Titicaca pärimuslik õigus

Seekord oli vahelduseks piiril tükk aega seletamist, et mis sõiduk ja kuidas vormistada. Õnneks võttis üks noorem ametnik meid oma eestkoste alla ja seletas kõigile, kuidas amfiibautot ühes tükis üle piiri vormistada.

Peruu üllatas meid omapäraga. Esiaglu mitte kultuuripärandi, ega ka loodusega. Kõik nähtud inimesed olid indiaani näojoontega. Ega sellest muud midagi, aga nii torkab „gringo“ kohe silma. Alates Brasiilia lõunaosast oli rahvastik euroopalik. Nii tumedanahalisi kui indiaanlasi pidi pilguga lausa otsima. Olime harjunud sulanduma, ilma autota muidugi.

Kõrb jätkus liivasena. Tee äärde tekkisid mingid hütid. Tühjad. Ilmselt on talvel siin põllumajandus.

Ikka mägede suunas, esialgu kõrbeliste mägede.

Rohelust jätkus teed lõhestanud orgudesse.

Mida kõrgemale mägedesse, seda ilusam loodus. Lõpuks tõusis tee 4500m kõrgusele.

Roheluse teke tõi kaasa ka loomad.

Kuid esialgu jätkus Tsiilis alguse saanud kõrb muutusteta. Võtsime suuna Cusco peale, seal lähedal Puna linn, kust saab ka Titicaca järvele. Aega meil muidugi eriti polnud, sest Peetri lennuaeg kohe – kohe. Ja mägedele lähenedes tuli ka rohelus. Paar ööbimist tolmustes Peruu linnakestes ja kolmanda päeva õhtuks jõudsime Titicaca äärde. Järv jättis madala ja pigem igava, kui huvitava esmamulje. Igal juhul kõrkjaid kasvas kõvasti. Selgus et tunni ajaga kõrkjapaati ei näe. Kolm tundi kulub. Ja saab neid vaadata ainult ujuvate saarte peal. Võtsime siis ekskursiooni.

Amphibear Titicaca ääres. Järve jaoks muidugi vales asendis, aga kõvera raamiga vette asja pole.

Kohale jõudes pidas kohalik indiaanlane kohustusliku kõne, saarest, paatidest ja muust. Hispaania keeles. Seni uurisin järgi, et saar tõesti õõtsub lainetes, selleks tasus sealse vaatetorni otsa ronida. Läksin ka kõrkjapaate uurima. Kindlasti on kohalikud paaditeadlased valmis ka amfiibile paar pontooni alla siduma. Kuid oh pettumust. Välimise kõrkjakihi alt paistis sinine kile. Mis kile sees oli, on teadmata, aga traditsiooniline kõrkjapaat on see ainult dekoratsioonidena. Katsusin kõrkjaid ka, igavese sitke väliskoorega. Eesti omad on palju nõrgemad. Kohapealsete indiaanlaste põhitegevusala tundus olevat turistidele mujalt toodud suveniiride mahaäritsemine. Hinna sees oli ka kõrkjapaadiga sõit. Ronisime siis paati ja kohe tuli külapealik oma mootorpaadiga, sõitis selle kõrkjapaadi ahtrisse ja sõit võis alata. Hea vaikne päramootor oli. Pärimuslik õigus teha kõrkjahaltuurat on ka huvitav rahvapärimus.

Ujuva küla lähedal ka tükike kuiva maad ja administratiivhoone

Uuemad majad ja ümmargused traditsioonilised majad.

Vaade vaatetornist. Sinine kile mitte ainult ei kata paate pealt vaid on ka nende sees.

Uuemapoolne kõrjkalaevukse lõbusõitudeks.

Kõrkjapaat lähivaates

Giidi kuulamas

Mootorpaadiga tagumikku ja lõbusõidule.

Suveniiriletilt.

Kaubandust jätkub, viidi ka teisele ujuvsaarele poode vaatama.

