In englishEesti keeles

pühapäev, 8. detsember 2013

Atlandi Ookean ja neljajalgne katamaraan

St Louisis küsiti mu käest neli korda, kas ma ikka jõe ja ookeani kohtumise murdlaineid olen näinud. Tegin südame kõvaks ja vastasin enesekindla näoga, et muidugi olen. Olingi, umbes kilomeetri kauguselt poolsaare tipust. Senegalis on väiksed kalapaadid 12m pikad ja enamus 20m pikad. Amphibear on on isegi kohalike kalurite liigas kääbus. Ning need 20 meetrised paadid kõikusid üsna hirmsal viisil nendes 'ülemineku murdlainetes. Käisime ka paadiga uudistamas, aga minu meelehärmiks ei tahtnud paadimehed aru saada, et peab ookeanile välja sõitma vaid pöörasid jõesuudmes tagasi.

Pontoonid all ja kuival maal. Senegali jõesuudme kaardi järgi võimalik.

Sõitsin välja kohe hommikul, kell 8 nagu lubatud. Tõusu haripunktil, et kõige soodsam ja rahulikum aeg. Samal ajal tuleb sisse kogu kalalaevastik kes on öö läbi ookeanil võrguga püüdnud. Ja see on väga tähtis abi, sest merekaart näitab siin aiateibaid. Näiteks see koht kust suuremad paadid merele pöörasid, on kaardi järgi kuiv maa. Pilot Book muidugi hoiatab selle eest. Kohalikku kogemust ei asenda miski ja nii hoidsin randuvate paatide teekonna kogu aeg silme ees. Parajate siksakkide järel oligi Amphibear merel ja võttis oma esimesi murdlaineid. Tundus hirmus, aga tegelikult ei mingit muret. Nagu juba enne kirjutatud, on raskusekese keskel ja Amphibear reageerib lainetele ülihästi. Keret ei ramminud ükski. Ja rannikust paarkümmend kilomeetrit eemal oli nagu unenägu, kas nii sile Atlandi ookean on üldse võimalik.

Nii siledat ookeani võib vaid unes näha. Vastu tuleb väiksemat liiki St Louisi kalapaat.


Kuna olin Senegali jõel ankrus liiga kaugel ja vool muutus mõõnaga ülitugevaks tuli öö mööda saata ankruvalves. Nii olin juba poole päeva järel omadega täitsa läbi ja käisin lavatsil tukkumas. Kalapaadid seljataga oli laeva nägemine haruldus ja päeval tukkuda tundus isegi ohutum kui öösel. Päeval saab kiire pilguga olukorrast ülevaate. Vesi oli nagu kartulipõld, hiiglaste oma muidugi. Mingit korrapärast lainetust küll ei olnud. Ning Amphibear kiire reageerimine lainetele, ka pöördumine ja kohene automaatika vastukorrektsioon kui ühe pontooni nina mõnda kartulikuhja tabab tõi välja oma miinuse. Magamine minu amfiib katamaraanis on iga ilmaga täielik akrobaatika. Lõpuks väsid muidugi ära ja magad, aga mugav ega kauakestev ei ole see ühestki otsast.
Kuna esimene öö ookeanil oli kuupaisteta ja uduga (nagu ka kõik järgmised), siis tundus öö üsna hirmus. Lained on väiksed, aga kuna sa ei näe kuidas ja kust nad tulevad on merehaigus ainult aja küsimus. Õnneks minu oma möödus kergelt. Ja ka öö möödus lõpuks.

Päeval selgus ootamatu mure. Ventilaator jahutab auto mootorit väga hästi. Töötemperatuur on ühtlaselt 90 kraadi. Ning kuna vees liigub auto väga aeglaselt ja on troopika päike, on ka kapoti all temperatuur 90 kraadi, kui tuul vähegi nõrgem või valest suunast on. Ja see on auto süsteemidele OK, sellega on tootja arvestanud, kuigi midagi väga katsuda ei kannata. Siiski on see Scottoileri õlituse kontrollerile liig mis liig. Ja nii selgus päeva lõpuks, et isegi kapoti avamine ei aita. Kuna ka öösel tuul puhus kogu sooja õhu just kontrolleri peale, siis ei töötanud see ka öösel. Ning pimedas öös autost välja minna kõikuval pontoonil taskulambi valgel ketti õlitada iga kahe tunni tagant nõudis iga kord parajat sisedialoogi.

Ei tahtnud öösiti mugavamaks magamiseks pikalt tormiankrus triivida. Mida kauem merel oled, seda tõenäolisemalt halba ilma kohtad. Nii saigi sõidetud nii kiiresti kui jaksu oli. Kuna oli teada, et kontroller ka auto sees ei tööta (ta reageerib vibratsioonile) tuli lahenduse idee alles neljandal päeval. Sai süda kõvaks tehtud ja tankimispeatuse ajal ka auto põranda lamamise ja jalad väljas pontoonil hoidmisega töö ära tehtud. Scottoiler kapoti alt maha installitud juhtmete läbiviik salongist kapoti alla loodud ja kontroller autos väriseva jaotuskasti nupu külge ümber paigaldatud.  Enne seda olin juba kodus kasutusele võetud keti ära kurnanud ja peal oli teine kett. Kokku ca 30 Scottoileriga õlitatud tunni jooksul ta tegelikult lisaõlitust ei vajanud, ei kulunud ega veninud ega jooksnud ka liigesed nähtavalt kinni. Ehk siis üks mure vähem, eriti öösiti ja kette tundub jätkuvat varuga.

Kõige rohkem leidsin hommikult pontoonidelt 4 lendkala.

Merehaiguse ilminguid tuli veel, aga meeskonnaliikme doktor Hamor Kaha poolt varustusse lisatud merehaiguse vastased tabletid võtsid ilmingud kohe maha ja sellega rohkem muret ei olnud. Ning kohe kui ketiõlitus uuesti töökorras, tuli uus mure. Hüdrosüsteem lekkis õli. Leke oli piisav, et ilma kõrvaldamata kaugele ei jõua (kuigi saab ka diislit vajadusel lisada, pole see siiski edasist meresõitu arvestades soovitav tegevus). Ning üles ei leia. Ujud ookeanis auto all torutangid käes ja katsud erinevaid hüdraulika hülsse läbi. Kõik on kinni. Vahepeal lööb laine üle pea. Sõiduk triivib kergelt. All on sügavust 3000 m ja õhtu tuleb peale. Sai kõrini. Panin triivankrusse ja keerasin magama.
Peale hommikust uuesti auto all ujumist selgus ka lekkekoht. Otse hüdropumba taga, auto all ujuda pole vaja, esiratta koopast pääseb liidesele ligi.  Hüdrosüsteemi kõige jämedama toru kinnikeeramine väga hästi ei õnnestunud, kuid kuigivõrd ta kinni sai. Väikse järellekke likvideerimiseks sai EPO liimipulk ümber hülsi pragude surutud ja kae imet – jäigi leke järgi.

Atland veidi rohkem oma näoga. Amphibear täpselt külglaines

Ning kuigi viimane 24 h möödus pidevalt sõites 8-9 km/h, et õlirõhk madalam oleks polnud sõidukiga ühtegi tehnilist muret. Nagu lubatud hakkas tuul ja laine tõusma. Samal ajal ilmus silmapiirile maa. Meremehe rõõm maad nähes on suur (veider paradoks), õnneks minu kui hobimeremehe puhul andestatav. Maio saare tuulevarju jõudes ja Santiago saart otse ees nähes oli rõõm seda suurem. Siiski selgus, et kõige suuremad lained veel ootavad. Külgtuul 8 m/s ja laine 2m kõrge, aegajalt ka murduv (sh otse auto all) oli juba ookeani moodi. Kuid kui ebamugavus välja arvata, siis sõidukit ei häirinud need lained kuigivõrd. Stabiilsus väga hea, kursihoidmine hea, lained auto keret ei rammi. Kuni saigi Praia sadama pööre tehtud ja Amphibear väike ookeaniületuse etapp läbi.

Iga meremehe rõõm, sadam pärast väsitavat merereisi.

Kokkuvõttes ilm oli ootuspärane, ookean laiuskraadile vastavalt sõbralik ning tehnika tõi kohale nagu vaja. Julgeb järgmisele etapile minna küll, kuigi mugavus on just see mis on alla terve mõistuse. Iga hetke kui koikus oled, püüab keegi sind jõuga sealt välja visata.  Pontoonide peal käia on ebamugav, sest laine pritsivad kogu ilma täis autorattaid tabades. Pealegi on üksinda kohustuslik olla turvarihmas  (seda ma ka olin nii sõites kui ujudes) ja iga järgmise sammu jaoks on vaja neid ümber tõsta. Ehk siis välja aega veetma ookean ei kutsu. Muidu saaks korralikult süüa teha kui kala püüda, aga tänu kehvale magamisele, läheb tegelikult iga vaba hetk puhkamiseks.

Seekordsel etapil oli muidugi põhiline külgtuul ja külglaine. Vaatame, ehk õnnestub järgmine etapp vähemalt alguses teha puhta taganttuule ja lainega. Ilma ootamiseks tuleb siis muidugi aega varuda, aga nagunii plaanin Amphibear juures mitmeid töid ja nagu selgub ei ole Praias vajaliku varustuse ostmine just lihtne tegevus. Sellest edaspidi.

4 kommentaari:

  1. Edu! Ja ootan huviga järgmisi postitusi.

    VastaKustuta
  2. Kerge ei ole ja läheb veel raskemaks.Aga kui vaim enne valmis ja siht silmis siis on teel(vees) juba kergem. Ma loodan.
    Hoian pöialt. Rait

    VastaKustuta
  3. Jõudu enne arvatavasti üht marsruudi raskeimat mereetappi - Ameerika avastamist.

    VastaKustuta
  4. Tere.
    Kas järgmine peatus tuleb "Saint Peter and Saint Paul Archipelago" või "Fernando de Noronha " saartel?
    Jõudu ja Head ilma!

    VastaKustuta

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.