Praia – Aafrika südamega Eurooplane

Praiasse saabumise esimene päev kulus sissevormistamisele ja restorani õhtusöögile. Sissevormistamine sujus väga ladusalt. Sellele aitavad kaasa turiste nöörivad sadamapoisid. Kuid teenus oli asjalik ja pole põhjust kurta. Amphibearile esimene sadam, sest tavaliselt piisab ujumisrannast. Õhtusöögiks tellitud kala oli samuti suurepäraselt maitsestatud ja mõistliku hinnaga.

Ning vara voodisse, sai ju tugevneva tuule eest pagedes sõidetud jutti 24h ja rohkemgi.
Saabumisele järgmine päev oli laupäev, ning ostunimekiri näpus võtsin takso ja esimese auto-tööstuskaupu müüva poe poole teele. Šokk, see oli kõige pisemate eesti motopoodide suurune. Mulle vajalikust nimekirjast müüdi seal null ühikut. Kõrvalpoest sain ühe eseme. Seal võttis oma juhatamise enda peale vanem härrasmees, kes lihtsalt võõrast inimest aidates pooleteise tunni jooksul vedas mu ühest poest teise, kuni ma lõpuks olin oma nimekirjast leidnud ainult kõige tähtsusetumad esemed. Olulisi polnud ühtegi ja puhkepäevad tulid peale.

Mitmekesine Praia nii ilusate ja kui räämas hoonetega. Teed on enamuses päris head.

Puhkepäevad teadagi kuluvad Eestlasel töö tegemisele. Pühapäeva hommikul amfiibi suunas astudes (Amphibear ankrus otse merepolitsei akna all) küsis politseinik, et korra oleks paari asja vaja täpsustada. Aga mul pass hotellis ja auto dokumendid lahel amfiibis ja mina ise autoni ujumiseks lühikestes pükstes. Selgus et sadamakapten tahab pabereid kontrollida. Et võtame paadi, toome minu paadist paberid ja tehtud. Läksin hotelli passi järele, panin sadamakapteni jaoks paremad riided selga. Vahepeal astus politsei uksest sisse lennukipiloot Arnaldo Barreto, kes aitas politsei soove ja tekste tõlkida. Kohalik TV oli mingi imeliku loo teinud kuritegevusest, mille lõppu küsis, kas keegi üldse teab mis veider sõiduk see keset lahte on. Loomulik, vaja paberid üle vaadata. Viie tunni pärast oli paat leitud, paberid kõik kiirelt üle vaadatud, televisioonis käidud ja asi korras. Siin on kuulda ka lugusid, et kõigil nii lihtsalt ei lähe ja bürokraatiat on hirmus palju, aga võrreldes mõne varem läbitud maaga on asjaajamine siiski arusaadav ja ka ametimehed väga abivalmid.

Kuid põhiline, ma leidsin hea sõbra Arnaldo, kes on nüüd mind aidanud iga päev. Ja seda abi on vaja. Isegi tema abiga kulub nr 56 võtme leidmiseks pool päeva või siis võtme pikenduseks toru leidmiseks teine pool päeva. Pole ka ime, Praia on tegelikult 100 000 elanikuga linn ja siin ei ole võimalik laia sortimendiga head äri teha. Nii on kõik erilised asjad, millest paraku minu amfiib paljuski koosneb väga haruldased.

Arnaldo on alati kohal kui abi vaja. Arnaldo koos tütrega, kes õpib süvendatult keeli. "Keeled on võti tulevikku" ültes ta ja peab nõustuma. Nii nalja kui äri teha saab ainult keeli osates.

Abivalmidus ja sõbralikkus on siin suurepärased, kohalike kalameeste autoriteet Louis on korraldanud paadivalve. Nagu juba juttu oli, asendamatu abimees Arnaldo veab mind mööda linna ringi, et vajalikku varustust leida. Kohaliku tehnikapoe Sociarpa viis müüjat oskavad juhatada ja soovitada vajalikke kaupu ja teenuseid, ning tahavad kõik koos minuga pilti teha. Kõigi Arnaldo sõbrannadega on ühine pilt juba tehtud. Ning kui palju on hotelle, kes on nõus oma külalise poolt keemiatehasest kohale tassitud 48 kanistrit turvaliselt hoiustama, et see saaks peatselt Atlandit ületada. Hotell Perola igatahes on selleks valmis, ning lisaks nõustavad mind iga päev, kust vajalikku varustust hankida (näiteks: kanistreid, võtmeid, ketiõli jne). Ning kui Amphibear veest välja ajada on juba olemas vähemat viis vana tuttavat, kes korda hoiavad, aitavad vestlusi tõlkida, ning hangivad kiirelt kõik vajaliku prožektorist kuni alumiiniumi keevituseni. Minu üllatuseks räägivad siin paljud vene keelt. Ka inglise keelega saab hakkama, kui ei pea just mutrivõtmete eri liikide üle arutama. Portugali või prantsuse keel on muidugi rohkem abiks. Ning ka kaks eestlast on kohatud. Eesti meremees Leho Okas oli siin läbisõidul ja eesti keelt rääkiv kohalik koolipoiss käis sõidukit uudistamas.

