In englishEesti keeles

laupäev, 30. november 2013

Kardetud imearmas Senegal

Hommikul startisime piiri suunas kartusega hinges, et ei tea mitu päeva nüüd läheb. Tee viis Rosso suunas, sest navigaator arvas et sealtkaud on kõige parem Diama piirpunkti jõuda. Kui põhja Mauretaanias oli tee samaväärne lõua Maroko teega (st väga hea), siis Lõuna Mauretaania tee oli löökauke täis ja sõit pakkus pidevaid ootamatusi ja närvipinget.

Poole tee peal püüdis meid kaks tumedanahalist selli Volkswageniga peatada. Me muidugi oma 3 tonnisega ei hakanud hoogu maha võtma. Järgmises kontrollpunktis tulid juurde – Mamadov Sy juba riiki sisenemisel sebiti, et nad aitavad meid üle Rosso. Meie teise piiripunkti jutu peale ei löönud nad põnnama, vaid hankisid kiirelt telefoni otsa „politseiniku Diamast“ kes teatas et tee on suletud, kuna suur veok on risti teel. Kuna tahtsin väga seda veokit vaatama minna, siis räägiti veel, et Diamas kindlustust ei saa osta ja pean kindlasti kindlustuse ostma. Et ta sõidab astmelaual koos kontrollpunktini ja saan sea teada. Saingi, politseiga kokkumäng ja see loomulikult ei lubanud Mamadovit nähes ilma Senegali kindlustuseta edasi sõita. Ning dokumentidest sattus täitsa juhuslikult meie Mauretaania kindlustus kuidagi Mamadovi kätte kes vabatahtlikult kohe läks meile Senegali kindlustust ostma. Nii ei saanud ära ka sõita. Samal ajal lunis politseinik „kaudud“ – sai Amphibear nänniks mõeldud kompassi. Mamadov tuli kindlustusega tagasi, kindlustusel hind 137 EUR kümne päeva eest. Meie väljanaermine teda ei heidutanud, ja pika kauplemise ja vastastikuse lollitamise tulemusena andsime lõpuks 50 EUR ära ja tulime tulema.

Ning siis algas meie Aafrika safari. Tee oli selle asja kohta mingisugune vale sõnastus. Eestis on selle nimi metsasiht või põllutee. Ehk siis rajad sees, sõida kust siledam on. Paar päris huvitavat momenti oli meie pika ja kõrge raskuskeskmega autoga.

Teetammil oli tee nii löökauke ja kraave täis, et tammi kõrvale oli uus rada tekkinud. Ka see pakkus üllatusi.

Sõit viis Senegali jõe kõrvalt läbi rahvuspargi. Kõrbemaastik oli juba varem asendunud savannitaolise hõredate puudega rohtlaga.

Rohtla vaheldus lodumaastikuga, kus oli sügavamaid ja madalamaid lompe. Mõni päris õitemeres. Eelkõige lindude, aga ka tüügassigu nägime neli korda. See vist siin selline Eesti jänese moodi nähtus, et näeb iga kümne kilomeetri tagant.

Ning vahelduseks oli siin ka tee ääres inimesi, kes meie möödumisel tervituseks hoopis plaksutasid. Juba Aafrika moodi. Kontrollpunkte oli ka, aga mida kaugemale Rossost, seda vähem küsiti kaduud. Juba tuligi kardetud piir. Mauretaania poolel 3 erineva ametkonna ja kahe tõkkepuuga. Igal pool taks 10 Eeurot, osa sellest vist isegi ametlik teenustasu. Kui väljuine tehtud siis üle tammi juures vahutava Senegali jõe Senegali piirile. Kõigepealt oli tammiületuse tasu 7 EUR, mille vastu sai ka tseki. Selle järel politsei kiire sissekanne raamusse, tasu 10 EUR ja siis kardetud tolli.