 
Kaugemal on muidugi saari veel, ehk seal on ehedam. Aga mis seal ikka tahta, Thor Heyerdhal tegi kuulsaks ja nüüdne turistide vool vajab käsitlemist. Vähemalt sai kõrkja ära katsuda, järve vaadata ja natuke ka näha kõrkjaarhitektuuri. Ning kolmetunnise ekskursiooni karistuseks ootas meid öine sõit Cusco suunas.

Killukesi Tsiilist 2

Sisemaale pöörates on tee sirge ja igav. Bensiinijaamasid on väga vähe. Tankisime igaks juhuks ka veerand paaki täis. Mootorrattaga oleks siin päris nävikõditav osutit vaadata. Peatselt olid tee ääres kaevandusmaastikud. Esilalgu suured väävelhappe, betooni ja kes teab veel mille tehased. Tolmune kõle ja kole. Kaevanduslinna Coloma juures nägime ka esimesi laseriga kiirust mõõtvaid politseinikke tee ääres. Nad väga usinalt ei mõõtnud, aga vastav seade oli käes küll. Võtsime sihi San Pedro de Atacama peale. Seal lähedal on Kuu org, mis pidi päikeseloojangul hingematvalt kaunis olema. Jõudsime just loojanguks kohale ja kaljunukid oru lähedal olid rahvast täis. Parkisime meiegi sinna. Hindasin et seal on ca 200 inimest. Pildistasime vaateid ja sõitsime edasi ööbimist otsima.

Ranniku lähedal on üleminek roheluse ja kõrbe vahel väga järsk

Käsi kõrbesd. Lihtsalt teelisele tervituseks.

Kuu org oli indiaanlastele püha paik. Orgu minek on lubatud väikese tasu eest.

San Pedro de Atacama on üks veider linn. Tolmune, kitsaste tänavatega keset kõrbe. Keset kõrbe ju ruumi on, miks peab kitsaid tänavaid tegema. Viie tuhande elanikuga linnas on sadakond majutusasutust ja meie üllatuseks olid enamus täis. Sõitsime edasi tagasi läbi linna, et ümber saaks keerata, kuni lõpuks leidsime koha ühe hostali juures peatumiseks. Täis, aga oskas soovitada kus ehk saab. Linna teises otsas Vilama nimelises võõrastemajas leidsime koha.

Tee ääres paistsid värvilised mäed. Kahjuks Sony kaamera jaoks vähem värvilised kui minu silmale.

Hommikul sõitsime Kuu Orgu vaatama. Valle de la Luna pidi olema linnast 12 km lääne suunas. Kuna enne ka suure tee pealt silt juhatas, sõitsime sildini. Sealt edasi mööda ärakeeravat põhiteed kuni tõkkepuu ees. Siis sõitsime otse kuni tuli 20km märge, pöörasime ringi. Tee ääres olid imelised mäed küll, rohelist, kollast, punast, valget ja teab veel mis värvi. Taamal paistmas tumepunane mägi rohelise tipuga mis voogas triipudena mäekülge mööda alla. Sinna suunas läks väike teeots ka. Hakkasime seda sõitma. Peatselt olime mägede vahel. Siis hakkas tee keerutades tõusma. Mootor kuumenes üle. Jahutasime. Tee tõusis edasi ja mootor kuumenes jälle üle. Lõpp oli juba kruusaste luidete vahel, lõpuks oli 3200 meetrit kõrgust. GPS kaart hakkas kõige lõpus jälle teid näitama. Vaatasime, et saab vist teiselt poolt paremini alla ja hakkasime seda rada sõitma. Tee oli algul kena kruusatee, kuid varsti oli nagu muinasjutus. Pöörad paremale – lähed ümber. Pöörad vasakule upud liiva siise. Sõidad otse – jääd rööbastes põhja peale. Kuidagi said ka need osad läbi. Kui GPS näitas juba suure tee lähedust sõitsime mööda vana jõesõngi. Pilt aknast välja täpselt nagu Dakar ralli autokaameras. Suurele  teele jõudes lugesime kokku et 3h ja 65 km teedeta kõrbe. Ei näinud ühtegi elusolendit, ega ka ühtegi taime.