Autoriteetne Louis vabastab Amphibeari öösel tõusu kaitseks kalameeste poolt seotud lisaköitest.

Kui segada kokku Aafrika ja Euroopa siis halval juhul saad sa mõttetult kallid hinnad, hinnakirjaga mittetoimivad teenused, räpased tänavad ja hulgaliselt ringilogelevaid päevavargaid. Ent Cabo Verde (Roheneemesaared) näitab et võimalik on ka vastupidine. Sa saad hoopis lahked ja abivalmis inimesed, mõistlikud (kuigi pigem kallid) hotellid, fikseeritud mõistlikud hinnad ja toimiva infrastruktuuri. Isegi turul käimine ei lõpe kultuurisokiga, vaid on küllalt rahulik eksootiline kogemus. Pimedas küll jala ei soovitata liikuda, aga takso maksab linna sees tavaliselt 2 EUR ja nii pole jala liikumiseks ka põhjust.

Kirbuturu sissepääs on küll rahvarohke

Kes otsib eksootikat ja Aafrikat, siis leidub siin sedagi. Kes päris Aafikasse pelgab minna, siis on Cabo Verde hea sihtkoht. Kliima on siin super. Vesi ja õhk iga päev 26 kraadi, mõõdukalt päikest ja ümberringi abivalmis toredad inimesed. Mida veel tahta?

Valge öö festival on algava jõuluperioodi tähistamiseks. Seitse lava, lasteetedustest kuni rokini. Loomulikult väike karneval. Päris Rio see pole aga trummirütm on igatahes kaasakiskuv.

Kesklinna tänavad on liikluseks suletud. Sõbralik ja enamasti valgesse riietatud rahvas on kogunenud lavade juurde. Tagaplaanil tantsulava (hetkel paus).

Ning festivalipäeva lõpuks oli Arnaldol mulle üllatus. Tema abikaasa valmistas maitsva õhtusöögi. Värvid olid nii ilusad et palusin luba seda pildistada.

Sõiduki ettevalmistamisest järgmises postituses.

Sõidukool Senegali kalaturul

Linnas ikka kuulsast St Louis sillast üle ja siis väike valepööre, sest navi otsustas meid mitte juhatada. Kuigi on ostetud litsents kogu maailm, siis ilmselt talle ikka Aafrikas riigipiiride ületamine ei meeldi. Selle järel siiski alternatiivse kaardiga tagasi õigel teel ja siis hakkab peale. Autodevoor üle viimase silla, autodevooru vahel eeslid vankritega, mingid ringteed, inimesed kõnnivad risti-rästi üle tee ja hotelli suunas pöörates aina tihedamaks asi läheb. Amphibeariga annab manööverdada. Hamoril on roolis juba üle võlli rahulik ükskõiksus, kitsede kanade  ja turulettide vahel manööverdades. Ning siis veel hullemaks läks, teeserv täis kalu laadivaid autosid. Aafrika kalaturg ja autodele sõitmiseks on mõlemas suunas suunas üks rada kahepeale. Kaardilugemine käis nii „Hoia selle kana juurest otse edasi“ „Ära eeslijuhti pontooni otsaga palun pähe koputa“ . Kumbki meist ei uskunud et selle tänava lõpus võiks mõni viisakas hotell olla.

Poole kilomeetri pikkune sild üle Senegali jõe

 
Eeslivankriga kalaturul. Vanker kalu täis, nii et siputavad üle ääre.

