In englishEesti keeles

neljapäev, 19. detsember 2013

Autoteeninduses

Praiasse sisenesin teadmisega, et auto juures on hädasti ära vaja teha hüdraulika liideste ülekeeramine. St et keerata kinni pumba taga olev hülss ja ülejäänutele keermeliimi vahele. Keerata on ju lihtne, kui on millega keerata. Ja mõõt on seal aukartust äratav silmaga mõõtes 56mm (tegelikult vist 54). Ning tööde nimekirjas on veel suur hulk pisitöid: pleki lõiget õgvendada, et kere liikumisel ei käiks ühele madalsurve hüdrovoolikule peale;  hüdroliidese juurest auto plekki ära lõigata et ligi pääseks ja suurte võtmetega liides korralikult kinni keerata; hüdropumba hammasrattal väike lõtk, lahti koputada ja laagrilukustit vahele; pontoonide vaheline sild uuesti tugevdada lahtivõetud lauaga; täispuhutavad tugipontoonid täis puhuda ja kinnitada; kontrollida, kas kütus püsib keskmistes kambrites või lekib tahapoole; köied pingutada ja ümber siduda; auto klaasid ja välisplekk soolast puhtaks pesta; autosse toimetada hüdroõli, lisavesi, lisatoit jms; auto tankida 1400 liitri diisliga (600 liitri tankimine oli päeva töö) ja igikestev sisemine korrastus ja koristus...

Mõni võti ei mahu peale, mõnega ei mahu keerama ja mõni pole piisavalt tugev et keerata

Ning iga päev sai ka midagi ära tehtud. Positiivne üllatus oli hüdropumba hammasratas. Lahti võttes väga kena nuut, nagu tehases tulnud. Välja sai vahetatud oma töö lõpetanud keti amortisaator ja kettülekanne tundus selle järel küllalt heas seisus olevat. Kuid kütuse tahavoolamise kontroll ootas oma aega. Pontooni kambrite korkidest käis laine üle ja nii ei saanud midagi kontrollida, lihtsalt korke avades. Tuli kütus välja pumbata. Ning kui neljandal sadamapäeval sai lõpuks kanistrid algas ka väljapumpamine. Optimistlikult alustatud operatsioon lõppes ühtepidi hästi. Kõik vajalik kütus oli oma kohal ja sai ka ilusti välja pumbatud. Paraku tähendas see autoteeninduses nii tavalist olukorda tuled ühe veaga ja lahkud mitmega. Pontoonid lekivad ja korralikult.

Õnneks Praia kaitstud lahes on liivaranda küll ja ajasin Amphibeari tõusuga randa. Rahvast ümber auto nagu murdu, kõik tahavad viisakalt suhelda, kõik tahavad pilti teha – täitsa lootusetu on nii midagi asjalikku teha. Panin auto lukku ja läksin hotelli. Nagunii on vaja mõõna oodata, et midagi teha saaks. Mõõn muidugi alles pimedas. Õnneks oli Arnaldo õhtul abiks. Läksime pimedas auto juurde ja asusime tegutsema. Kõigepeal proovisime veel hüdraulika hülssi kinni keerata. Seekord rippus jõuline Arnaldo all jämeda kummitoru küljes seda sirgemaks painutades ja mina keerasin hülssi torutangide ja pikenduseks võetud meetrise torujupiga. Natuke sai veel rohkem kinni küll, aga päris rahul ma veel pole. Lea saatis kodust kiirkulleriga võtme teele, kui selle saab siis proovime veel.

Teiseks siis lekke kontroll pontooni tagumises kambris. Pontooni korki avades oli küsimärk suur – kui palju siis vett on. Selgus et üle poole. Silma järgi umbes samapalju kui on plaanis kütust kaasa võtta. Tegelikult veidi vähem. Ja asja lähemalt uurides selgus ka põhjus. Tehase poolt tehtud lahendus pontoonidele mootorite kinnitamiseks oli lihtsalt pooleks murdunud. Alumise paindekoha pealt lahti. Nii lõid ajamite kinnituspoltide pead vastu pontooni tagaseina, kuni olid sinna sisse löönud paraja mõlgi ja ka mõlgi serva leket põhjustanud prao. Õnneks oli see kõik ilmselt toimunud ülesõidu viimastel päevadel.