Tipuni on veel sõita. Ülekuumenemine iga saja meetri järel.

Kuni auto mootor jahtus sai umbes meetrisest ringist mõned kivid kokku tõsta. Värve kuipalju.

Auto meeletult tolmune sõitsime lähedale Calama linna pesu otsime. Pühapäev ja pesu pole. Lõpuks saime suurema mustuse Petrobraz bensukas voolikuga maha uhada. Hakkasime ära sõitma, kuid peatselt jälle auto mäkke sõites üle kuumenemas. Oli selge, et vesi on välja keenud. Tee ääres leiduski kena betoonpost, mille vastu auto raam maastikukäiguga tagurpidi kapotist eemale tõmmata. Nii saime kapoti lahti ja pärast mõningat vandumist ja jahutamist ka jahutusvedelikku ja vett juurde lisatud. Edasine tee oli kõige ilmetum seninähtutest. Lõputu kruusaväli ja sirge tee kuni tee nr 5 välja. Nr 5 ühendab Tsiili lõuna ja põhjaosa – Pan Americana.

Kapoti avamine betoonposti abil. Kalde peal tagurdad vastu posti ja kapott avaneb jälle.

Õhtul Oso Almonte linnakeses võtsime teeäärse hotelli. Väga veidralt avanes toa aken otse söögisaali püstakusse. Kõik helid ja lõhnad tulid tuppa. Õhtust arvutis töötamist hakkasid häirima väljast kostvad pasunahelid. Linnakese väljakul toimus suve lõppu tähistav pidu. Mängis väike orkester ja loobiti üksteist jahuga. Õhtul põletati mingi kuju ära. Käisime väljas söömas ja 12500 peeso eest said kaks meest söönuks ning pudeli veini kõrvale. See on siis umbes 10 euro eest.

Vabariigi aastapäeval läksime suurt meest vaatama. Sama tehnikaga, mis Nazca joonised, kivid kõrvale tõstetud. Keset mäekülge. Mägi säras kaugelt kui muinasjutus. Üksikuna, mäeahelikust kaugemal peegeldas erineva temperatuuriga õhukiht maapinna vaate eemale ja üksik mägi säras otsekui taevases ookeanis. Kohele jõudes tabas meid üllatus. Tõll mis Tõll. Täpselt seesama multifilmist tuttav. Arrak oli juba tuhat aastat tagasi siin. Peeter luges sildi pealt et peajumal Tanaapa auks. Religioon, mis ulatus Titicaca järvest kuni siiani välja. Aga kaua seda kuju ei vaata. Teed pildi kujust, siis teed pildi puhkava teetöölise märgist vagunelamu peal ja sõidad tagasi.

Mõned asjad kestavad sadu aastaid. Näiteks kunstistiilid.

Teised ikoonid on jällle värvilisemad. Mäe ümber piiret ehitavate tööliste vagunelamu.

Enne Peruu piirile suundumist vaatasime üle muumiate muuseumi, kus on 7000 aastat vanad muumiad. Lihtsalt siinsel rahval oli komme matta mumifitseerides. Naeratasid meile hirmuäratava naeratusega küll, aga mida ikka oodata 7000 aastat surnud inimestelt. Muuseum ise oli väga toreda sisehooviga, palju infot eksponaatide kohta. Ülikooli muuseum.

Väga vana naeratus.

Killukesi Tsiilist

Argentiina Tsiili piir järvede regioonis on üks huvitav koht. Loomulikult on piiriks mäeahelik. Kuid ei Tsiili ega ka Argentiina ei viitsi keset mägesid piiripunkti pidada. Nii on kahe piiripunkti vahel 50 km teed. Väga ilus, mägine ja puutumatu loodus. Isegi üks jalgsimatka raja algus on tee äärde märgitud. Kui siia satute, võtke aega ja tehke piiripunktide vahepeal üks jalgsimatk.

Tsiili piir ehmatas meid pika järjekorra ja ülipõhjaliku tollikontrolliga. Kõikidest autodest tõsteti kõik kotid välja ja vaadati ka kõikidesse. Kuna auto paberid tuli vormistada enne auto näitamist, siis saime paberid lihtsalt korda. Kontrollis läks ka kergelt. Konfiskeeriti ainult kott apelsinidega ja suur kahju Tsiili riigile sellega välditud. Viimase õuna sõi Peeter enne kontrolli ära. Aga igale poole vaadati ja kõike kontrolliti. Õnneks mõistlikult ja kiiresti.

Järgmisel päeval edasi sõites selgus, et Tsiili näeb siin välja täpselt nagu Eesti. Põllud vahelduvad metsadega, vahel kenad asulad tee ääres. Inimesed on sõbralikud ja teevad autot nähes ning tere öeldes rõõmsa näo. Sellise siiralt rõõmsa. Peaks mõned eesti netikommentaatorid siia saatma naeratamise kursustele. Aga pilte teha ei saa, muidu kodus küsitakse, et mis sa neid Eesti võsa ja põldude pilte siia blogisse topid. Eks kõrgus ja Andide lähedus muudavadki selle kliima siin niisuguseks mõõdukaks, et loodus Euroopa suve meenutab.

Kõrb algab küllalt järsu üleminekuga. Taimestik väheneb ja edasi on sadu kilomeetreid kruusavälju.

Mägedest alla ranniku suunas sõites muutus maastik vaikselt järjest pruunimaks ja tasasemaks.
Santiagosse oma suure autoga ei roninud. Selle asemel külastasime Serena linna. Vanuselt teine linn Tsiilis. Vanalinn oli mõnusalt hubane, ilus ja puhas. Linna keskel park rahvast täis. Tsiili tundub kuidagi väga praktiline maa. Kõik on otstarbekas, ei mingit toretsemist. Samas asjalik, kena ja puhas. Siin näeb ka hääletajaid, seljakotituriste ja vuntsidega karmi pilgu ja mässaja näoga tüüpe. Kui viimane kõrvale jätta, siis väga kodune tunne on. Kaubanduses valitsevad suured ja korraliku valikuga poed. Näiteks sai tööriistapoest valida korraliku valiku moodsaid kaupu, aga ka mägedesse sobiva kõpla ja kaks versiooni sirpe. Hinnatase on odavam kui Argentiinas.

Kiiktool aukohal. Taamal Serena. Ka puitmööbel paistis praktiline nagu kogu Tsiili.

Kaubanduskeskused on võimsad. Kaubandusloss tee ääres Serena linna sõitjaid tervitamas.

Mängi mind, ma olen Sinu. Kaubanduskeskuse reklaam klaveritega keskuses ja linna peaväljakul.

Serena kesklinnas oli mõnus ansambel ajaloolisi ja uusi hooneid.

Vähema valgusreklaamiga tulevad hooned ka öösel rohkem esile.

Sõitsime põhja suunas edasi ja varsti läks kõrbeks kätte ära. Esialgu taimestik hõrenes, siis kadus üldse. Samas temperatuur ikka mõõdukad 25 kraadi (suvel kõrbes). Nägime kaugemal mägedes säramas observatooriume, on ju siinkandis parimad vaatlustingimused maailmas. Peab tsiili veini ostma ja õhtul külil keerama, et taevasse vaadata. Ning kui ööbimiseks mere äärde pingviinide saare vastu kämpingusse jõudsime, oligi pime ja sai taevasse vahtida. Tähtkujud tundmatud, Google Sky keeldus töötamast ja uni tuli peale.

Kämping mere ääres pingviinide saare vastas.

Hommikul pingviine ei paistnud, kaugelt paistis ainult mitu pelikanide kolooniat. Siinkandis meri lõpeb ja kohe algab kõrb. Nii nagu ka mägede vahel, täielikult taimestikuta. Mõni üksik puhmas kasvab kuskil. Temperatuur ikka öösiti 18 ja päeval 20-27 kraadi. Loodusmaastik on siiski väga ilus. Ka mõned kuivanud ojasängid. Siin võib lisks veepuudusele olla probleem ka kruusane maastik, mis kogu vee kohe ära neelab. Mõnes üksikus orus oli järsu piiriga rohelus ja kadus edasi sõites sama järsku. Veidral kombel siinkandis ei tolma eriti. Kruus oleks nagu õline, veidi nagu põlevkivi moodi see kruus ja liiv siin. Kõrbe võib siin täitsa avastada. Kuumus ei murra konte ja ka ei tolma meeletult. Orgude põhi on mitmes kohas nii sile, nagu oleks keegi riisumas käinud. Peeter kahtlustaski inimetegevust, kuni järgmises kohas oli keegi siledale orule kive külvamas käinud.

Saare otstes pelikanide kolooniad. Kui mõni pelikan just salaja pingviin ei ole, siis pingviine ei näinud.

jätkub ...

Nahuel Calel

Bariloche linn on Argentiinas kuulus ja tuntud puhkepaik. Linn asub Nahuel Huapi järve kaldal. Nii tee kui linn järgivad lahesoppe ja liigendavad linna hubasteks väiksemateks kohtadeks. Ümber järve on Nahuel Calel rahvuspark. Temperatuur täiesti Eesti ilus suvi, päeviti 25 kraadi, öösiti 16 kraadi. Puhkepaik on nii võimas, et pühapäeval linna sõites tuli vastu katkematu autodevool ja diisel oli linnas defitsiit. Lubati tankida ainult 30 liitrit. Hiljem siiski selgus, et mujalt saab veel tankida. Defitsiit oli ainult linnast Buenos Airese suunas väljuval teel. Nahuel Huapi järv ise on üsnagi suur, kuid pigem pikkade soppidena, kui suure veeväljana. Tuult ei olnud, vesi oli selge ja puhas. Kauguses terendasid valgete tippudega mäed ning ühe sopi lõpus on vaade Tsiilis paiknevale vulkaanile. Siin on järvi palju ja saab nii amfiibi kui ka kohaliku praamiühendusega sõita järvest järve, kuni üle Tsiili piiri.

Tee nr 40 on kurvide ja vaadeterohke. Autojuhile paras dilemma, et kumba nüüd vaatama peab. Tegelikult peab ühe käega pildistama ja teisega autot juhtima.

Vaated on juba enne järvedeni jõudmist lummavad

Kuni autot ette valmistasime vettelaskmiseks, tulid juttu rääkima Nico, kes arvas et järgmises järves on nii järsud kaldad, et selle amfiibiga läbi ei saa. Lubas täpsustada. Tuli ka juttu rääkima Argentiinas puhanud tsiillane, kes paari tunni jooksul algul küsis meie käest, kuid siis üha rohkem vastas meie küsimustele Tsiili kohta. Toredad juhuslikud kohtumised on sellel reisil tavaks saamas.

Ideaalne slipp nii Amphibearile kui ka kohalikele paadimeestele. Treilerite hulga järgi kaldal väga populaarne koht. Ei pea kellegi järel ootama, ruumi on küllalt, põhi on autole kõva ja paadile ohutu.

Just siit mägede vahelt läheb sügav ja kitsas lahesopp Tsiili suunas.

Õhtul selgus et reisi korraldamise ja interneti vajaduse tõttu autot vette ei lasegi. Otsisime kohaliku öömaja, et järgmisel päeval maalilist nr 40 teed mööda ümber järve Tsiili suunas sõita. Öömajaks sai järjekordne kämping, rohuse pinnaga kõrvalasuva asemel tolmuga kaetud. Põhjus lihtne, meil said Argentiina peesod otsa ja kaardiga ei saanud kummaski maksta, kuid tolmuses nõustuti hommikuse maksega. Amphibear oli kämpingus hitt, nagu tavaliselt. Kahjuks ei oska enam küsimustele mõistlike vastuseid anda. Kogu info jaoks on enamasti keelt vähe. Nii saavad inglise keele oskajad kogu info ja hispaania keele oskajad teavad jätkuvalt et sõidame ümber maailma.

