In englishEesti keeles

esmaspäev, 11. november 2013

Tõusu oodates

Gibraltar võib pakkuda ootamatusi. Siin kohtuvad Atlandi ookean ja Vahemeri ja nende ristlainete ning tõusu ja mõõnaga võib ilm ja lainetus olla väga raske. Sellepärast oli ilma valik ületuseks tähtis. Ning peab ütlema, et ilma valik õnnestus täielikult. Oli loomulikult kerge ummiklaine ja ka kiirkatamaraanid viskasid teravat järellainetust, kuid just enne Ceuta sadamat vaatasime lippu ja see oli tuule puudusel lihtsalt lontis.

Nägime ära ka oma esimesed delfiinid selle reisi jooksul. Mitte küll aeglasevõitu Amphibear ees, vaid eest risti läbi sõitnud kalalaeva ees mänglemas.

Ilma tõttu sõiduks valitud nädalavahetus tõi kaasa suure pealtvaatajahuvi. Laupäeval sõidukit vette lastes polnud päeva jooksul hetke, kui kedagi vaatamas polnud. Ning terve päev meil selleks kulus. Magedasse vette laskmise kohta ei leidnud ja lasime ta mõõna ajal kaldasse, et tõus juba ilma autot kahjustamata ujuma tõstaks. Paraku lõid lained auto väljastpoolt ikka korralikult meresoolase vee pritsmeid täis. Ja tõusu ootamiseks kulus terve päev. Õhtul oli auto vees, ööbisime mõne meetri sügavuses ankrus, ning hommikul oli kohe start.

Öine vaade oli igas suunas tulederohke

Suurte laevade vahel nii aeglase paadiga manööverdada on muidugi veidi kõhedusttekitav, kuid kas nädalavahetuse või mingil muul põhjusel oli suurte laevade liiklus vaikne. Ainult mõnel korral tuli kurssi kontrollida, et kas ristub. Ei ristunud kordagi.

Selle eest oli politseikontroll pidev nähtus. Kõigepealt kaldal dokumentide esitamine ja vaidlus teemal, kas selle sõidukiga ikka võib merel sõita. Siis merevalvekaater, mis kuidagi tõusu ootava amfiibini ei pääsenud. Siis järgmine maapatrull ja siis veel hommikune patrull. Kõik muidugi sõbralikud ja abivalmis, aga valvel hoiab ikka.

Järgmine päev tundus, et merel on varahommikul rahulikum. Siiski  algas sõit liikluskorralduse kaatri pika saatega. Tundus juba et saadavad üle lahe. Mingil hetkel saatsid hoopis kummipaadi, et öelda et me ikka kanalit 16 kuulaks ja teisel pool dokumendid esitaks. Teisele poole polnud vaja jõuda. Vaikselt ilmus selja taha politseikaater, kes käskis peatuda ja 20 minutit dokumente uuris. Ning loomulikult kui me Ceuta sadama väisamise järel hoopis rannas maabusime, tuli veelkord dokumente esitada. Muidugi peab tunnistama, et mida lõuna poole, seda abivalmimad korravalvurid ja nii sõitsime pideva tähelepanu eest hotelli peitu politseieskordi saatel ja enne seda otsisme randa politsei kiirkaatri juhatusel. Kord on siin kindlasti majas. Hispaania kord, niisugune pideva tähelapanu ja abivalmidusega, aga pabereid peab ikka ka olema.

Politseikaatrid on siinkandis muljetavaldavad

Gibraltarist väljumine läks samasuguse pika ootamiega kui sisenemine. Auto nina rannas, oli tagaotsa alla poolteist meetrit tulisoolast vett. Lõpuks tuli ennast mööda pontoone lainete taktis kaldale vintsida. Kõik jäi terveks. Vahepeal osalesime rannas Xavieri 35 aast sünnipäeval. Palju õnne talle veelkord meie poolt. 

Vaatajaskond nii amfiibi ümber kui kaugemal rinnatisel

Hotellis kohtusime prantsuse autoentusiastiga, kes on oma Hummerist  paraja imemasina ehitanud ja pakkus meile oma kompressorivõimsust, et liivasõidu järel rehvirõhk jälle üles saada ning jagas Aafrika sõidu kogemusi.

Väike samm sellel reisil, aga ikkagi esimene mereületus ja uus manner. Teretulemast Aafrika!

1 kommentaar:

  1. Kuulge, kui juba alla 20 km Gibraltari väina ületamine olinii vaevaline, siis mis Atlandil saab? Esiteks, kas ta kavatsete paljalt hoovuse jõul üle saada, sest pooltki vajaminevat kütust pole ju kuskile panna? Hoovusega saab jah üle aga see võtab üle poole aasta. Siis on tal vaja suures koguses vett ja toitu. Teiseks on hoovused ja tuuled Atlandil trikikad, võite seilata vabalt Aafrikasse tagasi. Teiseks on Atlandi keskel 9m lained tavalised, samuti tormid jms.Kui See auto oli hädas juba 15 km Gibraltariga, siis tuhanded kilomeetrid...

    VastaKustuta