In englishEesti keeles

laupäev, 28. detsember 2013

Amphibear sõidab edasi

GEOHOLM tõstis Amphibeari pardale. Kapteni sõnul oli see hoolimata Amphibeari väiksusest raske ülesanne, kuna sõiduk rullus lainetes väga tugevalt. Suured tänud kapten Reinold Lederle, kogu GEOHOLM meeskonnale ja Norra firma Dof Management Storebo, kes lubas oma kallil erilaeval Amphibeari otsida ja seda pardale võtta. Uskumatult toredad ja tublid inimesed!

Uskumatu oli ka tugimeeskonna tegutsemine. Erki ja Kristjan jälgisid lähipiirkonna laevu, ja otsisid kõiki kontakte ning kraanade tõstevõimet. Saatsid mulle üle satelliidi sõnumeid, kellega VHF kaudu ühendust võtta. HARU ohvitserid olid nii kenad ja lubasid oma laeva VHF kasutada. Nii sain teate, et Geoholm on ainus võimekas laev piirkonnas. Omanike kontoriga ühendust ei saanud.  Lähisideks paraku levist väljas. Tugimeeskond arvutas välja, et kõige lähemal olime üksteisele eile kell 23-24. HARU sillas kutsungit saates ühendust ei saanud. Siis kell 23:30 teatas Haru kolmas tüürimees, et näeme GEOHOLMI AIS radaril. Sillas ikka kutsungilee ei vastatud. Lõpuks enne südaööd saime ühenduse. Kapten äratati üles, kes oli kõige lahkem unine inimene, kellega raadio teel suhelnud oleme. Siis sai ka juba sat telefoni numbri ja edasine suhtlus oli lihtne. Kõik sõltus nüüd kaptenist ja meeskonnast. Amphibeari leidmine nii lihtne muidugi polnud. Selleks kulus umbes 2 tundi. Kuid nii laeva kui tugimeeskonna tehtud triivi arvutused lubasid ta lõpuks leida.

Leitud, autor Sigmund Asle Wiik
Geoholmi pardal, pildi autor Sigmund Asle Wiik

Geoholmi sihtsadam on Rio De Janeiro, Brasiilia. Paratamatult ületab Amphibear nüüd Atlandi ookeani suure laeva turjal ratsutades. Eks see ohutum ja sobivam on, kahjuks mitte algne plaan. Et tolliga probleemid oleksid minu, mitte vastutuleliku Norra firma ja laevakapteni omad, lubasin sõidukile paberitega vastu minna. Mis tähendab, et nii mina kui Amphibear jõuavad teisele poole Atlandit seda ületamata.

Edasi jääb nagu ikka 3 valikut, edasi, tagasi või tühista. Tühistamine oleks kõigi toetajate petmine, kuni on sõiduk ja teda saab parandada ja liikuma sättida tuleks edasi minna. Kui rahad muidugi päästeoperatsiooniga päris otsa ei saa. Ehk ei saa...  Tänan südamest neid, kes õnnetuse korral parastamise asemel otsustasid aidata. Tagasi tulla tundub mõttetu, seda enam, et peaks kogu sõiduki pontoonidega Kanada tehasesse kohale toimetama (voi mõnda alumiiniumpaatide tehasesse) ja seal paar tõsisemat muudatust ette võtma. Hetkel on pontoonid nõrgim lüli kogu lahenduse juures.

Nii on kõige mõistlikum valik reisi Brasiiliast jätkata. Aga Atland, tekib õigustatud küsimus. Samas õigustatud küsimus on Amphibeari järgnev teekond. Läbida tuleb ka Kariibi meri, Vaikne ookean ja kõikide riikide tolliametid. Ehk siis tuleb reisi jätkata, ja kui õnnestub algse ambitsioonika plaani ülejäänud osa auke sisse jätmata ellu viia, siis võib ju uuesti tulla ja Atlandi samuti ületada. Sest pärast Beringi merd võib Atland ka puhkus olla. Soidame Brasiiliast edasi. Kui reis Tallinnani tehtud siis jargmisel hoojal toimetab amfiibi Praiasse, ületab Atlandi ning sõidab kuni Rioni. Sel juhul tuleb ajaline järjestus veidi erinev, kuid siiski on koik lõigud umber ilma sõidust tehtud. Ega ta niipidi meeldiv valik ei ole, aga ajakavaga ja paraku ka eelarvega peab arvestama.

Esimene ülesanne on muidugi sõiduki seisukorras selgusele jõuda, parandada nii pontoonide kui auto kahjustused. Ja alles teine ülesanne on mereületusteks pukseerimisvõimelised tugilaevad leida (st laevu leiab, vaja leida hoopis finantse). Ja meeskonnaliikmeid on ka kaks vaja. Nüüd kui kütuse kaasavõtmiseks on lahendus, annab igal mereetapil kaks meeskonnaliiget nii kiirust kui ka parandamisks töökäsi juurde.

Kõiki uudiseid kajastame Facebookis. Palun vajutage Like.


Info Kaptenilt


Helistasin kaptenile, tegelevad veel, ütles et natuke suur laine on. Tund on juba tegelenud, ilmselt siis läheb tund veel. Aga õnneks tundub tõsine värk, neil on 100t kraana, ja kui nad on juba hakanud tegelema siis ära ka tõstavad. Kui terveks ta jääb on iseküsimus.


Kõiki uudiseid kajastame Facebookis. Palun vajutage Like.

Amphiber leitud

Geoholm leidis Amphibeari. Valimistub pardale tõstma. Kapten helistab kui pardale tõstetud. Geoholm: http://www.shipspotting.com/gallery/photo.php?lid=674752

Rike on alati ootamatu

Kuigi tehniliste süsteemide tõrked on paratamatud ja ootuspärased, siis konkreetne rike on alati ootamatu, eriti kui see tabab dubleeritud sõlme mõlemaid osi. Ajamite kinnituste murdumine oli vahemalt osaliselt parandatav, kuid seda takistas paarimeetrine laine, nii et tagaots liikus jõuliselt vees üles ja alla.

Rikke põhjus on minu ebapädev hinnang tehases tehtud sõlme tugevusele. Tagantjäreletarkus.

Ajamite rikkele lisandus ajami poolt mulgustatud pontooni leke. Vett õnnestus osaliselt välja pumbata, kuid aegapidi kaldus sõiduk siiski küljele.

Appi sai kutsutud laev HARU, mis pidi olema suuteline Amphibear pardale tõstma. Kohapeal selgus, siiski et ei suuda. Oli vaja kiirelt otsustada, kas jääda sõidukiga või tulla ära. Kuna täiendavalt põrkas tõstmise arutamise käigus ka Amphibear küljega vastu päästma tulnud laeva, siis oli oht et alumiiniumpontoonid said vigastusi juurde. Nii sündis kohapeal otsus siiski Amphibear maha jätta, kuna kolm päeva polnud laeva jaoks abi võimalik leida, vigastused süvenesid ja päästma tulnud laev oli spetsiaalselt kohale sõitnud abi osutama.

Kommunikatsioon toimis ja ülisuure töö tegid ära Kristjan Kalda ja Erki Koldits tugimeeskonnast. Nende käest saab küsida, mis võimalusi uuriti ja mis ära tehti.