Mermoz  Hotell on kuldaväärt koht St Louises. Sõbralik rannabungalotega hotell. Ookean ühel pool, Senegali jõe loodud delta või siis kohalike sõnastuses riimveega järved teisel pool. Kõrvu paitab ookeani müha. Viisakas, puhas, turvaline. Ning loomulikult on ka hotellis auto menuk.  Vaikselt selgub et hotelli juures on kena rand kust Amphibear võiks vette minna, et hotelli tehnopealik suudab tarnida vajalikud 600 liitrit kütust ka randa kui vaja. Ja et siitsamast läks Atlandit ületama Dakari ja sealt Atlandit ületama 1930 aastal esimene vesilennuk Latecoere 28, Jean Mermoz piloteerimisel. Selle lennu mälestusmärk on hotelli värava ees.

Hubane hotelli baar, kus on ka korralik WiFi

Taksoga sai käidud linnas provianti varumas ja erinevalt Mauretaaniast sai ka Neptunile vajalik keelekaste ostetud. Muidu satu veel tormi kätte. Aga linn on Eurooplasele üks suur kaos. Ning ega valgeid nägusid linna peal kõndimas ei näe. Samas on mõned asjad päris korras. Takso hind sõltub kasutatud ajast, mitte sõitja nahavärvist. On fikseeritud hinnaga supermarketid, nii 20-30 m2 suured. Ning kui prantsuse keelt valdad, võib ju ka turul kauplemas käia. Meie vaatasime turu eksootikat siiski autoaknast. Muidugi võib ka Aafrika lummusesse sattuda. See kontinent kutsub oma avarusega ikka edasi liikuma ja rohkem avastama. Aga kui prantsuse keelt ei oska, siis meie marsruudil Aafikaga väga lähedaseks ei saa.

Vanad kalapaadid on kaldale tõmmatud, uued on merel saaki püüdmas.

Aga auto saab siin vette lasta ja ookeanile sõita küll. Kalapaadiliiklus on nii tihe et isegi kaarti pole vaja, hoia lihtsalt kalapaatide vahele. Ning jõevoo ja ookeani laine kohtumise kohas on lainetus olemas, kuid samas väga koduse Soome lahe tugeva tuule lainetuse moodi. Lühike ja terav, aga tavapärase ilmaga mitte midagi enneolematut.

Senegali jõe suue (pildil tagapool, eespool väike lahesopp), liivane ja madal. Laevatee läheb kaugemalt teise kalda ligidalt. Kalapaatide liiklus on siin üsna tihe.

Hetkel on veel ebaselge, kuna ookeanile saan. Meeskonnaliige Hamor Kaha on oma ülesande suurepäraselt täitnud ja auto on siin merele minekuks kohal ja valmis. Siiski on veel vaja ära oodata rikkiläinud Scottoileri ketiõlituse uue juhtpaneeli kohalejõudmine. Vana läks minu oma süül katki ja tellitud uus on juba Dakaris ning peaks kohe-kohe meieni jõudma. Samuti on natuke ebaselgust dokumentatsiooniga, et kuidas ennast riigist välja möllida. Kui need küsimused selgeks saab, ootab ees esimene mereetapp. Ning ilm on siin nagu lubatud. Iga päev ühesugune. Tuul on ranna lähedal küll rohkem põhjasuunast kui mulle meeldiks aga kaugemal merel juba õige suunaga. Tuul on päeval ca 6 m/s ja vaibub öösel. Öösel on ca 22 kraadi sooja ja päeval 25-28 kraadi. Vesi on tunde järgi nii 19-21 kraadi. Kui Eesti hallusest puhata vaja ja Kanaari saared juba ära tüüdanud, võib St Louisi tulla küll. Head hotellid on olemas, lisaks kuhjaga eksootikat, pikem päev ja Eestlasele sobib temperatuuri mõttes ujumiseks nii bassein kui ka ookean.

Kardetud imearmas Senegal

Hommikul startisime piiri suunas kartusega hinges, et ei tea mitu päeva nüüd läheb. Tee viis Rosso suunas, sest navigaator arvas et sealtkaud on kõige parem Diama piirpunkti jõuda. Kui põhja Mauretaanias oli tee samaväärne lõua Maroko teega (st väga hea), siis Lõuna Mauretaania tee oli löökauke täis ja sõit pakkus pidevaid ootamatusi ja närvipinget.

Poole tee peal püüdis meid kaks tumedanahalist selli Volkswageniga peatada. Me muidugi oma 3 tonnisega ei hakanud hoogu maha võtma. Järgmises kontrollpunktis tulid juurde – Mamadov Sy juba riiki sisenemisel sebiti, et nad aitavad meid üle Rosso. Meie teise piiripunkti jutu peale ei löönud nad põnnama, vaid hankisid kiirelt telefoni otsa „politseiniku Diamast“ kes teatas et tee on suletud, kuna suur veok on risti teel. Kuna tahtsin väga seda veokit vaatama minna, siis räägiti veel, et Diamas kindlustust ei saa osta ja pean kindlasti kindlustuse ostma. Et ta sõidab astmelaual koos kontrollpunktini ja saan sea teada. Saingi, politseiga kokkumäng ja see loomulikult ei lubanud Mamadovit nähes ilma Senegali kindlustuseta edasi sõita. Ning dokumentidest sattus täitsa juhuslikult meie Mauretaania kindlustus kuidagi Mamadovi kätte kes vabatahtlikult kohe läks meile Senegali kindlustust ostma. Nii ei saanud ära ka sõita. Samal ajal lunis politseinik „kaudud“ – sai Amphibear nänniks mõeldud kompassi. Mamadov tuli kindlustusega tagasi, kindlustusel hind 137 EUR kümne päeva eest. Meie väljanaermine teda ei heidutanud, ja pika kauplemise ja vastastikuse lollitamise tulemusena andsime lõpuks 50 EUR ära ja tulime tulema.

Ning siis algas meie Aafrika safari. Tee oli selle asja kohta mingisugune vale sõnastus. Eestis on selle nimi metsasiht või põllutee. Ehk siis rajad sees, sõida kust siledam on. Paar päris huvitavat momenti oli meie pika ja kõrge raskuskeskmega autoga.

Teetammil oli tee nii löökauke ja kraave täis, et tammi kõrvale oli uus rada tekkinud. Ka see pakkus üllatusi.

Sõit viis Senegali jõe kõrvalt läbi rahvuspargi. Kõrbemaastik oli juba varem asendunud savannitaolise hõredate puudega rohtlaga.

Rohtla vaheldus lodumaastikuga, kus oli sügavamaid ja madalamaid lompe. Mõni päris õitemeres. Eelkõige lindude, aga ka tüügassigu nägime neli korda. See vist siin selline Eesti jänese moodi nähtus, et näeb iga kümne kilomeetri tagant.

Ning vahelduseks oli siin ka tee ääres inimesi, kes meie möödumisel tervituseks hoopis plaksutasid. Juba Aafrika moodi. Kontrollpunkte oli ka, aga mida kaugemale Rossost, seda vähem küsiti kaduud. Juba tuligi kardetud piir. Mauretaania poolel 3 erineva ametkonna ja kahe tõkkepuuga. Igal pool taks 10 Eeurot, osa sellest vist isegi ametlik teenustasu. Kui väljuine tehtud siis üle tammi juures vahutava Senegali jõe Senegali piirile. Kõigepealt oli tammiületuse tasu 7 EUR, mille vastu sai ka tseki. Selle järel politsei kiire sissekanne raamusse, tasu 10 EUR ja siis kardetud tolli.

Ma pole iial varem näinud intelligentsemaid ja lõbusamaid tolliametnikke. Meie sõiduk pälvis palju uudishimu, natuke austust ja paberid vormistati Aafrika tavapärasega võrreldes väga kiiresti. Oli ka ette nähtud tasu 5 eurot. Ära antud kümnest sain 5 tagasi ja tšeki pealekauba. Ning Senegalis edasi sõites oli küll politseipatrulle, kuid keegi ei kogunud totral viisil mingeid passi koopiaid, vaid tegeldi tegeliku kontrolliga. Et kas ikka juhiluba on, kas sõiduki paberid on ja kas ikka kõik vastab reeglitele.

Ning linna jõudes on kohale jõudnud tõeline Aafrika, tolmune, räpane, kirev ja elav.

Kui Senegalis satub kaks suurt autot kitsal tänaval vastakuti, leidub alati keegi, kes liikluskorralduseks appi tuleb, teed juhatab, rõõmsalt naeratab või niisama sõbralikult viipab. Ootused on kõrged. St Louis on Amphibear teekonna üks oluline murdepunkt. Teedel ühegi kriimu või intsidendita kohale jõudnud sõiduk peab nüüd ennast ookeanil tõestama.

Mauretaania

Mauretaaniasse jõudmiseks tuleb kõigepealt Marokost väljuda. Ning kes arvab et see on lihtne ja kiire protseduur, eksib. Ilmselt on igal ametkonnal piiripunktis oma kontrollpost ja nii kirjutati passiandmeid 3-4 korda kugugi vihikutesse, kontrolliti SMS-ga  kas meie sõidukit (ja valikuliselt ka teisi) ikka võib riigist välja lasta ja kui kõik juba möödas oli, siis oli ikka veel mingi kontrollpost. Marokole omaselt keegi kümnist ei küsinud, aga protsess oli aeganõudev. Ning siis tuli eikellegimaa. Isegi üle miinivälja saab tee buldooseriga enamvähem siledaks lükata. Siin aga oli kilomeetrite kaupa siksakilist teed, kividega umbes nagu Baikali juures kuulsad offraod katsumused. Dziibile ei ole see muidugi küsimus, aga hämmastama paneb küll. Külgedel siis rämpsuhunnikud ja mahajäetud autovrakid.

Mauretaania piiriületus kulges ootuspäraselt. Palkasime vene keelt kõnelenud abimehe Ahmedi, kes meie küsimused kõik korda ajas ja isegi ei püüdnud meid nöörida. Hoopis oskas välja näidata hoolitust ja abivalmidust nii, et me ise ennast nööriksime. Sõiduk muidugi oli menuk, nagu tavaliselt. Tulid ka kõik suured bossid ise seda üle vaatama. Ahmedi mesijutu raames ja auto passist leitud veel mõnede numbrite abil sai piiriületus tehtud.

Mauretaania on üks isemoodi maa. Ta koosneb kõrbest, teest läbi kõrbe ja tee ääres telkides ja onnides elavatest inimestest. Levinud bensiinijaam siin on tee ääres tünni või kanistritega usinad kütusemüüjad. Ehk siis lisaks sellele, et maal valitsevad sarjaadi seadused, valitseb siin ka ilmne vaesus.

Siiski võib ka vaesuses olla austust ja viisakust. Ilmselt meil ei vedanud, sest pigem olid pilgud kurjad ja hindavad. Ehk siis nagu aafrikas üldiselt, aga Mauretaanias eriti sõitsime uksed lukus ja valisime hoolega kus peatuda. Nouakhottis muidugi peatusime. Esimene öö kallis hotellis Theila. Tuba veidi lagunenud, teenindus veidi tõrges. Siiski tehti hoolega meile vajalike koopiaid, wifi toimis mõõduka kiirusega ja turvalisus oli kõrgel tasemel.

Linn vajab toitmist. Loomakarjad linna piiril.

Otsustasime oma elektroonilised viisad saatkonnas passi võtta, et vältida Rosso hullumeelsust ja valida piiripunkt Diama, mis asub St Louisile hoopis lähemal ja kus ei pea kohe piiri peal jõge ületama. Senegali jõel saab Senegali sees seilata nagunii. Saatkond oli üllatavalt asjalik, selge teenindusrütm, kus me isegi saime kerge eelise tänu saatkonna ette pargitud Amphibearile. Saatkonnas oli sulelisi ja karvaseid palju. Sotlane, kes jalgrattaga maailma avastab. Kaks vene tüdrukut, ning 42 autotäit heategevuslikku aafrika rallil osalevat saksa keele kõnelejat. Sotlane soovitas meile ühte teist hotelli – kämpingut. Kui Navigaatorisse sisse panime, tundus juhatus viivat täielikku Aafrika urkasse. Viiski.

Väga lahe urgas. Ööbimiskoht nimeaga Augberge Menata. Hotelli õu oli kaetud 10 cm paksuse peene tolmuse ja musta liivaga (nagu enamus Nouakchotti). Väga hubane siseõu.

Mööbel oli räpane ja väsinud, ning prügikasti liigutades pani keegi sealt kuuel jalal plagama. Aga milline hubasus ja milline seltkond. Itaaliast pärit Iveco veoautole ehitatud supersõiduk Africaraid (FB oma lehekülg). Loomulikult lõbus sotlane ja tagasihoidlikud vene tüdrukud, saksa vandersellid ning meid juba piiril nõustanud elumehest hollandlane. Kõik sõbralikud, lõbusad, uudishimulikud ja lahked.

Itaalia päritolu imesõiduk 600 liitrine kütusepaak, 500 liitrine veepaak, hulk mugavusi sisse ehitatud

Nii nautisime lõunasöögiks itaalia matkaöögis tehtud pastat, uurisime teiste reisiliste imesõidukeid ja saime kasutada vähemalt sama head wifit kui palju kordi kallimas hotellis.

Muide odavamad hinnad selles hotellis olid 6 EUR öö ja meie maksime omaette WC-ga toa kahepeale eest 25 EUR öö. Magasime siiski oma magamiskotiga.