Teema selge, aga õudne. Vaja merealumiiniumi keevitust. Seda pole Eestiski lihtne kiiresti leida. Esimene firma kelle järgmine hommik Arnaldo suutis leida ei teadnud intertgaasi keskkonnas keevitamisest midagi. Soovitati kedagi teist. Võtme otsimise kogemus äsja selja taga valmistusin halvimaks ja planeerisin, kuidas kogu tagaots kuidagi EPO-sse valada, kuni ehitatava kaubanduskeskuse roostevaba trepikäsipuud vaadates tuli lootus jälle tagasi. See oli ideaalselt keevitatud. Ning leiduski firma Metalica ja spetsialist Osvaldo, kelle me suutsime kohe järgmiseks päevaks välja kaubelda.

Järgmine päev pöörasime paadi tõusuga uuesti ringi, et tagaots rohkem kuivale jääks. Igaks juhuks võtsin maha kõik ohutusköied ja muu varustuse, mis tuleb autoga maalesõiduks maha võtta. Ning järgmine hommik mõõnaga auto juurde minnes selgus kurb tõsiasi, et pontoonide tagaots on poolest saadik liiva sees. Labidas kätte asusin tagaotsa välja kaevama. Kui see töö lõpuks tehtud ja Osvaldo kohal, selgus ootuspärane fakt – nii ikka keevitada ei saa. Jälle tõusu ootama. Kella kaheks päeval oli tõus olemas, loksutas auto liivast lahti ja sai rattad maha. Enne järgi proovitud, et vähemalt kolm ratast pöörlevad, hakkasin kaldale sõitma. Ennäe, tegelikult pöörles ikkagi neli ratast ja ka mingid pidurid olid olemas.

Liivalossi sai kõvasti ehitada, aga augus ikka tööd ei tee.

Iga töö tegemist vaatas alati hulk uudishimulikke pealtvaatajaid.
Auto kaldal, vaatasime asja lähemalt. Kinnitusplaadis veel pragusid. Tuleb ajamid maha võtta. Louis hankis kuskilt tooli ja laua, mille panime lahtivõetud ajamite alla. Lisaks keevitamisele tuleb neid ka tugevamaks muuta oli samuti selge. Õnneks olid sobivad tugevdustükid olemas ja algas kaks päeva kestev keevitus. Muidu tavapärane töö oli pika kaabli ja kõikuva voolu tõttu paras peavalu.

Osvaldo voolu sättimas. Toitekaabel oli üle 100m pikk.

Kaasasolnud viis meetrit keevitusmaterjali kulus poole töö peal ära. Linnas muidugi merealumiiniumi jaoks midagi ei leidunud. Õnneks pakkus Osvaldo ise välja, et lõikame vajalikud materjaliribad kaasasolnud tagavaraplaatidest. Nii sai tehtud ja keevitus jätkus. Lõpptulemusena on siis ülemine kinnituskoht kahekordse paksusega võrreldes varasemaga ja alumisel kinnituskohal on lisaks altpoolt pontooni külge keevitatud ribale ka külgedelt pontooni külge keevitatud ribad. Ei tasu arvata, et seegi lahendus lõpmatult kaua vastu peab.

Parandatud ja tugevdatud mootori kinnitus.

Ning millele kuluvad siis amfiibireisija õhtud, mõtlesin ma õhtul hotellis ostetud sajameetrist köit kanistrite kinnitamiseks kahemeetristeks juppideks lõigates. Kuna kütust tuleb kaasa võtta väga palju, otsustasin ta lõpuks pontoonide asemel suuremas enamuses panna kanistritesse.  Jääb ujuvust rohkem (sest ka kanistritel on maht), samuti on tankimine lihtsm ja lisaks on silmaga näha, kui palju kütust on igal hetkel veel alles. Ainult kinnitamine on paras peavalu. Laine nalja ei mõista ja 48 juhuslikult ringiulpivat rasket kanistrit on merel kindlasti musta huumori kõrgklassika.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar