõtetel hoog maha võtta.

Ühelt pontoonilt teisele saab ainult autot mööda ronides. Ilmselt on vaja silda.

Esimene öö autos. Magamiseks jätkub ruumi täpselt. Nagu alati, sõltub magamine rohkem meeleolust. Kas kuulan iga kriuksu, mis sõidukist kostab? Kas olen valmis selleks, et öösel kukub temperatuur 2 kraadini? Külm äratas mitu korda, aga õnneks oli Webastost palju abi. Öiste murede kompenseerimiseks oli aga võimalus päikesetõusu vaadata otse voodist.

Õhtu ilu.

Koju sõitmas.

Maal sõidetud 337km, järvel 29km. Kütust kulus 54 l. Vaja on konstrueerida keti õlitussüsteem (sest ühe keti suutsin kuivaks ja 2 lüli pikemaks sõita), muuta kaamerad veekindlamaks, leida lahendus ajamite kergemaks tõstmiseks ning ehitada sild pontoonide vahele.