Möödakihutav Maroko ja Lääne Sahara

Marokos ja Lääne Saharas on kõik turvaline ja sõbralik. Inglise keelt küll peaaegu keegi ei räägi, aga hästi natuke räägib peaaegu iga kümnes inimene. Nii saab lõpuks asjad aetud. Põhja Maroko oli silmapiirini põllumajandusmaastik. Maastikku ilmestasid ainult mäed, kord kauguses kontuure joonistamas, kord lähedal värvide ilu pakkumas. Geoloogi amet on siinkandis vist lihtne, kõik on silmaga näha.

Värvikirev kiirtee mäekülg

Mägede lähedal oli näha ka küla arhidektuur, mis muidu kõrge müüri taga

Lõuna-Maroko  ja Lääne Sahara on silmapiirini kõrbemaastik.  Seda poolitab ainult sinu enda tee.

Päris sile ta ikka pole, ka kõrb on künklik. Aga kiiresti sõites on lisaks möödauhamisele ka veel pimeduse mure. Näiteks mäed ületasime pimedas, vahepeal udu nii et nähtavus oli 10-20m. Osa autosid seisis, osa ikka liikus 10-20km/h. Nii et rääkimata peatumisest ja tunnetamisest jääb palju ka lihtsalt nägemata.

Tee lõunasse on ka koht, kus ookean ja kõrb kohtuvad beduiinide ja kaamelitega.

On mastaapi, on privaatsust. Telgid ja onnid on üksteisest kilomeetrite kaugusel. Ilmselt saaks siin ka looduses kirgastuda. Kõrb ja ookean pakuvad mõlemad nii karmust kui üksildust.

Kaamelid tee ääres, enamasti 5-6 aga vahel ka suurema karjaga. Mis sa vahid, noolt ei näe või!

Maastikku vahelduvad üksikud linnad. Linnad üsna puhtad, aga linnaümbrused vajavad küll koristustalguid. Ning liiklusreegel on linnades lihtne ja keeruline, sõida ja lase teisel sõita. Alati lastakse vahele, alati trügitakse vahele, alati jälgitakse üksteist. Samas tulede kasutamine ja suuna näitamine on Marokos Euroopa tasemel. Samuti on põhiteede kvaliteet väga hea. Väga üksikud teeseervad on murenenud ja löökauke loonud. Ainus häda, et teed on üsna kitsad. Kiirusepiirangutest peetakse kinni mõistlikult, asulates päris täpselt, maanteedel kerge lõunamaise plussiga. Kokkuvõttes ei ole liiklusele ei öösel ega päeval midagi ette heita.

Ainus tüütus on pidevad kontrollpunktid. Veidral kombel teinekord iga 100 meetri tagant. Kõrbes enamasti siiski ei ole. On enne ja pärast asulaid. Hamoril said fiched otsa, nii hakkas ta neid käsitsi kopeerima. Arsti käekiri küll, aga Maroko politseile meeldis. Tegime võidu, kumb tempo on kiirem, kas tema kopeerimine või politseipatrullide poolt ärakorjamine. Pärast pingelist võistlust selgus et Hamor on kiirem.

Let's Do It Maroko!

Nad tegid ära! Ületasime Maroko piiri "kõigest" nelja tunniga. Ning see polnud lihtsalt ootamine, vaid pidev kontroll ja paberite täitmine. Saime üle tänu Simo Benziane'ile Rabatis, kes kulutas meie peale viis päeva ja suutis meile hankida kõik load ja toetuse, mida vajasime. Meie rõõm reisi jätkumisest oli suur. Alustuseks sõitsime Ceuta piirile, et ümbermaailmareisi auku ei jääks. Nüüd on reis jälle terviklik ja liikusime rahuliku südamega mööda kiirteed Kenitra poole. Maroko liiklus väljaspool linnu on üllatavalt rahulik ja viiskas nagu Euroopas. Kiirtee oli kvaliteetne ja jõudsime kerge vaevaga Kenitrasse.

Milline vastuvõtt! Meile tuli vastu Simo (fotol keskel) ja viis meid raekoja ette. Meid võttis vastu linna volikogu ja valitsuse esindajad, meid saatis pidev inimeste vool küsimas reisi kohta, pakkumas valvega parkimist, öömaja või soovimas lihtsalt head teed.