Ma pole iial varem näinud intelligentsemaid ja lõbusamaid tolliametnikke. Meie sõiduk pälvis palju uudishimu, natuke austust ja paberid vormistati Aafrika tavapärasega võrreldes väga kiiresti. Oli ka ette nähtud tasu 5 eurot. Ära antud kümnest sain 5 tagasi ja tšeki pealekauba. Ning Senegalis edasi sõites oli küll politseipatrulle, kuid keegi ei kogunud totral viisil mingeid passi koopiaid, vaid tegeldi tegeliku kontrolliga. Et kas ikka juhiluba on, kas sõiduki paberid on ja kas ikka kõik vastab reeglitele.

Ning linna jõudes on kohale jõudnud tõeline Aafrika, tolmune, räpane, kirev ja elav.

Kui Senegalis satub kaks suurt autot kitsal tänaval vastakuti, leidub alati keegi, kes liikluskorralduseks appi tuleb, teed juhatab, rõõmsalt naeratab või niisama sõbralikult viipab. Ootused on kõrged. St Louis on Amphibear teekonna üks oluline murdepunkt. Teedel ühegi kriimu või intsidendita kohale jõudnud sõiduk peab nüüd ennast ookeanil tõestama.

kolmapäev, 27. november 2013

Mauretaania

Mauretaaniasse jõudmiseks tuleb kõigepealt Marokost väljuda. Ning kes arvab et see on lihtne ja kiire protseduur, eksib. Ilmselt on igal ametkonnal piiripunktis oma kontrollpost ja nii kirjutati passiandmeid 3-4 korda kugugi vihikutesse, kontrolliti SMS-ga  kas meie sõidukit (ja valikuliselt ka teisi) ikka võib riigist välja lasta ja kui kõik juba möödas oli, siis oli ikka veel mingi kontrollpost. Marokole omaselt keegi kümnist ei küsinud, aga protsess oli aeganõudev. Ning siis tuli eikellegimaa. Isegi üle miinivälja saab tee buldooseriga enamvähem siledaks lükata. Siin aga oli kilomeetrite kaupa siksakilist teed, kividega umbes nagu Baikali juures kuulsad offraod katsumused. Dziibile ei ole see muidugi küsimus, aga hämmastama paneb küll. Külgedel siis rämpsuhunnikud ja mahajäetud autovrakid.

Mauretaania piiriületus kulges ootuspäraselt. Palkasime vene keelt kõnelenud abimehe Ahmedi, kes meie küsimused kõik korda ajas ja isegi ei püüdnud meid nöörida. Hoopis oskas välja näidata hoolitust ja abivalmidust nii, et me ise ennast nööriksime. Sõiduk muidugi oli menuk, nagu tavaliselt. Tulid ka kõik suured bossid ise seda üle vaatama. Ahmedi mesijutu raames ja auto passist leitud veel mõnede numbrite abil sai piiriületus tehtud.

Mauretaania on üks isemoodi maa. Ta koosneb kõrbest, teest läbi kõrbe ja tee ääres telkides ja onnides elavatest inimestest. Levinud bensiinijaam siin on tee ääres tünni või kanistritega usinad kütusemüüjad. Ehk siis lisaks sellele, et maal valitsevad sarjaadi seadused, valitseb siin ka ilmne vaesus.

Siiski võib ka vaesuses olla austust ja viisakust. Ilmselt meil ei vedanud, sest pigem olid pilgud kurjad ja hindavad. Ehk siis nagu aafrikas üldiselt, aga Mauretaanias eriti sõitsime uksed lukus ja valisime hoolega kus peatuda. Nouakhottis muidugi peatusime. Esimene öö kallis hotellis Theila. Tuba veidi lagunenud, teenindus veidi tõrges. Siiski tehti hoolega meile vajalike koopiaid, wifi toimis mõõduka kiirusega ja turvalisus oli kõrgel tasemel.

Linn vajab toitmist. Loomakarjad linna piiril.

Otsustasime oma elektroonilised viisad saatkonnas passi võtta, et vältida Rosso hullumeelsust ja valida piiripunkt Diama, mis asub St Louisile hoopis lähemal ja kus ei pea kohe piiri peal jõge ületama. Senegali jõel saab Senegali sees seilata nagunii. Saatkond oli üllatavalt asjalik, selge teenindusrütm, kus me isegi saime kerge eelise tänu saatkonna ette pargitud Amphibearile. Saatkonnas oli sulelisi ja karvaseid palju. Sotlane, kes jalgrattaga maailma avastab. Kaks vene tüdrukut, ning 42 autotäit heategevuslikku aafrika rallil osalevat saksa keele kõnelejat. Sotlane soovitas meile ühte teist hotelli – kämpingut. Kui Navigaatorisse sisse panime, tundus juhatus viivat täielikku Aafrika urkasse. Viiski.

Väga lahe urgas. Ööbimiskoht nimeaga Augberge Menata. Hotelli õu oli kaetud 10 cm paksuse peene tolmuse ja musta liivaga (nagu enamus Nouakchotti). Väga hubane siseõu.

Mööbel oli räpane ja väsinud, ning prügikasti liigutades pani keegi sealt kuuel jalal plagama. Aga milline hubasus ja milline seltkond. Itaaliast pärit Iveco veoautole ehitatud supersõiduk Africaraid (FB oma lehekülg). Loomulikult lõbus sotlane ja tagasihoidlikud vene tüdrukud, saksa vandersellid ning meid juba piiril nõustanud elumehest hollandlane. Kõik sõbralikud, lõbusad, uudishimulikud ja lahked.

Itaalia päritolu imesõiduk 600 liitrine kütusepaak, 500 liitrine veepaak, hulk mugavusi sisse ehitatud

Nii nautisime lõunasöögiks itaalia matkaöögis tehtud pastat, uurisime teiste reisiliste imesõidukeid ja saime kasutada vähemalt sama head wifit kui palju kordi kallimas hotellis.

Muide odavamad hinnad selles hotellis olid 6 EUR öö ja meie maksime omaette WC-ga toa kahepeale eest 25 EUR öö. Magasime siiski oma magamiskotiga.

esmaspäev, 25. november 2013

Möödakihutav Maroko ja Lääne Sahara

Marokos ja Lääne Saharas on kõik turvaline ja sõbralik. Inglise keelt küll peaaegu keegi ei räägi, aga hästi natuke räägib peaaegu iga kümnes inimene. Nii saab lõpuks asjad aetud. Põhja Maroko oli silmapiirini põllumajandusmaastik. Maastikku ilmestasid ainult mäed, kord kauguses kontuure joonistamas, kord lähedal värvide ilu pakkumas. Geoloogi amet on siinkandis vist lihtne, kõik on silmaga näha.

Värvikirev kiirtee mäekülg

Mägede lähedal oli näha ka küla arhidektuur, mis muidu kõrge müüri taga

Lõuna-Maroko  ja Lääne Sahara on silmapiirini kõrbemaastik.  Seda poolitab ainult sinu enda tee.

Päris sile ta ikka pole, ka kõrb on künklik. Aga kiiresti sõites on lisaks möödauhamisele ka veel pimeduse mure. Näiteks mäed ületasime pimedas, vahepeal udu nii et nähtavus oli 10-20m. Osa autosid seisis, osa ikka liikus 10-20km/h. Nii et rääkimata peatumisest ja tunnetamisest jääb palju ka lihtsalt nägemata.

Tee lõunasse on ka koht, kus ookean ja kõrb kohtuvad beduiinide ja kaamelitega.

On mastaapi, on privaatsust. Telgid ja onnid on üksteisest kilomeetrite kaugusel. Ilmselt saaks siin ka looduses kirgastuda. Kõrb ja ookean pakuvad mõlemad nii karmust kui üksildust.

Kaamelid tee ääres, enamasti 5-6 aga vahel ka suurema karjaga. Mis sa vahid, noolt ei näe või!

Maastikku vahelduvad üksikud linnad. Linnad üsna puhtad, aga linnaümbrused vajavad küll koristustalguid. Ning liiklusreegel on linnades lihtne ja keeruline, sõida ja lase teisel sõita. Alati lastakse vahele, alati trügitakse vahele, alati jälgitakse üksteist. Samas tulede kasutamine ja suuna näitamine on Marokos Euroopa tasemel. Samuti on põhiteede kvaliteet väga hea. Väga üksikud teeseervad on murenenud ja löökauke loonud. Ainus häda, et teed on üsna kitsad. Kiirusepiirangutest peetakse kinni mõistlikult, asulates päris täpselt, maanteedel kerge lõunamaise plussiga. Kokkuvõttes ei ole liiklusele ei öösel ega päeval midagi ette heita.

Ainus tüütus on pidevad kontrollpunktid. Veidral kombel teinekord iga 100 meetri tagant. Kõrbes enamasti siiski ei ole. On enne ja pärast asulaid. Hamoril said fiched otsa, nii hakkas ta neid käsitsi kopeerima. Arsti käekiri küll, aga Maroko politseile meeldis. Tegime võidu, kumb tempo on kiirem, kas tema kopeerimine või politseipatrullide poolt ärakorjamine. Pärast pingelist võistlust selgus et Hamor on kiirem.

Amphibearile lisandub uusi toetajaid

Amphibearile lisandub iga päevaga toetajaid ja abilisi. Tänan uusi toetajaid:

Vitalijs Mozerts
Marti Schmidt
Madis Veskimägi
Andrei Karpenko
Jukka Harju
Christian Aebli

Teie innustus on mulle oluline!

laupäev, 23. november 2013

Let's Do It Maroko!

Nad tegid ära! Ületasime Maroko piiri "kõigest" nelja tunniga. Ning see polnud lihtsalt ootamine, vaid pidev kontroll ja paberite täitmine. Saime üle tänu Simo Benziane'ile Rabatis, kes kulutas meie peale viis päeva ja suutis meile hankida kõik load ja toetuse, mida vajasime. Meie rõõm reisi jätkumisest oli suur. Alustuseks sõitsime Ceuta piirile, et ümbermaailmareisi auku ei jääks. Nüüd on reis jälle terviklik ja liikusime rahuliku südamega mööda kiirteed Kenitra poole. Maroko liiklus väljaspool linnu on üllatavalt rahulik ja viiskas nagu Euroopas. Kiirtee oli kvaliteetne ja jõudsime kerge vaevaga Kenitrasse.

Milline vastuvõtt! Meile tuli vastu Simo (fotol keskel) ja viis meid raekoja ette. Meid võttis vastu linna volikogu ja valitsuse esindajad, meid saatis pidev inimeste vool küsimas reisi kohta, pakkumas valvega parkimist, öömaja või soovimas lihtsalt head teed.


Vastu võtavad Simo Benziane, Otmane Boucharta, Jad El Khadir ja Yassir Gourram

Kenitra on kena väikelinn, rikkumata liigsest kommertslikusest. Võib rahulikult jalutada käsitööturul ilma, et keegi tülitaks. Kenitras tundsime tõelist Marokot, soovitan muuhulgas subtiilset jalutuskäiku jõe ääres. 

Vastuvõtt oli tõepoolest eeskujulik. Meid tervitati, toideti, lõbustati ja pakuti öömaja luksuslikus villas. Muud ei tea soovidagi, peale aja. Kuna oleme kümme päeva graafikust maas, peame kiirustama, et jõuda viisa kehtivusajal järgmistesse riikidesse.

 Rohkem fotosid Marokost leiad meie Facebooki lehel https://www.facebook.com/Amphibear

pühapäev, 17. november 2013

Turistina Gibraltaril

Kui seni oleme Gibraltarist rääkides pidanud silmas väina, siis nüüd võtsime aja maha ja vaatasime ka Gibraltari enda ära. Esimene üllatus tabas juba sisenedes. Tee pandi kinni, et lennuk saaks teed ületada. Tavaline sõidutee ja lennuvälja hoovõturada ristusid.

Ning turist suunatakse osavalt vanalinna, mis isenenesest on päris kena.

Ning kus kohtab näiteks koera jalutavaid inimesi

Ning loomulikut peab ära käima Gibraltari kaljul. Ahvid on siin palju rahulikumad, kui mõnel pool mujal. Ei rebi kotte käest. Aga kurja nägu oskavad teha küll. Eriti kui kaameramees oma lainurgaga nina alla ronib.

Ning päris urbaniseerunud ei ole. Mõni on ikka puu otsas ka.

Kõige sügavama mulje jättis St. Michaeli koobas.

Tuhandete aastatega on loodus vorminud imepäraseid kujundeid

Mille mastaap on muljetavaldav

Kaljult laskudes siin kohatud ja ujuvhotelli ehitavad Eesti mehed oskavad ka juhatada Eesti viinapoe. Et seal siniste rõdudega maja all. Kohale saabudes jõuab ka jumalik tarkus minuni. See Eesti viinapood ongi süüdi Hispaania ja Gibraltari tülis. Nimelt saab siit pool liitrit haljast viina osta 1 EUR eest. Loomulikult ei kannatanud Hispaanlased sellist ebaõiglust välja.

Peasüüdlane on neli aastat poodi pidanud ja oskab jahisadamas meile häid söögikohti soovitada. Puhtas Eesti keeles. Kontrollib, kas arvel olnud väike number on ikka õige.

Gibraltar on koht kuhu jääd tagasi igatsema. Ühelt poolt hästi ära pakitud turismiatraktsioon. Teisalt nii vähe ruumi, et mingeid koledusi ei mahu paigutama. Igal kohal, äril ja tänaval on oma hing. Ja jääb kummitama, et teisel pool kaljut on ilusa liivarannaga kaunid kohad, kus jäi käimata. Et ärid on väärikad ja pakuvad oma kaupa mõnuga, aga meie sõidukisse ei mahu rohkem midagi. Nii tundub et tuleb veel tulla, ühe euroga midagi osta ja veel Gibraltarit avastada.

laupäev, 16. november 2013

Gibraltaril sõeludes

Kuna Ceuta piiripunktist Marokosse ei saanud ja öeldi et Tangerist saab, sõitsime vahepeal praamiga tagasi üle Gibraltari väina ja siis uuesti tagasi Tanger Med sadamasse. Amfiibiga vees sõita ei julgenud, tundus et tolliametnikel on meie autot nähes juhtmed niigi sassis, puudub veel et tuleksime nagu Neptun merest koos vetikakoormaga autot tollima. Nagu piiril aru saime - õieti arvasime.

Ning nagu sadamas selgus, kui tähtsad isikud Sinu eest kostavad, võidki sa üle piiri saada. Nii umbes nädala või kahega. Ja kuna asjaajamisse tuli puhkepäeva ja pühade tõttu auk, võtsime jälle praami tagasi Hispaaniasse. Saab Maroko puhkepäevade ja pühade aega kuidagi kasulikult rakendada. Ning lisaks on tore olla sõbralikus riigis, st riigis kus lisaks inimestele on ka ametimehed sõbralikud, internet on kiire ja ei pea kogu aeg kõige üle kauplema.

Kulusid vaadates on Amphibeariga merel sõita odavam kui praamiga. Kütust kulus  väina ületamisele umbes paarikümne euro eest. Praamipilet on Ceutast 150 eurot Algecirasse ja sealt 100 Tangiri. Praamiga ei pea muidugi ilma ootama, soolast vett veel viimaseid päevi autost eemal hoidma ja ka sõidukiirus on suurem, rääkimata ettevalmistuse aja puudumisest.

Amphibear teeskleb praami peal tavalist autot

Kuigi Mohammed Benziane, ehk Simo Kenitrast oli nii tubli, et hankis meile Maroko transpordiameti loa riigis sõitmiseks pole siiski veel kõik paberid koos. Nüüd nõutakse lisaks ka laeva navigatsiooniseadmetele Maroko Sideameti luba ning veel ühte paberit, mille sisust ma pole veel aru saanud. Enne paberite kordasaamist pole mõtet ennast tollitsooni kinni sõita. Seega vaatame ringi, et kui tõesti peab Atlandil lõunasse mööda merd sõitma, kus oleks üks kena sõbralik sadam sõiduki ettevalmistuseks.

Atland siinkandis pole muidugi sama sõbralik kui ekvaatori lähedal. Siiski saab Kanaaridele hoida Aafrika ranniku ligidalt ja ilma muutudes mõnda sadamasse varjule minna. Tugimeeskonnalt nõuab see muidugi pidevat tähelepanelikkust ilmaolude ja marsruudi osas, aga kui vaja saame hakkama.

Arvestades kõige tähtsama paberi saamist, siis on loomulikult panused ikkagi läbi Maroko ja Aafrika sõitmisele. Seal järgmiste riikidega sisulist probleemi pole, isegi ilma ühegi järgmise Aafrika riigita on Roheneemesaared juba käeulatuses ja enam reisi saatuse pärast muretsema ei pea. Seni putitame autot ja vaatame sõbralikus Hispaanias ringi.

reede, 15. november 2013

Pabereid oodates



Kuigi läheb aega meie riikilubamise kaasaaitamisele, läheb enamus aega siiski oodates. Pole meil ju midagi võimalik lisada, kui Välisministeerium oma kanaleid pidi aru pärib või Simo Kenitrast terveks päevaks Rabatti on lennanud, et meie sissesõidule heakskiitu saada. Mobiiliarve on juba nii suur, et operaator tahtis teenuse kinni keerata.

Ning oodates kipub peale tulema Aafrika apaatia. Vaatad kaugusse, ei mõtle midagi ja ei tee midagi. Kuid tegevusi ikka leidub. Auto tehnikat saab kontrollida.

Päevikut saab pidada

Kuna meie ise Marokosse saame, oleme viimased kaks ööd veetnud Tageris, soodsa hinnaga Valencia hotellis. Üsna väsinud moega, aga putukaid pole ja on olemas WiFI, isegi töötab enamasti.

esmaspäev, 11. november 2013

Tõusu oodates

Gibraltar võib pakkuda ootamatusi. Siin kohtuvad Atlandi ookean ja Vahemeri ja nende ristlainete ning tõusu ja mõõnaga võib ilm ja lainetus olla väga raske. Sellepärast oli ilma valik ületuseks tähtis. Ning peab ütlema, et ilma valik õnnestus täielikult. Oli loomulikult kerge ummiklaine ja ka kiirkatamaraanid viskasid teravat järellainetust, kuid just enne Ceuta sadamat vaatasime lippu ja see oli tuule puudusel lihtsalt lontis.

Nägime ära ka oma esimesed delfiinid selle reisi jooksul. Mitte küll aeglasevõitu Amphibear ees, vaid eest risti läbi sõitnud kalalaeva ees mänglemas.

Ilma tõttu sõiduks valitud nädalavahetus tõi kaasa suure pealtvaatajahuvi. Laupäeval sõidukit vette lastes polnud päeva jooksul hetke, kui kedagi vaatamas polnud. Ning terve päev meil selleks kulus. Magedasse vette laskmise kohta ei leidnud ja lasime ta mõõna ajal kaldasse, et tõus juba ilma autot kahjustamata ujuma tõstaks. Paraku lõid lained auto väljastpoolt ikka korralikult meresoolase vee pritsmeid täis. Ja tõusu ootamiseks kulus terve päev. Õhtul oli auto vees, ööbisime mõne meetri sügavuses ankrus, ning hommikul oli kohe start.

Öine vaade oli igas suunas tulederohke

Suurte laevade vahel nii aeglase paadiga manööverdada on muidugi veidi kõhedusttekitav, kuid kas nädalavahetuse või mingil muul põhjusel oli suurte laevade liiklus vaikne. Ainult mõnel korral tuli kurssi kontrollida, et kas ristub. Ei ristunud kordagi.

Selle eest oli politseikontroll pidev nähtus. Kõigepealt kaldal dokumentide esitamine ja vaidlus teemal, kas selle sõidukiga ikka võib merel sõita. Siis merevalvekaater, mis kuidagi tõusu ootava amfiibini ei pääsenud. Siis järgmine maapatrull ja siis veel hommikune patrull. Kõik muidugi sõbralikud ja abivalmis, aga valvel hoiab ikka.

Järgmine päev tundus, et merel on varahommikul rahulikum. Siiski  algas sõit liikluskorralduse kaatri pika saatega. Tundus juba et saadavad üle lahe. Mingil hetkel saatsid hoopis kummipaadi, et öelda et me ikka kanalit 16 kuulaks ja teisel pool dokumendid esitaks. Teisele poole polnud vaja jõuda. Vaikselt ilmus selja taha politseikaater, kes käskis peatuda ja 20 minutit dokumente uuris. Ning loomulikult kui me Ceuta sadama väisamise järel hoopis rannas maabusime, tuli veelkord dokumente esitada. Muidugi peab tunnistama, et mida lõuna poole, seda abivalmimad korravalvurid ja nii sõitsime pideva tähelepanu eest hotelli peitu politseieskordi saatel ja enne seda otsisme randa politsei kiirkaatri juhatusel. Kord on siin kindlasti majas. Hispaania kord, niisugune pideva tähelapanu ja abivalmidusega, aga pabereid peab ikka ka olema.

Politseikaatrid on siinkandis muljetavaldavad

Gibraltarist väljumine läks samasuguse pika ootamiega kui sisenemine. Auto nina rannas, oli tagaotsa alla poolteist meetrit tulisoolast vett. Lõpuks tuli ennast mööda pontoone lainete taktis kaldale vintsida. Kõik jäi terveks. Vahepeal osalesime rannas Xavieri 35 aast sünnipäeval. Palju õnne talle veelkord meie poolt. 

Vaatajaskond nii amfiibi ümber kui kaugemal rinnatisel

Hotellis kohtusime prantsuse autoentusiastiga, kes on oma Hummerist  paraja imemasina ehitanud ja pakkus meile oma kompressorivõimsust, et liivasõidu järel rehvirõhk jälle üles saada ning jagas Aafrika sõidu kogemusi.

Väike samm sellel reisil, aga ikkagi esimene mereületus ja uus manner. Teretulemast Aafrika!

reede, 8. november 2013

Sisselaskmiskoha otsinguil

Käisime ringi ja otsisime kohta, kus amfiibil oleks mõnus vette sõita.

Siin vist mitte, jõed on kõik kivivalliga kindlustatud ja üks paat juba otsapidi põhjas.
Slipi peal on kurjad kanad... või siiski vist mitte ja pealegi viib see soolasesse vette.


Vaatasime rannas märke hoolikalt. Amfiibidele läbisõit keelatud ei ole.

Vesi on tunde järgi 16 kraadi ja ujuma ei kutsu. Aga Amphibeari jaoks on ju põhi vaja üle vaadata.

Päikeseloojang nagu Eestis. Pilvede mäng erinevate õhumasside kokkupuute joonel

Veoauto tagumik ja külgtuul

Tundub, et kogu maailma võib läbi sõita, midagi muud nägemata kui veoauto tagumist otsa. Neist saab muidugi kaleidoskoobi teha, aga sama võiks teha ka Eestis mõne suurema tee ääres. Siiski on selline valik Euroopas teadlik, pole ju vaja oma kodus vaatamisväärsusi reisile minnes vaatama hakata. Nii on 6 päevaga kogunenud odomeetrile 4000 km.

Kõige suurem takistus seni on olnud külgtuul. Väikestel teedel väikse kiirusega pole väga viga, kuigi peab rooliga vastu hoidma, aga kiirtee on tuule kogumiseks lausa loodud. Kõrge teetamm surub tuule teele, lisaks mäeahelikud ja orud koondavad ka mõistliku tuule võimsateks iilideks. Nii on kiirteel sõitine külguulega pidev tähelepanu harjutus.

Lipp on püsti ja risti teega. Tuulehoiatused kõigil infotahvlitel.

Teine huvitav aspekt on tõkkepuud. Tavalisele autole mõeldud kiosk on ikka tükk maad eespool, kui Amphibear aken. Nii tuleb igale tasulisele kiirteele või sealt maha sõites autost välja hüpatata ja kitsas vahes kioski juurde pugeda.

Hamor kiirtee piletit võtmas

Toredaid inimesi kohtab reisil palju. Hispaanias, Valencia külje all võtsid meid Vastu Jaanus ja Kaidi Tornik. Mõlemal naerul näod ja ka võhivõõrastele vandersellidele kallistus varuks. Ma ei saa aru, miks Eestis hädaldatake kui eestlased välismaal elavad. Jaanus ja Kaidi on pannud püsti vahva äri www.grupotene.com ja müüvd Eestis toodetud täispuitmaju Hispaanias. Hispaania keel soravalt suus, kohpeal kõik vajalikud tutvused ja Eesti elu edeneb. Ilmselt see ei edeneks nii ilma Kaidi ja Jaanuseta. Ning aastaid tagasi oli esimene töö apelsinide korjamine. Nii kehtib vana tõde, kui tahad et midagi juhtuks, tuleb midagi ette võtta. Võtke siis ette ja uurige, äkki tahavad teie firma tooteid ka Hispaanias müüa.

Kaidi Jaanus ja Herki Amphibear vanderselle võõrustamas

Kaidi lohutas meid, et Hispaanias kogetud 25 kraadi sooja on erandlik, ning tegelik novembri temperatuur peaks olema 10 kraadi madalam. Meie jaoks igal juhul eksootika. Edasi Algeciras suunas sõidame sandaalide, T-särgi ja lühikeste pükstega.



esmaspäev, 4. november 2013

Käsigaas ja vähem kütust

Vihmasest Euroopast on vähe kirjutada. Aga selle eest võib kirjutada külalislahketest firmadest. Seletronist Emanuel Lago, firma üks asutajatest, võttis meid vastu ja programm oli Põhja Itaaliale omaselt täpne ja põhjalik. Kõigepealt võimalus autot pesta ja väike kohvi. Siis autole tehtud spetsiaalse käsigaasi paigaldus. Super seade. Saab käsitsi gaasi seada ja ohutuseks piisab pedaali puudutamisest kui käsigaas maha läheb ning jälle tavaline auto on. Nüüd on vees kiiruse hoidine ja reguleerimine palju täpsem. Eriti hämmastav, et selline seade sai valmis vähem kui nädalaga.

Lisaks näitas läbi Euroopa sõit, et nende lubadus kütuse kokkuhoiust peab paika. Täisvarustuses ja katusepontooniga auto võttis vähem kütust kui varem testitud Eesti tase. Kütusekulu kõikus 15-16 l/100km. Super, kui see veel merel ka toimib siis on rõõmu palju. Pildil asendatab Emanuel tavalise CHIBOX versiooni veekindlaga.

Kuna töö sai tehtud kiirelt ja korralikult, jätkus edasine juba meedia ja hea toidu saatel.

laupäev, 2. november 2013

Suure seikluse algus


Laupäeva hommikul oli kätte jõudnud see hetk, mil aastatepikkune ettevalmistus oli möödas ja alata võis järgmine etapp. Kella 10 ajal oli Hydroscandi peamaja ümbruses tunda kerget ärevust ja saginat, aga Amphibear seisis sellest hoolimata oma täies hiilguses ja ootas rahulikult. 


Kõik meeskonnaliikmed said kõhud paljaks koorida ja meeskonna T-särgi selga tõmmata. Korraldusmeeskond kogunes vaikselt kokku ja saime enne suuremat kära mõned pildid teha.




Kella 11ks oli auto ümber sagimas juba u 100 inimest, kes kõik tulid Amphibeari sellele enneolematule seiklusele saatma. Külma vastu aitas soe kohv ja kringel ning aeg oli alustada päeva kõige tähtsama osaga. Esmalt anti sõna suurimatele toetajatele Hydroscandile, Matkaspordile ja Metrotecile. Omas soojad sõnad ja vajalike kontaktide nimekirja andis kaasa ka Teeme Ära meeskond. Järgnes meeskonnaliikmete tutvustus ja vaimse tervise kontroll. Lõpuks anti mikrofon ka Maidu kätte ja külmast hoolimata said oma tänusõnad kätte kõik toetajad ja abilised.



11:45 oli kätte jõudnud see hetk kui pitseeriti logiraamat ning lisati kinnituseks allkirjad. Viimased 10 minutit möödusid eelkõige kallistuste ja käesurumiste tähe all.


12:00 istusid Mait ja Hamor autosse ja esimesed meetrid koos välklampide sähvatustega võisid alata.