Praegu otsib alust üks korraliku kraanaga Norra laev GEOHOLM, leidmise tõenäoaus on muidugi ajas järjest vähenev.

Mait Nilson

Mindelo


Kõiki uudiseid kajastame Facebookis. Palun vajutage Like.

reede, 27. detsember 2013

Teated ookeanilt 9

Mait oli tehniliste probleemide tõttu sunnitud Amphibeari maha jätma ja lahkus läheduses seilanud kaubalaevaga MV HARU. Neil oli kraana, aga tõstejõust ei piisanud Amphibeari jaoks. Päästeoperatsiooni korraldasid Senegali ja Eesti päästeteenistused, tänud neile.

Amphibeari pukseerimise organiseerimine jätkub.

Teated ookeanilt 8

Pidin Amphibeari maha jätma. Olen kaubalaeva Haru peal teel Minelosse Roheneeme saartel. Jõuan sinna homme.

neljapäev, 26. detsember 2013

Teated ookeanilt 7

Palju helistamist, aga puksiiri ei kuskil. Kahju. Pontooni vasaku tagakambri leke põhjustab probleem, auto on kreenis. Praegu pumpan vett. 

kolmapäev, 25. detsember 2013

Teated ookeanilt 6

Need tow back to Praia, to take proper repair. Any proposals for tow boat are welcomed. Merry Christmas!

esmaspäev, 23. detsember 2013

Teated ookeanilt 5

One drive fixed on pontoon top. Other almost fixed. Less wave needed, rear end moves 1 m up down. Difficult to repair. http://dlor.me/ADLIHHJ

Teated ookeanilt 4

One drive broke bracket, other broken on lower side. Will take several days to repair. Still seasick. Sleeping feels best action. http://dlor.me/FL6P3YR

neljapäev, 19. detsember 2013

Autoteeninduses

Praiasse sisenesin teadmisega, et auto juures on hädasti ära vaja teha hüdraulika liideste ülekeeramine. St et keerata kinni pumba taga olev hülss ja ülejäänutele keermeliimi vahele. Keerata on ju lihtne, kui on millega keerata. Ja mõõt on seal aukartust äratav silmaga mõõtes 56mm (tegelikult vist 54). Ning tööde nimekirjas on veel suur hulk pisitöid: pleki lõiget õgvendada, et kere liikumisel ei käiks ühele madalsurve hüdrovoolikule peale;  hüdroliidese juurest auto plekki ära lõigata et ligi pääseks ja suurte võtmetega liides korralikult kinni keerata; hüdropumba hammasrattal väike lõtk, lahti koputada ja laagrilukustit vahele; pontoonide vaheline sild uuesti tugevdada lahtivõetud lauaga; täispuhutavad tugipontoonid täis puhuda ja kinnitada; kontrollida, kas kütus püsib keskmistes kambrites või lekib tahapoole; köied pingutada ja ümber siduda; auto klaasid ja välisplekk soolast puhtaks pesta; autosse toimetada hüdroõli, lisavesi, lisatoit jms; auto tankida 1400 liitri diisliga (600 liitri tankimine oli päeva töö) ja igikestev sisemine korrastus ja koristus...

Mõni võti ei mahu peale, mõnega ei mahu keerama ja mõni pole piisavalt tugev et keerata

Ning iga päev sai ka midagi ära tehtud. Positiivne üllatus oli hüdropumba hammasratas. Lahti võttes väga kena nuut, nagu tehases tulnud. Välja sai vahetatud oma töö lõpetanud keti amortisaator ja kettülekanne tundus selle järel küllalt heas seisus olevat. Kuid kütuse tahavoolamise kontroll ootas oma aega. Pontooni kambrite korkidest käis laine üle ja nii ei saanud midagi kontrollida, lihtsalt korke avades. Tuli kütus välja pumbata. Ning kui neljandal sadamapäeval sai lõpuks kanistrid algas ka väljapumpamine. Optimistlikult alustatud operatsioon lõppes ühtepidi hästi. Kõik vajalik kütus oli oma kohal ja sai ka ilusti välja pumbatud. Paraku tähendas see autoteeninduses nii tavalist olukorda tuled ühe veaga ja lahkud mitmega. Pontoonid lekivad ja korralikult.

Õnneks Praia kaitstud lahes on liivaranda küll ja ajasin Amphibeari tõusuga randa. Rahvast ümber auto nagu murdu, kõik tahavad viisakalt suhelda, kõik tahavad pilti teha – täitsa lootusetu on nii midagi asjalikku teha. Panin auto lukku ja läksin hotelli. Nagunii on vaja mõõna oodata, et midagi teha saaks. Mõõn muidugi alles pimedas. Õnneks oli Arnaldo õhtul abiks. Läksime pimedas auto juurde ja asusime tegutsema. Kõigepeal proovisime veel hüdraulika hülssi kinni keerata. Seekord rippus jõuline Arnaldo all jämeda kummitoru küljes seda sirgemaks painutades ja mina keerasin hülssi torutangide ja pikenduseks võetud meetrise torujupiga. Natuke sai veel rohkem kinni küll, aga päris rahul ma veel pole. Lea saatis kodust kiirkulleriga võtme teele, kui selle saab siis proovime veel.

Teiseks siis lekke kontroll pontooni tagumises kambris. Pontooni korki avades oli küsimärk suur – kui palju siis vett on. Selgus et üle poole. Silma järgi umbes samapalju kui on plaanis kütust kaasa võtta. Tegelikult veidi vähem. Ja asja lähemalt uurides selgus ka põhjus. Tehase poolt tehtud lahendus pontoonidele mootorite kinnitamiseks oli lihtsalt pooleks murdunud. Alumise paindekoha pealt lahti. Nii lõid ajamite kinnituspoltide pead vastu pontooni tagaseina, kuni olid sinna sisse löönud paraja mõlgi ja ka mõlgi serva leket põhjustanud prao. Õnneks oli see kõik ilmselt toimunud ülesõidu viimastel päevadel.

Teema selge, aga õudne. Vaja merealumiiniumi keevitust. Seda pole Eestiski lihtne kiiresti leida. Esimene firma kelle järgmine hommik Arnaldo suutis leida ei teadnud intertgaasi keskkonnas keevitamisest midagi. Soovitati kedagi teist. Võtme otsimise kogemus äsja selja taga valmistusin halvimaks ja planeerisin, kuidas kogu tagaots kuidagi EPO-sse valada, kuni ehitatava kaubanduskeskuse roostevaba trepikäsipuud vaadates tuli lootus jälle tagasi. See oli ideaalselt keevitatud. Ning leiduski firma Metalica ja spetsialist Osvaldo, kelle me suutsime kohe järgmiseks päevaks välja kaubelda.

Järgmine päev pöörasime paadi tõusuga uuesti ringi, et tagaots rohkem kuivale jääks. Igaks juhuks võtsin maha kõik ohutusköied ja muu varustuse, mis tuleb autoga maalesõiduks maha võtta. Ning järgmine hommik mõõnaga auto juurde minnes selgus kurb tõsiasi, et pontoonide tagaots on poolest saadik liiva sees. Labidas kätte asusin tagaotsa välja kaevama. Kui see töö lõpuks tehtud ja Osvaldo kohal, selgus ootuspärane fakt – nii ikka keevitada ei saa. Jälle tõusu ootama. Kella kaheks päeval oli tõus olemas, loksutas auto liivast lahti ja sai rattad maha. Enne järgi proovitud, et vähemalt kolm ratast pöörlevad, hakkasin kaldale sõitma. Ennäe, tegelikult pöörles ikkagi neli ratast ja ka mingid pidurid olid olemas.