Kuid Argentiina abivalmidus on suurepärane. Kui saadi teada et pontoonid on katki, aeti mulle välja kohalik meistrimees, kes alumiinumiga kõike oskab teha. Küll on kahju, et sellest abist reisi jätkamiseks ei piisa.

Argentiina varjatud ilu

Enne siiatulekut öeldi mulle, et Argentiinas on ainult Buenos Aires ja suur hulk põllumaad. Ning põllud on tõesti suured. Igaüks taraga piiratud. Haciendad teest kaugel, madalatena otsekui maa valitsejad keset tühjust. Teed on väravate taga ja väravad on kinni. Väga harva on mingit liikumist ja veel harvem tuleb mõni küla. Külad on selgelt põllumajandusele suunatud, traktorite müük ja parandus, bensiinijaam paar väikest autotöökoda ja ongi kõik.

Põllud lähevd üle karjamaadeks. Pampa nagu seda teame.

Kuid seda rohkem väärtustavad Argentiinlased ilusaid metsiku loodusega paiku. Ning mida rohkem lõunasse ja Andide jalamile lähemale, seda rohkem neid paiku leiab. Lihue Calel rahvuspark on väike, ümber paari kolme mäekünka metsiku looduse kaitseala. Parki sõites üllatas hubane atmosfäär, kena tasuta kämpingupaik, pinkide laudade ja lõkkekohtadega. Pargis jalutamiseks väga mõnusad jalgsirajad. Rada läheb varjuliste põõsaste vahel käänuliselt ja pikalt ette ei näe. Nii on iga käänaku taga uus vaade ja veidi teistsugune loodus. Ühtegi looma ei kohanud, mõned linnud ja putukad jäid pildile.

Argentiinas tavaline vaatepilt. Linnud on puu otsa ühiselamu teinud.

 

Kui kämpingu puhkekohas suppi tegime tulid toidujääke noolima kohalikud rebased. Hoidsid mõõdukat distansti ja jälgisid, kas neile ka midagi plaanis on anda. Lisaks hüppasid laua ümber kohalikud ülitihased, ehk siis pasknääri suurused linnud, kes soovisid kõike ära süüa ja toiduraase koristada. Tegime neist mõned pildid.







Tegime kohalikel kruusateedel ka autodele mõeldud ringi. Vahtisime hoolega ringi ja ennäe, lõpuks olid täitsa tee ääres guanaakod. Tee ise läks vahepeal ojasängi kõrvalt, kuid kõik oli kuiv. Kogu selle aja olime rahvuspargis enamasti ainsad külastajad. Väga meeldiv puhkepaik, kui hinnata loodust, vaikust ja rahu.

Õhtul sattusime veel ühe põneva sündmuse otsa. Tee ääres oli õunafestival. Kui olete poest Argentiina õunu ostnud, siis siit Neuquen piirkonnast need just tulevadki. Festival ise oli õllesummeri mõõtu üritus, suure lava ja piraka telkide piirkonnaga, õunad, õunatooted jms. Kuna festivali piirkond oli täielik liikluskaos ja parkimiskaos siis kahjuks külastama ei saanudki. Polnud amfiibi kuhugile panna. Hiljem ostsime tee äärest õunu ka. Jah, just needsamad mis Eestis. Õige veidi ehk mahlasemad ja pehmemad. Kogu regioon nägi välja üks uhkemaid seninähtutest Argentiinas. Tundub, et õunakasvatus on siinkandis tulus äri.

Head vabariigi aastapäeva!

Juba mitmendat kuud reisides kirgastub silme ees kodune Eesti. Kaugelt on ikka parem vaade, sest pilk ulatub haarama ja märkab kõige tähtsamat. Ning meelde tulevad paljude reisimeeste ütlused tagasi koju jõudes. Eesti on tore koht. Eestis on palju asju mille üle rõõmu ja uhkust tunda.

Kirgastub ka see, mida saab paremaks teha. Eesti edukuse võtmed ei ole ainult meie tegevuses riigi sees. Maailmas on edukuse võtmed kontaktides. Projektijuhtimine Aafikas ja Lõuna Ameerikas on õpetanud inimsuhete tähtsust. Kas sa leiad üles õiged inimesed ja firmad? Kas Sa tunned kedagi, kes aitaks Sul neid leida? Kas Sul on põhjus, miks nad peaksid Sind ära kuulama ja aitama? Kas austad teisi inimesi, et nad saaksid Sind vastu austada? Iga Eestlane, kes elab ja töötab väljaspool Eestit on kuldaväärt varandus, sest tal on vastus neile küsimustele. Aga ainult juhul, kui ta mäletab kodust Eestit hea sõnaga ja unistab sinna tagasi.

Ta mäletab kodust Eestit hea sõnaga, kui kodus on pessimismi ja kriitika asemel tähtsad uudishimu, avastamise rõõm ja sõbralikkus. Väljendugu see meeleolu siis meedia valikutes, parteide sõnavõttudes või hoopis anonüümsetes kommentaarides. Maailmas näed, et on võimalik ka vastupidine. Senegalis panid võhivõõrad inimesed vastasuuna liikluse seisma, et Amphibear saaks mööda tee äärde seisma jäänud kalu laadivast veokist. Naeratati ja lehvitati sõbralikult. Mitte kordagi pole keegi vihaselt viibanud, mis sa trügid siin oma suure autoga. See on kestnud riigist riiki. Mõnikord on küll naeratus häbelikum ja inimesed vaoshoitumad, kuid ta on alati olemas. See kõik on Eestis võimalik. See kõik on Eestis olemas. Seda võiks olla palju rohkem. Muidugi saab sellele valitsus ja riigikogu kaasa aidata, kuid tegelikult sõltub see meist endist. Keegi ei saa meie endi eest unistada, teist inimest austada, tunda uudishimu ja avastamise rõõmu. Meie ise saame seda teha. Iga päev üks naeratus rohkem ja Eesti muutub samapalju ilusamaks, kui seda suutis teha „Teeme Ära“ aktsioon.

Kui järjekordselt tuli Maroko piirilt praamiga Hispaaniasse tagasi tulla, siis vaatas hispaania piirivalvur kõigepealt üles pontoonidele ja luges mis seal kirjas on, siis vaatas tõsise näoga autosse, meid veidi ehmunud näoga oma passe käes hoidmas, muheles ja viipas et sõitke edasi. Ta teab mis on tema ülesanne ja see ei ole rutiin järjekordse passi vaatamises. Tema ülesanne on leida salakaubavedajaid, illegaale ja kriminaale. Isegi kui mul oleks mõni auto paber puudu, ei oleks see Hispaania riigile oluline. Riik usaldab oma ametnikke ja lubab neil teha oma tööd mõistlikult.

Hea riik tõlgendab seadusi kodaniku kasuks ja ei tee otsuseid põhimõttel, meil polegi veel kaasust - proovime, teeme teile maksuotsuse. Maksuameti ülesanne ei tohi olla võimalikult palju makse koguda. Maksuameti ülesanne on võimalikult seaduslikult makse koguda. Kui igast tehingust peaks maksuametile teatama, siis kas varsti peaks ka tunni aja kaupa alibi esitama - kuskil kindlasti toimus mõni kuritegu. Hea riik usaldab oma kodanikke ja ei kohtle neid ennetavalt kurjategijatena.

Iga riik areneb läbi oma kodanike ettevõtluse. Kui sõita Amphibeariga läbi maailma on põhiline sõnum „Congratulations“. Palju õnne, et oled sellise vahva projekti ette võtnud. Palju õnne, et Sul on niipalju julgust ja hullust sellist asja ette võtta. Võib olla tõesti, see ei tule välja, aga sa proovid seda teha. Palju õnne! Ning ka Eestis saab ettevõtjatele palju õnne soovida. Ei pea üksikute petturite pärast kasvatama juhatuse liikme vastutust nii, et ta ebaõnnestumise korral oma majast, vähesest varast ja lõpuks ka perest ilma jääb või peab aastaid kohtu vahet käima. Ei, palju õnne, et ta proovis. Kui piirata vastutust, on proovijaid rohkem. Kui rohkem inimesi proovib midagi uut saavutada, siis ka rohkem inimesi midagi saavutab. Elu näitab,et see ei sõltu haridustasemest või eelmisest töökohast. Kuna ennustamist pole veel teadusharuna olemas, ei tea ka keegi, kes ettevõtjana õnnestub ja kes mitte. Palju õnne, kui te seda proovite!

Kaugelt vaadates on Eesti ilus ja hästi toimiv riik, väga võimekate ettevõtete ja andekate inimestega. Eestisse igatseb tagasi. Lisame positiivsuse ja paremat kohta ei ole maailmas olemas.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Siiralt Teie,
Mait Nilson

Vimpli autor Jaan Kelder

Betooniga rammu katsudes

Peeter sõitis rahulikult järjekordsest teemaksu kogumise punktist välja, kui järsku seni raja kõrval seisnud betoonpost teele ette kargas. Kokkupõrget ei õnnestunud vältida. Amphphibear tabas esiraami nurgaga betoonposti nii et killud lendasid.

Seisime tee ääres ja vaatasime tagasi. Häbeliku näoga post oli oma kohal tagasi ja teemaksupunktis jätkus tavaline raha kogumine. Kokkupõrkel pöördus raam üles ja nii sai kahjustada ka esiraami alanurk, ning ka tagaraami serv riivas posti. Tagajärjena on mõned raami plaadid kõverad ja esiraam kõver.

Midagi kapitaalset katki ei ole, aga päris detaile ei näe enne kui lahti võtab. Siiski tundub enamus vigu lihtsalt parandatavad, mõned uued plaadid, mõned poldid ja töötab jälle.

Eestis on vahepeal imet tehtud. Maailmas ringi sõites olen üha rohkem õppinud eesti firmade võimekust austama. Aramet on teinud väga tõsise projeteerimistöö ja uute pontoonide projekt on juba lõpusirgel. Jooniste järgi on kõige peale mõeldud ning koos Alunaudiga on iga paadiehituslikult oluline detail paigas ja pontoonid näevad väga head välja. Alunaut ei näe mingit probleemi uute pontoonide tootmises ja ka konteineris Lõuna-Ameerikasse saatmine on lihtne.

Kuid see väike betoonposti intsident pani mind järgi mõtlema, kas ma ikka ajaliselt jõuan Beringi mere ületuse hooajaks kohale. Ning kuigi paberi peal justnagu jõuaks, tähendab see reisikogemuse alusel, et ega ikka ei jõua küll. Siit jätkamine on vähemalt ajakava osas enese ja toetajate petmine. Pole ka mõtet autot Beringi mere äärde valmis sõita, sest Atland on ju ületamata.

Ainus mõistlik variant on kaaluda reisi uuesti jätkamist Roheneemesaartelt. Kas ma selleks valmis olen, kas pere lubab, kas meeskonna leiab ja kas toetajaid leidub - ei saa siit kaugelt lubada. Kuidagi peab ju raha ka teenima ja vähesed firmad on nõus tööle võtma peatselt jälle kuudeks autoga merele tormavat juhtkonna liiget. Ning oma www.dutyhook.eu on raha teenimiseks veel liiga pisike. Kuid sellise otsusega on veel aega ja praegu tuleb reis ikkagi katkenuks lugeda.

Eestis ei ole insenerimõte kuhugi kadunud ja väga palju väga toredaid mõtteid on saadetud, kuidas teha pontoonidele kiirparandus. Siiski, erivalt eelmisest korrast pole neil ideedel "tootja kinnitust" ja oma paadiehituse pädevust ei pea ma nende lahenduste sobivuse hindamiseks piisavaks. Aitäh kõigile toetavate ettepanekute eest.