Vastu võtavad Simo Benziane, Otmane Boucharta, Jad El Khadir ja Yassir Gourram

Kenitra on kena väikelinn, rikkumata liigsest kommertslikusest. Võib rahulikult jalutada käsitööturul ilma, et keegi tülitaks. Kenitras tundsime tõelist Marokot, soovitan muuhulgas subtiilset jalutuskäiku jõe ääres. 

Vastuvõtt oli tõepoolest eeskujulik. Meid tervitati, toideti, lõbustati ja pakuti öömaja luksuslikus villas. Muud ei tea soovidagi, peale aja. Kuna oleme kümme päeva graafikust maas, peame kiirustama, et jõuda viisa kehtivusajal järgmistesse riikidesse.

 Rohkem fotosid Marokost leiad meie Facebooki lehel https://www.facebook.com/Amphibear

Gibraltaril sõeludes

Kuna Ceuta piiripunktist Marokosse ei saanud ja öeldi et Tangerist saab, sõitsime vahepeal praamiga tagasi üle Gibraltari väina ja siis uuesti tagasi Tanger Med sadamasse. Amfiibiga vees sõita ei julgenud, tundus et tolliametnikel on meie autot nähes juhtmed niigi sassis, puudub veel et tuleksime nagu Neptun merest koos vetikakoormaga autot tollima. Nagu piiril aru saime - õieti arvasime.

Ning nagu sadamas selgus, kui tähtsad isikud Sinu eest kostavad, võidki sa üle piiri saada. Nii umbes nädala või kahega. Ja kuna asjaajamisse tuli puhkepäeva ja pühade tõttu auk, võtsime jälle praami tagasi Hispaaniasse. Saab Maroko puhkepäevade ja pühade aega kuidagi kasulikult rakendada. Ning lisaks on tore olla sõbralikus riigis, st riigis kus lisaks inimestele on ka ametimehed sõbralikud, internet on kiire ja ei pea kogu aeg kõige üle kauplema.

Kulusid vaadates on Amphibeariga merel sõita odavam kui praamiga. Kütust kulus  väina ületamisele umbes paarikümne euro eest. Praamipilet on Ceutast 150 eurot Algecirasse ja sealt 100 Tangiri. Praamiga ei pea muidugi ilma ootama, soolast vett veel viimaseid päevi autost eemal hoidma ja ka sõidukiirus on suurem, rääkimata ettevalmistuse aja puudumisest.

Amphibear teeskleb praami peal tavalist autot

Kuigi Mohammed Benziane, ehk Simo Kenitrast oli nii tubli, et hankis meile Maroko transpordiameti loa riigis sõitmiseks pole siiski veel kõik paberid koos. Nüüd nõutakse lisaks ka laeva navigatsiooniseadmetele Maroko Sideameti luba ning veel ühte paberit, mille sisust ma pole veel aru saanud. Enne paberite kordasaamist pole mõtet ennast tollitsooni kinni sõita. Seega vaatame ringi, et kui tõesti peab Atlandil lõunasse mööda merd sõitma, kus oleks üks kena sõbralik sadam sõiduki ettevalmistuseks.

Atland siinkandis pole muidugi sama sõbralik kui ekvaatori lähedal. Siiski saab Kanaaridele hoida Aafrika ranniku ligidalt ja ilma muutudes mõnda sadamasse varjule minna. Tugimeeskonnalt nõuab see muidugi pidevat tähelepanelikkust ilmaolude ja marsruudi osas, aga kui vaja saame hakkama.

Arvestades kõige tähtsama paberi saamist, siis on loomulikult panused ikkagi läbi Maroko ja Aafrika sõitmisele. Seal järgmiste riikidega sisulist probleemi pole, isegi ilma ühegi järgmise Aafrika riigita on Roheneemesaared juba käeulatuses ja enam reisi saatuse pärast muretsema ei pea. Seni putitame autot ja vaatame sõbralikus Hispaanias ringi.

Pabereid oodates

Kuigi läheb aega meie riikilubamise kaasaaitamisele, läheb enamus aega siiski oodates. Pole meil ju midagi võimalik lisada, kui Välisministeerium oma kanaleid pidi aru pärib või Simo Kenitrast terveks päevaks Rabatti on lennanud, et meie sissesõidule heakskiitu saada. Mobiiliarve on juba nii suur, et operaator tahtis teenuse kinni keerata.

Ning oodates kipub peale tulema Aafrika apaatia. Vaatad kaugusse, ei mõtle midagi ja ei tee midagi. Kuid tegevusi ikka leidub. Auto tehnikat saab kontrollida.