Liivalossi sai kõvasti ehitada, aga augus ikka tööd ei tee.

Iga töö tegemist vaatas alati hulk uudishimulikke pealtvaatajaid.
Auto kaldal, vaatasime asja lähemalt. Kinnitusplaadis veel pragusid. Tuleb ajamid maha võtta. Louis hankis kuskilt tooli ja laua, mille panime lahtivõetud ajamite alla. Lisaks keevitamisele tuleb neid ka tugevamaks muuta oli samuti selge. Õnneks olid sobivad tugevdustükid olemas ja algas kaks päeva kestev keevitus. Muidu tavapärane töö oli pika kaabli ja kõikuva voolu tõttu paras peavalu.

Osvaldo voolu sättimas. Toitekaabel oli üle 100m pikk.

Kaasasolnud viis meetrit keevitusmaterjali kulus poole töö peal ära. Linnas muidugi merealumiiniumi jaoks midagi ei leidunud. Õnneks pakkus Osvaldo ise välja, et lõikame vajalikud materjaliribad kaasasolnud tagavaraplaatidest. Nii sai tehtud ja keevitus jätkus. Lõpptulemusena on siis ülemine kinnituskoht kahekordse paksusega võrreldes varasemaga ja alumisel kinnituskohal on lisaks altpoolt pontooni külge keevitatud ribale ka külgedelt pontooni külge keevitatud ribad. Ei tasu arvata, et seegi lahendus lõpmatult kaua vastu peab.

Parandatud ja tugevdatud mootori kinnitus.

Ning millele kuluvad siis amfiibireisija õhtud, mõtlesin ma õhtul hotellis ostetud sajameetrist köit kanistrite kinnitamiseks kahemeetristeks juppideks lõigates. Kuna kütust tuleb kaasa võtta väga palju, otsustasin ta lõpuks pontoonide asemel suuremas enamuses panna kanistritesse.  Jääb ujuvust rohkem (sest ka kanistritel on maht), samuti on tankimine lihtsm ja lisaks on silmaga näha, kui palju kütust on igal hetkel veel alles. Ainult kinnitamine on paras peavalu. Laine nalja ei mõista ja 48 juhuslikult ringiulpivat rasket kanistrit on merel kindlasti musta huumori kõrgklassika.





pühapäev, 15. detsember 2013

Praia – Aafrika südamega Eurooplane

Praiasse saabumise esimene päev kulus sissevormistamisele ja restorani õhtusöögile. Sissevormistamine sujus väga ladusalt. Sellele aitavad kaasa turiste nöörivad sadamapoisid. Kuid teenus oli asjalik ja pole põhjust kurta. Amphibearile esimene sadam, sest tavaliselt piisab ujumisrannast. Õhtusöögiks tellitud kala oli samuti suurepäraselt maitsestatud ja mõistliku hinnaga.

Ning vara voodisse, sai ju tugevneva tuule eest pagedes sõidetud jutti 24h ja rohkemgi.
Saabumisele järgmine päev oli laupäev, ning ostunimekiri näpus võtsin takso ja esimese auto-tööstuskaupu müüva poe poole teele. Šokk, see oli kõige pisemate eesti motopoodide suurune. Mulle vajalikust nimekirjast müüdi seal null ühikut. Kõrvalpoest sain ühe eseme. Seal võttis oma juhatamise enda peale vanem härrasmees, kes lihtsalt võõrast inimest aidates pooleteise tunni jooksul vedas mu ühest poest teise, kuni ma lõpuks olin oma nimekirjast leidnud ainult kõige tähtsusetumad esemed. Olulisi polnud ühtegi ja puhkepäevad tulid peale.

Mitmekesine Praia nii ilusate ja kui räämas hoonetega. Teed on enamuses päris head.

Puhkepäevad teadagi kuluvad Eestlasel töö tegemisele. Pühapäeva hommikul amfiibi suunas astudes (Amphibear ankrus otse merepolitsei akna all) küsis politseinik, et korra oleks paari asja vaja täpsustada. Aga mul pass hotellis ja auto dokumendid lahel amfiibis ja mina ise autoni ujumiseks lühikestes pükstes. Selgus et sadamakapten tahab pabereid kontrollida. Et võtame paadi, toome minu paadist paberid ja tehtud. Läksin hotelli passi järele, panin sadamakapteni jaoks paremad riided selga. Vahepeal astus politsei uksest sisse lennukipiloot Arnaldo Barreto, kes aitas politsei soove ja tekste tõlkida. Kohalik TV oli mingi imeliku loo teinud kuritegevusest, mille lõppu küsis, kas keegi üldse teab mis veider sõiduk see keset lahte on. Loomulik, vaja paberid üle vaadata. Viie tunni pärast oli paat leitud, paberid kõik kiirelt üle vaadatud, televisioonis käidud ja asi korras. Siin on kuulda ka lugusid, et kõigil nii lihtsalt ei lähe ja bürokraatiat on hirmus palju, aga võrreldes mõne varem läbitud maaga on asjaajamine siiski arusaadav ja ka ametimehed väga abivalmid.

Kuid põhiline, ma leidsin hea sõbra Arnaldo, kes on nüüd mind aidanud iga päev. Ja seda abi on vaja. Isegi tema abiga kulub nr 56 võtme leidmiseks pool päeva või siis võtme pikenduseks toru leidmiseks teine pool päeva. Pole ka ime, Praia on tegelikult 100 000 elanikuga linn ja siin ei ole võimalik laia sortimendiga head äri teha. Nii on kõik erilised asjad, millest paraku minu amfiib paljuski koosneb väga haruldased.

Arnaldo on alati kohal kui abi vaja. Arnaldo koos tütrega, kes õpib süvendatult keeli. "Keeled on võti tulevikku" ültes ta ja peab nõustuma. Nii nalja kui äri teha saab ainult keeli osates.

Abivalmidus ja sõbralikkus on siin suurepärased, kohalike kalameeste autoriteet Louis on korraldanud paadivalve. Nagu juba juttu oli, asendamatu abimees Arnaldo veab mind mööda linna ringi, et vajalikku varustust leida. Kohaliku tehnikapoe Sociarpa viis müüjat oskavad juhatada ja soovitada vajalikke kaupu ja teenuseid, ning tahavad kõik koos minuga pilti teha. Kõigi Arnaldo sõbrannadega on ühine pilt juba tehtud. Ning kui palju on hotelle, kes on nõus oma külalise poolt keemiatehasest kohale tassitud 48 kanistrit turvaliselt hoiustama, et see saaks peatselt Atlandit ületada. Hotell Perola igatahes on selleks valmis, ning lisaks nõustavad mind iga päev, kust vajalikku varustust hankida (näiteks: kanistreid, võtmeid, ketiõli jne). Ning kui Amphibear veest välja ajada on juba olemas vähemat viis vana tuttavat, kes korda hoiavad, aitavad vestlusi tõlkida, ning hangivad kiirelt kõik vajaliku prožektorist kuni alumiiniumi keevituseni. Minu üllatuseks räägivad siin paljud vene keelt. Ka inglise keelega saab hakkama, kui ei pea just mutrivõtmete eri liikide üle arutama. Portugali või prantsuse keel on muidugi rohkem abiks. Ning ka kaks eestlast on kohatud. Eesti meremees Leho Okas oli siin läbisõidul ja eesti keelt rääkiv kohalik koolipoiss käis sõidukit uudistamas.

Autoriteetne Louis vabastab Amphibeari öösel tõusu kaitseks kalameeste poolt seotud lisaköitest.

Kui segada kokku Aafrika ja Euroopa siis halval juhul saad sa mõttetult kallid hinnad, hinnakirjaga mittetoimivad teenused, räpased tänavad ja hulgaliselt ringilogelevaid päevavargaid. Ent Cabo Verde (Roheneemesaared) näitab et võimalik on ka vastupidine. Sa saad hoopis lahked ja abivalmis inimesed, mõistlikud (kuigi pigem kallid) hotellid, fikseeritud mõistlikud hinnad ja toimiva infrastruktuuri. Isegi turul käimine ei lõpe kultuurisokiga, vaid on küllalt rahulik eksootiline kogemus. Pimedas küll jala ei soovitata liikuda, aga takso maksab linna sees tavaliselt 2 EUR ja nii pole jala liikumiseks ka põhjust.

Kirbuturu sissepääs on küll rahvarohke

Kes otsib eksootikat ja Aafrikat, siis leidub siin sedagi. Kes päris Aafikasse pelgab minna, siis on Cabo Verde hea sihtkoht. Kliima on siin super. Vesi ja õhk iga päev 26 kraadi, mõõdukalt päikest ja ümberringi abivalmis toredad inimesed. Mida veel tahta?

Valge öö festival on algava jõuluperioodi tähistamiseks. Seitse lava, lasteetedustest kuni rokini. Loomulikult väike karneval. Päris Rio see pole aga trummirütm on igatahes kaasakiskuv.

Kesklinna tänavad on liikluseks suletud. Sõbralik ja enamasti valgesse riietatud rahvas on kogunenud lavade juurde. Tagaplaanil tantsulava (hetkel paus).

Ning festivalipäeva lõpuks oli Arnaldol mulle üllatus. Tema abikaasa valmistas maitsva õhtusöögi. Värvid olid nii ilusad et palusin luba seda pildistada.

Sõiduki ettevalmistamisest järgmises postituses.

laupäev, 7. detsember 2013

Atlandi Ookean ja neljajalgne katamaraan

St Louisis küsiti mu käest neli korda, kas ma ikka jõe ja ookeani kohtumise murdlaineid olen näinud. Tegin südame kõvaks ja vastasin enesekindla näoga, et muidugi olen. Olingi, umbes kilomeetri kauguselt poolsaare tipust. Senegalis on väiksed kalapaadid 12m pikad ja enamus 20m pikad. Amphibear on on isegi kohalike kalurite liigas kääbus. Ning need 20 meetrised paadid kõikusid üsna hirmsal viisil nendes 'ülemineku murdlainetes. Käisime ka paadiga uudistamas, aga minu meelehärmiks ei tahtnud paadimehed aru saada, et peab ookeanile välja sõitma vaid pöörasid jõesuudmes tagasi.

Pontoonid all ja kuival maal. Senegali jõesuudme kaardi järgi võimalik.

Sõitsin välja kohe hommikul, kell 8 nagu lubatud. Tõusu haripunktil, et kõige soodsam ja rahulikum aeg. Samal ajal tuleb sisse kogu kalalaevastik kes on öö läbi ookeanil võrguga püüdnud. Ja see on väga tähtis abi, sest merekaart näitab siin aiateibaid. Näiteks see koht kust suuremad paadid merele pöörasid, on kaardi järgi kuiv maa. Pilot Book muidugi hoiatab selle eest. Kohalikku kogemust ei asenda miski ja nii hoidsin randuvate paatide teekonna kogu aeg silme ees. Parajate siksakkide järel oligi Amphibear merel ja võttis oma esimesi murdlaineid. Tundus hirmus, aga tegelikult ei mingit muret. Nagu juba enne kirjutatud, on raskusekese keskel ja Amphibear reageerib lainetele ülihästi. Keret ei ramminud ükski. Ja rannikust paarkümmend kilomeetrit eemal oli nagu unenägu, kas nii sile Atlandi ookean on üldse võimalik.

Nii siledat ookeani võib vaid unes näha. Vastu tuleb väiksemat liiki St Louisi kalapaat.


Kuna olin Senegali jõel ankrus liiga kaugel ja vool muutus mõõnaga ülitugevaks tuli öö mööda saata ankruvalves. Nii olin juba poole päeva järel omadega täitsa läbi ja käisin lavatsil tukkumas. Kalapaadid seljataga oli laeva nägemine haruldus ja päeval tukkuda tundus isegi ohutum kui öösel. Päeval saab kiire pilguga olukorrast ülevaate. Vesi oli nagu kartulipõld, hiiglaste oma muidugi. Mingit korrapärast lainetust küll ei olnud. Ning Amphibear kiire reageerimine lainetele, ka pöördumine ja kohene automaatika vastukorrektsioon kui ühe pontooni nina mõnda kartulikuhja tabab tõi välja oma miinuse. Magamine minu amfiib katamaraanis on iga ilmaga täielik akrobaatika. Lõpuks väsid muidugi ära ja magad, aga mugav ega kauakestev ei ole see ühestki otsast.
Kuna esimene öö ookeanil oli kuupaisteta ja uduga (nagu ka kõik järgmised), siis tundus öö üsna hirmus. Lained on väiksed, aga kuna sa ei näe kuidas ja kust nad tulevad on merehaigus ainult aja küsimus. Õnneks minu oma möödus kergelt. Ja ka öö möödus lõpuks.

Päeval selgus ootamatu mure. Ventilaator jahutab auto mootorit väga hästi. Töötemperatuur on ühtlaselt 90 kraadi. Ning kuna vees liigub auto väga aeglaselt ja on troopika päike, on ka kapoti all temperatuur 90 kraadi, kui tuul vähegi nõrgem või valest suunast on. Ja see on auto süsteemidele OK, sellega on tootja arvestanud, kuigi midagi väga katsuda ei kannata. Siiski on see Scottoileri õlituse kontrollerile liig mis liig. Ja nii selgus päeva lõpuks, et isegi kapoti avamine ei aita. Kuna ka öösel tuul puhus kogu sooja õhu just kontrolleri peale, siis ei töötanud see ka öösel. Ning pimedas öös autost välja minna kõikuval pontoonil taskulambi valgel ketti õlitada iga kahe tunni tagant nõudis iga kord parajat sisedialoogi.

Ei tahtnud öösiti mugavamaks magamiseks pikalt tormiankrus triivida. Mida kauem merel oled, seda tõenäolisemalt halba ilma kohtad. Nii saigi sõidetud nii kiiresti kui jaksu oli. Kuna oli teada, et kontroller ka auto sees ei tööta (ta reageerib vibratsioonile) tuli lahenduse idee alles neljandal päeval. Sai süda kõvaks tehtud ja tankimispeatuse ajal ka auto põranda lamamise ja jalad väljas pontoonil hoidmisega töö ära tehtud. Scottoiler kapoti alt maha installitud juhtmete läbiviik salongist kapoti alla loodud ja kontroller autos väriseva jaotuskasti nupu külge ümber paigaldatud.  Enne seda olin juba kodus kasutusele võetud keti ära kurnanud ja peal oli teine kett. Kokku ca 30 Scottoileriga õlitatud tunni jooksul ta tegelikult lisaõlitust ei vajanud, ei kulunud ega veninud ega jooksnud ka liigesed nähtavalt kinni. Ehk siis üks mure vähem, eriti öösiti ja kette tundub jätkuvat varuga.

Kõige rohkem leidsin hommikult pontoonidelt 4 lendkala.

Merehaiguse ilminguid tuli veel, aga meeskonnaliikme doktor Hamor Kaha poolt varustusse lisatud merehaiguse vastased tabletid võtsid ilmingud kohe maha ja sellega rohkem muret ei olnud. Ning kohe kui ketiõlitus uuesti töökorras, tuli uus mure. Hüdrosüsteem lekkis õli. Leke oli piisav, et ilma kõrvaldamata kaugele ei jõua (kuigi saab ka diislit vajadusel lisada, pole see siiski edasist meresõitu arvestades soovitav tegevus). Ning üles ei leia. Ujud ookeanis auto all torutangid käes ja katsud erinevaid hüdraulika hülsse läbi. Kõik on kinni. Vahepeal lööb laine üle pea. Sõiduk triivib kergelt. All on sügavust 3000 m ja õhtu tuleb peale. Sai kõrini. Panin triivankrusse ja keerasin magama.
Peale hommikust uuesti auto all ujumist selgus ka lekkekoht. Otse hüdropumba taga, auto all ujuda pole vaja, esiratta koopast pääseb liidesele ligi.  Hüdrosüsteemi kõige jämedama toru kinnikeeramine väga hästi ei õnnestunud, kuid kuigivõrd ta kinni sai. Väikse järellekke likvideerimiseks sai EPO liimipulk ümber hülsi pragude surutud ja kae imet – jäigi leke järgi.

Atland veidi rohkem oma näoga. Amphibear täpselt külglaines

Ning kuigi viimane 24 h möödus pidevalt sõites 8-9 km/h, et õlirõhk madalam oleks polnud sõidukiga ühtegi tehnilist muret. Nagu lubatud hakkas tuul ja laine tõusma. Samal ajal ilmus silmapiirile maa. Meremehe rõõm maad nähes on suur (veider paradoks), õnneks minu kui hobimeremehe puhul andestatav. Maio saare tuulevarju jõudes ja Santiago saart otse ees nähes oli rõõm seda suurem. Siiski selgus, et kõige suuremad lained veel ootavad. Külgtuul 8 m/s ja laine 2m kõrge, aegajalt ka murduv (sh otse auto all) oli juba ookeani moodi. Kuid kui ebamugavus välja arvata, siis sõidukit ei häirinud need lained kuigivõrd. Stabiilsus väga hea, kursihoidmine hea, lained auto keret ei rammi. Kuni saigi Praia sadama pööre tehtud ja Amphibear väike ookeaniületuse etapp läbi.

Iga meremehe rõõm, sadam pärast väsitavat merereisi.

Kokkuvõttes ilm oli ootuspärane, ookean laiuskraadile vastavalt sõbralik ning tehnika tõi kohale nagu vaja. Julgeb järgmisele etapile minna küll, kuigi mugavus on just see mis on alla terve mõistuse. Iga hetke kui koikus oled, püüab keegi sind jõuga sealt välja visata.  Pontoonide peal käia on ebamugav, sest laine pritsivad kogu ilma täis autorattaid tabades. Pealegi on üksinda kohustuslik olla turvarihmas  (seda ma ka olin nii sõites kui ujudes) ja iga järgmise sammu jaoks on vaja neid ümber tõsta. Ehk siis välja aega veetma ookean ei kutsu. Muidu saaks korralikult süüa teha kui kala püüda, aga tänu kehvale magamisele, läheb tegelikult iga vaba hetk puhkamiseks.

Seekordsel etapil oli muidugi põhiline külgtuul ja külglaine. Vaatame, ehk õnnestub järgmine etapp vähemalt alguses teha puhta taganttuule ja lainega. Ilma ootamiseks tuleb siis muidugi aega varuda, aga nagunii plaanin Amphibear juures mitmeid töid ja nagu selgub ei ole Praias vajaliku varustuse ostmine just lihtne tegevus. Sellest edaspidi.

reede, 6. detsember 2013

Amphibear jõudis Praiasse, Roheneemesaartele

Turning into Praia. First stage done! Any helping hands in Praia, to find hotel with private, swell-protected beach, http://t.co/kYdvDR6evb

neljapäev, 5. detsember 2013

Teated ookeanilt 3

Repaired small hydro oil leak, on the move again. Not so lonely here, daily see 1-2 ships on horizon. Weather fine, waves 1.5m.  http://t.co/UYO8Fp8Noq

teisipäev, 3. detsember 2013

Teated ookeanilt 2

Half way to Praia. Fuel used 210l, fuel in tanks 490l. Waves are small and choppy. Water 26 air 25 C. Daily sun, fog http://t.co/35wbPvhi6A

esmaspäev, 2. detsember 2013

Teated ookeanilt

Weather very good. Max waves 0.5m. Yesturday night seasick. Now very good. Cooked rice and meat for lunch. Every day http://t.co/1EB7eELXIJ

pühapäev, 1. detsember 2013

Amphibear on ookeanil

Amphibear väljus täna ookeanile. Veel on mobiililevi ja side SAT telefoniga töötab kenasti. Ilmateade on hea.

Sõidukool Senegali kalaturul

Linnas ikka kuulsast St Louis sillast üle ja siis väike valepööre, sest navi otsustas meid mitte juhatada. Kuigi on ostetud litsents kogu maailm, siis ilmselt talle ikka Aafrikas riigipiiride ületamine ei meeldi. Selle järel siiski alternatiivse kaardiga tagasi õigel teel ja siis hakkab peale. Autodevoor üle viimase silla, autodevooru vahel eeslid vankritega, mingid ringteed, inimesed kõnnivad risti-rästi üle tee ja hotelli suunas pöörates aina tihedamaks asi läheb. Amphibeariga annab manööverdada. Hamoril on roolis juba üle võlli rahulik ükskõiksus, kitsede kanade  ja turulettide vahel manööverdades. Ning siis veel hullemaks läks, teeserv täis kalu laadivaid autosid. Aafrika kalaturg ja autodele sõitmiseks on mõlemas suunas suunas üks rada kahepeale. Kaardilugemine käis nii „Hoia selle kana juurest otse edasi“ „Ära eeslijuhti pontooni otsaga palun pähe koputa“ . Kumbki meist ei uskunud et selle tänava lõpus võiks mõni viisakas hotell olla.

Poole kilomeetri pikkune sild üle Senegali jõe
 
Eeslivankriga kalaturul. Vanker kalu täis, nii et siputavad üle ääre.

Mermoz  Hotell on kuldaväärt koht St Louises. Sõbralik rannabungalotega hotell. Ookean ühel pool, Senegali jõe loodud delta või siis kohalike sõnastuses riimveega järved teisel pool. Kõrvu paitab ookeani müha. Viisakas, puhas, turvaline. Ning loomulikult on ka hotellis auto menuk.  Vaikselt selgub et hotelli juures on kena rand kust Amphibear võiks vette minna, et hotelli tehnopealik suudab tarnida vajalikud 600 liitrit kütust ka randa kui vaja. Ja et siitsamast läks Atlandit ületama Dakari ja sealt Atlandit ületama 1930 aastal esimene vesilennuk Latecoere 28, Jean Mermoz piloteerimisel. Selle lennu mälestusmärk on hotelli värava ees.

Hubane hotelli baar, kus on ka korralik WiFi


Taksoga sai käidud linnas provianti varumas ja erinevalt Mauretaaniast sai ka Neptunile vajalik keelekaste ostetud. Muidu satu veel tormi kätte. Aga linn on Eurooplasele üks suur kaos. Ning ega valgeid nägusid linna peal kõndimas ei näe. Samas on mõned asjad päris korras. Takso hind sõltub kasutatud ajast, mitte sõitja nahavärvist. On fikseeritud hinnaga supermarketid, nii 20-30 m2 suured. Ning kui prantsuse keelt valdad, võib ju ka turul kauplemas käia. Meie vaatasime turu eksootikat siiski autoaknast. Muidugi võib ka Aafrika lummusesse sattuda. See kontinent kutsub oma avarusega ikka edasi liikuma ja rohkem avastama. Aga kui prantsuse keelt ei oska, siis meie marsruudil Aafikaga väga lähedaseks ei saa.

Vanad kalapaadid on kaldale tõmmatud, uued on merel saaki püüdmas.


Aga auto saab siin vette lasta ja ookeanile sõita küll. Kalapaadiliiklus on nii tihe et isegi kaarti pole vaja, hoia lihtsalt kalapaatide vahele. Ning jõevoo ja ookeani laine kohtumise kohas on lainetus olemas, kuid samas väga koduse Soome lahe tugeva tuule lainetuse moodi. Lühike ja terav, aga tavapärase ilmaga mitte midagi enneolematut.

Senegali jõe suue (pildil tagapool, eespool väike lahesopp), liivane ja madal. Laevatee läheb kaugemalt teise kalda ligidalt. Kalapaatide liiklus on siin üsna tihe.


Hetkel on veel ebaselge, kuna ookeanile saan. Meeskonnaliige Hamor Kaha on oma ülesande suurepäraselt täitnud ja auto on siin merele minekuks kohal ja valmis. Siiski on veel vaja ära oodata rikkiläinud Scottoileri ketiõlituse uue juhtpaneeli kohalejõudmine. Vana läks minu oma süül katki ja tellitud uus on juba Dakaris ning peaks kohe-kohe meieni jõudma. Samuti on natuke ebaselgust dokumentatsiooniga, et kuidas ennast riigist välja möllida. Kui need küsimused selgeks saab, ootab ees esimene mereetapp. Ning ilm on siin nagu lubatud. Iga päev ühesugune. Tuul on ranna lähedal küll rohkem põhjasuunast kui mulle meeldiks aga kaugemal merel juba õige suunaga. Tuul on päeval ca 6 m/s ja vaibub öösel. Öösel on ca 22 kraadi sooja ja päeval 25-28 kraadi. Vesi on tunde järgi nii 19-21 kraadi. Kui Eesti hallusest puhata vaja ja Kanaari saared juba ära tüüdanud, võib St Louisi tulla küll. Head hotellid on olemas, lisaks kuhjaga eksootikat, pikem päev ja Eestlasele sobib temperatuuri mõttes ujumiseks nii bassein kui ka ookean.

laupäev, 30. november 2013

Kardetud imearmas Senegal

Hommikul startisime piiri suunas kartusega hinges, et ei tea mitu päeva nüüd läheb. Tee viis Rosso suunas, sest navigaator arvas et sealtkaud on kõige parem Diama piirpunkti jõuda. Kui põhja Mauretaanias oli tee samaväärne lõua Maroko teega (st väga hea), siis Lõuna Mauretaania tee oli löökauke täis ja sõit pakkus pidevaid ootamatusi ja närvipinget.

Poole tee peal püüdis meid kaks tumedanahalist selli Volkswageniga peatada. Me muidugi oma 3 tonnisega ei hakanud hoogu maha võtma. Järgmises kontrollpunktis tulid juurde – Mamadov Sy juba riiki sisenemisel sebiti, et nad aitavad meid üle Rosso. Meie teise piiripunkti jutu peale ei löönud nad põnnama, vaid hankisid kiirelt telefoni otsa „politseiniku Diamast“ kes teatas et tee on suletud, kuna suur veok on risti teel. Kuna tahtsin väga seda veokit vaatama minna, siis räägiti veel, et Diamas kindlustust ei saa osta ja pean kindlasti kindlustuse ostma. Et ta sõidab astmelaual koos kontrollpunktini ja saan sea teada. Saingi, politseiga kokkumäng ja see loomulikult ei lubanud Mamadovit nähes ilma Senegali kindlustuseta edasi sõita. Ning dokumentidest sattus täitsa juhuslikult meie Mauretaania kindlustus kuidagi Mamadovi kätte kes vabatahtlikult kohe läks meile Senegali kindlustust ostma. Nii ei saanud ära ka sõita. Samal ajal lunis politseinik „kaudud“ – sai Amphibear nänniks mõeldud kompassi. Mamadov tuli kindlustusega tagasi, kindlustusel hind 137 EUR kümne päeva eest. Meie väljanaermine teda ei heidutanud, ja pika kauplemise ja vastastikuse lollitamise tulemusena andsime lõpuks 50 EUR ära ja tulime tulema.

Ning siis algas meie Aafrika safari. Tee oli selle asja kohta mingisugune vale sõnastus. Eestis on selle nimi metsasiht või põllutee. Ehk siis rajad sees, sõida kust siledam on. Paar päris huvitavat momenti oli meie pika ja kõrge raskuskeskmega autoga.

Teetammil oli tee nii löökauke ja kraave täis, et tammi kõrvale oli uus rada tekkinud. Ka see pakkus üllatusi.

Sõit viis Senegali jõe kõrvalt läbi rahvuspargi. Kõrbemaastik oli juba varem asendunud savannitaolise hõredate puudega rohtlaga.

Rohtla vaheldus lodumaastikuga, kus oli sügavamaid ja madalamaid lompe. Mõni päris õitemeres. Eelkõige lindude, aga ka tüügassigu nägime neli korda. See vist siin selline Eesti jänese moodi nähtus, et näeb iga kümne kilomeetri tagant.

Ning vahelduseks oli siin ka tee ääres inimesi, kes meie möödumisel tervituseks hoopis plaksutasid. Juba Aafrika moodi. Kontrollpunkte oli ka, aga mida kaugemale Rossost, seda vähem küsiti kaduud. Juba tuligi kardetud piir. Mauretaania poolel 3 erineva ametkonna ja kahe tõkkepuuga. Igal pool taks 10 Eeurot, osa sellest vist isegi ametlik teenustasu. Kui väljuine tehtud siis üle tammi juures vahutava Senegali jõe Senegali piirile. Kõigepealt oli tammiületuse tasu 7 EUR, mille vastu sai ka tseki. Selle järel politsei kiire sissekanne raamusse, tasu 10 EUR ja siis kardetud tolli.

Ma pole iial varem näinud intelligentsemaid ja lõbusamaid tolliametnikke. Meie sõiduk pälvis palju uudishimu, natuke austust ja paberid vormistati Aafrika tavapärasega võrreldes väga kiiresti. Oli ka ette nähtud tasu 5 eurot. Ära antud kümnest sain 5 tagasi ja tšeki pealekauba. Ning Senegalis edasi sõites oli küll politseipatrulle, kuid keegi ei kogunud totral viisil mingeid passi koopiaid, vaid tegeldi tegeliku kontrolliga. Et kas ikka juhiluba on, kas sõiduki paberid on ja kas ikka kõik vastab reeglitele.

Ning linna jõudes on kohale jõudnud tõeline Aafrika, tolmune, räpane, kirev ja elav.

Kui Senegalis satub kaks suurt autot kitsal tänaval vastakuti, leidub alati keegi, kes liikluskorralduseks appi tuleb, teed juhatab, rõõmsalt naeratab või niisama sõbralikult viipab. Ootused on kõrged. St Louis on Amphibear teekonna üks oluline murdepunkt. Teedel ühegi kriimu või intsidendita kohale jõudnud sõiduk peab nüüd ennast ookeanil tõestama.

kolmapäev, 27. november 2013

Mauretaania

Mauretaaniasse jõudmiseks tuleb kõigepealt Marokost väljuda. Ning kes arvab et see on lihtne ja kiire protseduur, eksib. Ilmselt on igal ametkonnal piiripunktis oma kontrollpost ja nii kirjutati passiandmeid 3-4 korda kugugi vihikutesse, kontrolliti SMS-ga  kas meie sõidukit (ja valikuliselt ka teisi) ikka võib riigist välja lasta ja kui kõik juba möödas oli, siis oli ikka veel mingi kontrollpost. Marokole omaselt keegi kümnist ei küsinud, aga protsess oli aeganõudev. Ning siis tuli eikellegimaa. Isegi üle miinivälja saab tee buldooseriga enamvähem siledaks lükata. Siin aga oli kilomeetrite kaupa siksakilist teed, kividega umbes nagu Baikali juures kuulsad offraod katsumused. Dziibile ei ole see muidugi küsimus, aga hämmastama paneb küll. Külgedel siis rämpsuhunnikud ja mahajäetud autovrakid.

Mauretaania piiriületus kulges ootuspäraselt. Palkasime vene keelt kõnelenud abimehe Ahmedi, kes meie küsimused kõik korda ajas ja isegi ei püüdnud meid nöörida. Hoopis oskas välja näidata hoolitust ja abivalmidust nii, et me ise ennast nööriksime. Sõiduk muidugi oli menuk, nagu tavaliselt. Tulid ka kõik suured bossid ise seda üle vaatama. Ahmedi mesijutu raames ja auto passist leitud veel mõnede numbrite abil sai piiriületus tehtud.

Mauretaania on üks isemoodi maa. Ta koosneb kõrbest, teest läbi kõrbe ja tee ääres telkides ja onnides elavatest inimestest. Levinud bensiinijaam siin on tee ääres tünni või kanistritega usinad kütusemüüjad. Ehk siis lisaks sellele, et maal valitsevad sarjaadi seadused, valitseb siin ka ilmne vaesus.

Siiski võib ka vaesuses olla austust ja viisakust. Ilmselt meil ei vedanud, sest pigem olid pilgud kurjad ja hindavad. Ehk siis nagu aafrikas üldiselt, aga Mauretaanias eriti sõitsime uksed lukus ja valisime hoolega kus peatuda. Nouakhottis muidugi peatusime. Esimene öö kallis hotellis Theila. Tuba veidi lagunenud, teenindus veidi tõrges. Siiski tehti hoolega meile vajalike koopiaid, wifi toimis mõõduka kiirusega ja turvalisus oli kõrgel tasemel.

Linn vajab toitmist. Loomakarjad linna piiril.

Otsustasime oma elektroonilised viisad saatkonnas passi võtta, et vältida Rosso hullumeelsust ja valida piiripunkt Diama, mis asub St Louisile hoopis lähemal ja kus ei pea kohe piiri peal jõge ületama. Senegali jõel saab Senegali sees seilata nagunii. Saatkond oli üllatavalt asjalik, selge teenindusrütm, kus me isegi saime kerge eelise tänu saatkonna ette pargitud Amphibearile. Saatkonnas oli sulelisi ja karvaseid palju. Sotlane, kes jalgrattaga maailma avastab. Kaks vene tüdrukut, ning 42 autotäit heategevuslikku aafrika rallil osalevat saksa keele kõnelejat. Sotlane soovitas meile ühte teist hotelli – kämpingut. Kui Navigaatorisse sisse panime, tundus juhatus viivat täielikku Aafrika urkasse. Viiski.

Väga lahe urgas. Ööbimiskoht nimeaga Augberge Menata. Hotelli õu oli kaetud 10 cm paksuse peene tolmuse ja musta liivaga (nagu enamus Nouakchotti). Väga hubane siseõu.

Mööbel oli räpane ja väsinud, ning prügikasti liigutades pani keegi sealt kuuel jalal plagama. Aga milline hubasus ja milline seltkond. Itaaliast pärit Iveco veoautole ehitatud supersõiduk Africaraid (FB oma lehekülg). Loomulikult lõbus sotlane ja tagasihoidlikud vene tüdrukud, saksa vandersellid ning meid juba piiril nõustanud elumehest hollandlane. Kõik sõbralikud, lõbusad, uudishimulikud ja lahked.

Itaalia päritolu imesõiduk 600 liitrine kütusepaak, 500 liitrine veepaak, hulk mugavusi sisse ehitatud

Nii nautisime lõunasöögiks itaalia matkaöögis tehtud pastat, uurisime teiste reisiliste imesõidukeid ja saime kasutada vähemalt sama head wifit kui palju kordi kallimas hotellis.

Muide odavamad hinnad selles hotellis olid 6 EUR öö ja meie maksime omaette WC-ga toa kahepeale eest 25 EUR öö. Magasime siiski oma magamiskotiga.

esmaspäev, 25. november 2013

Möödakihutav Maroko ja Lääne Sahara

Marokos ja Lääne Saharas on kõik turvaline ja sõbralik. Inglise keelt küll peaaegu keegi ei räägi, aga hästi natuke räägib peaaegu iga kümnes inimene. Nii saab lõpuks asjad aetud. Põhja Maroko oli silmapiirini põllumajandusmaastik. Maastikku ilmestasid ainult mäed, kord kauguses kontuure joonistamas, kord lähedal värvide ilu pakkumas. Geoloogi amet on siinkandis vist lihtne, kõik on silmaga näha.

Värvikirev kiirtee mäekülg

Mägede lähedal oli näha ka küla arhidektuur, mis muidu kõrge müüri taga

Lõuna-Maroko  ja Lääne Sahara on silmapiirini kõrbemaastik.  Seda poolitab ainult sinu enda tee.

Päris sile ta ikka pole, ka kõrb on künklik. Aga kiiresti sõites on lisaks möödauhamisele ka veel pimeduse mure. Näiteks mäed ületasime pimedas, vahepeal udu nii et nähtavus oli 10-20m. Osa autosid seisis, osa ikka liikus 10-20km/h. Nii et rääkimata peatumisest ja tunnetamisest jääb palju ka lihtsalt nägemata.

Tee lõunasse on ka koht, kus ookean ja kõrb kohtuvad beduiinide ja kaamelitega.

On mastaapi, on privaatsust. Telgid ja onnid on üksteisest kilomeetrite kaugusel. Ilmselt saaks siin ka looduses kirgastuda. Kõrb ja ookean pakuvad mõlemad nii karmust kui üksildust.

Kaamelid tee ääres, enamasti 5-6 aga vahel ka suurema karjaga. Mis sa vahid, noolt ei näe või!

Maastikku vahelduvad üksikud linnad. Linnad üsna puhtad, aga linnaümbrused vajavad küll koristustalguid. Ning liiklusreegel on linnades lihtne ja keeruline, sõida ja lase teisel sõita. Alati lastakse vahele, alati trügitakse vahele, alati jälgitakse üksteist. Samas tulede kasutamine ja suuna näitamine on Marokos Euroopa tasemel. Samuti on põhiteede kvaliteet väga hea. Väga üksikud teeseervad on murenenud ja löökauke loonud. Ainus häda, et teed on üsna kitsad. Kiirusepiirangutest peetakse kinni mõistlikult, asulates päris täpselt, maanteedel kerge lõunamaise plussiga. Kokkuvõttes ei ole liiklusele ei öösel ega päeval midagi ette heita.

Ainus tüütus on pidevad kontrollpunktid. Veidral kombel teinekord iga 100 meetri tagant. Kõrbes enamasti siiski ei ole. On enne ja pärast asulaid. Hamoril said fiched otsa, nii hakkas ta neid käsitsi kopeerima. Arsti käekiri küll, aga Maroko politseile meeldis. Tegime võidu, kumb tempo on kiirem, kas tema kopeerimine või politseipatrullide poolt ärakorjamine. Pärast pingelist võistlust selgus et Hamor on kiirem.

Amphibearile lisandub uusi toetajaid

Amphibearile lisandub iga päevaga toetajaid ja abilisi. Tänan uusi toetajaid:

Vitalijs Mozerts
Marti Schmidt
Madis Veskimägi
Andrei Karpenko
Jukka Harju
Christian Aebli

Teie innustus on mulle oluline!

laupäev, 23. november 2013

Let's Do It Maroko!

Nad tegid ära! Ületasime Maroko piiri "kõigest" nelja tunniga. Ning see polnud lihtsalt ootamine, vaid pidev kontroll ja paberite täitmine. Saime üle tänu Simo Benziane'ile Rabatis, kes kulutas meie peale viis päeva ja suutis meile hankida kõik load ja toetuse, mida vajasime. Meie rõõm reisi jätkumisest oli suur. Alustuseks sõitsime Ceuta piirile, et ümbermaailmareisi auku ei jääks. Nüüd on reis jälle terviklik ja liikusime rahuliku südamega mööda kiirteed Kenitra poole. Maroko liiklus väljaspool linnu on üllatavalt rahulik ja viiskas nagu Euroopas. Kiirtee oli kvaliteetne ja jõudsime kerge vaevaga Kenitrasse.

Milline vastuvõtt! Meile tuli vastu Simo (fotol keskel) ja viis meid raekoja ette. Meid võttis vastu linna volikogu ja valitsuse esindajad, meid saatis pidev inimeste vool küsimas reisi kohta, pakkumas valvega parkimist, öömaja või soovimas lihtsalt head teed.


Vastu võtavad Simo Benziane, Otmane Boucharta, Jad El Khadir ja Yassir Gourram

Kenitra on kena väikelinn, rikkumata liigsest kommertslikusest. Võib rahulikult jalutada käsitööturul ilma, et keegi tülitaks. Kenitras tundsime tõelist Marokot, soovitan muuhulgas subtiilset jalutuskäiku jõe ääres. 

Vastuvõtt oli tõepoolest eeskujulik. Meid tervitati, toideti, lõbustati ja pakuti öömaja luksuslikus villas. Muud ei tea soovidagi, peale aja. Kuna oleme kümme päeva graafikust maas, peame kiirustama, et jõuda viisa kehtivusajal järgmistesse riikidesse.

 Rohkem fotosid Marokost leiad meie Facebooki lehel https://www.facebook.com/Amphibear

pühapäev, 17. november 2013

Turistina Gibraltaril

Kui seni oleme Gibraltarist rääkides pidanud silmas väina, siis nüüd võtsime aja maha ja vaatasime ka Gibraltari enda ära. Esimene üllatus tabas juba sisenedes. Tee pandi kinni, et lennuk saaks teed ületada. Tavaline sõidutee ja lennuvälja hoovõturada ristusid.

Ning turist suunatakse osavalt vanalinna, mis isenenesest on päris kena.

Ning kus kohtab näiteks koera jalutavaid inimesi

Ning loomulikut peab ära käima Gibraltari kaljul. Ahvid on siin palju rahulikumad, kui mõnel pool mujal. Ei rebi kotte käest. Aga kurja nägu oskavad teha küll. Eriti kui kaameramees oma lainurgaga nina alla ronib.

Ning päris urbaniseerunud ei ole. Mõni on ikka puu otsas ka.

Kõige sügavama mulje jättis St. Michaeli koobas.

Tuhandete aastatega on loodus vorminud imepäraseid kujundeid

Mille mastaap on muljetavaldav

Kaljult laskudes siin kohatud ja ujuvhotelli ehitavad Eesti mehed oskavad ka juhatada Eesti viinapoe. Et seal siniste rõdudega maja all. Kohale saabudes jõuab ka jumalik tarkus minuni. See Eesti viinapood ongi süüdi Hispaania ja Gibraltari tülis. Nimelt saab siit pool liitrit haljast viina osta 1 EUR eest. Loomulikult ei kannatanud Hispaanlased sellist ebaõiglust välja.

Peasüüdlane on neli aastat poodi pidanud ja oskab jahisadamas meile häid söögikohti soovitada. Puhtas Eesti keeles. Kontrollib, kas arvel olnud väike number on ikka õige.

Gibraltar on koht kuhu jääd tagasi igatsema. Ühelt poolt hästi ära pakitud turismiatraktsioon. Teisalt nii vähe ruumi, et mingeid koledusi ei mahu paigutama. Igal kohal, äril ja tänaval on oma hing. Ja jääb kummitama, et teisel pool kaljut on ilusa liivarannaga kaunid kohad, kus jäi käimata. Et ärid on väärikad ja pakuvad oma kaupa mõnuga, aga meie sõidukisse ei mahu rohkem midagi. Nii tundub et tuleb veel tulla, ühe euroga midagi osta ja veel Gibraltarit avastada.