Päevikut saab pidada

Kuna meie ise Marokosse saame, oleme viimased kaks ööd veetnud Tageris, soodsa hinnaga Valencia hotellis. Üsna väsinud moega, aga putukaid pole ja on olemas WiFI, isegi töötab enamasti.

Tõusu oodates

Gibraltar võib pakkuda ootamatusi. Siin kohtuvad Atlandi ookean ja Vahemeri ja nende ristlainete ning tõusu ja mõõnaga võib ilm ja lainetus olla väga raske. Sellepärast oli ilma valik ületuseks tähtis. Ning peab ütlema, et ilma valik õnnestus täielikult. Oli loomulikult kerge ummiklaine ja ka kiirkatamaraanid viskasid teravat järellainetust, kuid just enne Ceuta sadamat vaatasime lippu ja see oli tuule puudusel lihtsalt lontis.

Nägime ära ka oma esimesed delfiinid selle reisi jooksul. Mitte küll aeglasevõitu Amphibear ees, vaid eest risti läbi sõitnud kalalaeva ees mänglemas.

Ilma tõttu sõiduks valitud nädalavahetus tõi kaasa suure pealtvaatajahuvi. Laupäeval sõidukit vette lastes polnud päeva jooksul hetke, kui kedagi vaatamas polnud. Ning terve päev meil selleks kulus. Magedasse vette laskmise kohta ei leidnud ja lasime ta mõõna ajal kaldasse, et tõus juba ilma autot kahjustamata ujuma tõstaks. Paraku lõid lained auto väljastpoolt ikka korralikult meresoolase vee pritsmeid täis. Ja tõusu ootamiseks kulus terve päev. Õhtul oli auto vees, ööbisime mõne meetri sügavuses ankrus, ning hommikul oli kohe start.

Öine vaade oli igas suunas tulederohke

Suurte laevade vahel nii aeglase paadiga manööverdada on muidugi veidi kõhedusttekitav, kuid kas nädalavahetuse või mingil muul põhjusel oli suurte laevade liiklus vaikne. Ainult mõnel korral tuli kurssi kontrollida, et kas ristub. Ei ristunud kordagi.

Selle eest oli politseikontroll pidev nähtus. Kõigepealt kaldal dokumentide esitamine ja vaidlus teemal, kas selle sõidukiga ikka võib merel sõita. Siis merevalvekaater, mis kuidagi tõusu ootava amfiibini ei pääsenud. Siis järgmine maapatrull ja siis veel hommikune patrull. Kõik muidugi sõbralikud ja abivalmis, aga valvel hoiab ikka.

Järgmine päev tundus, et merel on varahommikul rahulikum. Siiski  algas sõit liikluskorralduse kaatri pika saatega. Tundus juba et saadavad üle lahe. Mingil hetkel saatsid hoopis kummipaadi, et öelda et me ikka kanalit 16 kuulaks ja teisel pool dokumendid esitaks. Teisele poole polnud vaja jõuda. Vaikselt ilmus selja taha politseikaater, kes käskis peatuda ja 20 minutit dokumente uuris. Ning loomulikult kui me Ceuta sadama väisamise järel hoopis rannas maabusime, tuli veelkord dokumente esitada. Muidugi peab tunnistama, et mida lõuna poole, seda abivalmimad korravalvurid ja nii sõitsime pideva tähelepanu eest hotelli peitu politseieskordi saatel ja enne seda otsisme randa politsei kiirkaatri juhatusel. Kord on siin kindlasti majas. Hispaania kord, niisugune pideva tähelapanu ja abivalmidusega, aga pabereid peab ikka ka olema.

Politseikaatrid on siinkandis muljetavaldavad

Gibraltarist väljumine läks samasuguse pika ootamiega kui sisenemine. Auto nina rannas, oli tagaotsa alla poolteist meetrit tulisoolast vett. Lõpuks tuli ennast mööda pontoone lainete taktis kaldale vintsida. Kõik jäi terveks. Vahepeal osalesime rannas Xavieri 35 aast sünnipäeval. Palju õnne talle veelkord meie poolt. 

Vaatajaskond nii amfiibi ümber kui kaugemal rinnatisel

Hotellis kohtusime prantsuse autoentusiastiga, kes on oma Hummerist  paraja imemasina ehitanud ja pakkus meile oma kompressorivõimsust, et liivasõidu järel rehvirõhk jälle üles saada ning jagas Aafrika sõidu kogemusi.

Väike samm sellel reisil, aga ikkagi esimene mereületus ja uus manner. Teretulemast Aafrika!