In englishEesti keeles

neljapäev, 27. veebruar 2014

Nahuel Calel

Bariloche linn on Argentiinas kuulus ja tuntud puhkepaik. Linn asub Nahuel Huapi järve kaldal. Nii tee kui linn järgivad lahesoppe ja liigendavad linna hubasteks väiksemateks kohtadeks. Ümber järve on Nahuel Calel rahvuspark. Temperatuur täiesti Eesti ilus suvi, päeviti 25 kraadi, öösiti 16 kraadi. Puhkepaik on nii võimas, et pühapäeval linna sõites tuli vastu katkematu autodevool ja diisel oli linnas defitsiit. Lubati tankida ainult 30 liitrit. Hiljem siiski selgus, et mujalt saab veel tankida. Defitsiit oli ainult linnast Buenos Airese suunas väljuval teel. Nahuel Huapi järv ise on üsnagi suur, kuid pigem pikkade soppidena, kui suure veeväljana. Tuult ei olnud, vesi oli selge ja puhas. Kauguses terendasid valgete tippudega mäed ning ühe sopi lõpus on vaade Tsiilis paiknevale vulkaanile. Siin on järvi palju ja saab nii amfiibi kui ka kohaliku praamiühendusega sõita järvest järve, kuni üle Tsiili piiri.

Tee nr 40 on kurvide ja vaadeterohke. Autojuhile paras dilemma, et kumba nüüd vaatama peab. Tegelikult peab ühe käega pildistama ja teisega autot juhtima.

Vaated on juba enne järvedeni jõudmist lummavad


Kuni autot ette valmistasime vettelaskmiseks, tulid juttu rääkima Nico, kes arvas et järgmises järves on nii järsud kaldad, et selle amfiibiga läbi ei saa. Lubas täpsustada. Tuli ka juttu rääkima Argentiinas puhanud tsiillane, kes paari tunni jooksul algul küsis meie käest, kuid siis üha rohkem vastas meie küsimustele Tsiili kohta. Toredad juhuslikud kohtumised on sellel reisil tavaks saamas.

Ideaalne slipp nii Amphibearile kui ka kohalikele paadimeestele. Treilerite hulga järgi kaldal väga populaarne koht. Ei pea kellegi järel ootama, ruumi on küllalt, põhi on autole kõva ja paadile ohutu.

Just siit mägede vahelt läheb sügav ja kitsas lahesopp Tsiili suunas.

Õhtul selgus et reisi korraldamise ja interneti vajaduse tõttu autot vette ei lasegi. Otsisime kohaliku öömaja, et järgmisel päeval maalilist nr 40 teed mööda ümber järve Tsiili suunas sõita. Öömajaks sai järjekordne kämping, rohuse pinnaga kõrvalasuva asemel tolmuga kaetud. Põhjus lihtne, meil said Argentiina peesod otsa ja kaardiga ei saanud kummaski maksta, kuid tolmuses nõustuti hommikuse maksega. Amphibear oli kämpingus hitt, nagu tavaliselt. Kahjuks ei oska enam küsimustele mõistlike vastuseid anda. Kogu info jaoks on enamasti keelt vähe. Nii saavad inglise keele oskajad kogu info ja hispaania keele oskajad teavad jätkuvalt et sõidame ümber maailma.

Kuid Argentiina abivalmidus on suurepärane. Kui saadi teada et pontoonid on katki, aeti mulle välja kohalik meistrimees, kes alumiinumiga kõike oskab teha. Küll on kahju, et sellest abist reisi jätkamiseks ei piisa.

teisipäev, 25. veebruar 2014

Argentiina varjatud ilu

Enne siiatulekut öeldi mulle, et Argentiinas on ainult Buenos Aires ja suur hulk põllumaad. Ning põllud on tõesti suured. Igaüks taraga piiratud. Haciendad teest kaugel, madalatena otsekui maa valitsejad keset tühjust. Teed on väravate taga ja väravad on kinni. Väga harva on mingit liikumist ja veel harvem tuleb mõni küla. Külad on selgelt põllumajandusele suunatud, traktorite müük ja parandus, bensiinijaam paar väikest autotöökoda ja ongi kõik.

Põllud lähevd üle karjamaadeks. Pampa nagu seda teame.

Kuid seda rohkem väärtustavad Argentiinlased ilusaid metsiku loodusega paiku. Ning mida rohkem lõunasse ja Andide jalamile lähemale, seda rohkem neid paiku leiab. Lihue Calel rahvuspark on väike, ümber paari kolme mäekünka metsiku looduse kaitseala. Parki sõites üllatas hubane atmosfäär, kena tasuta kämpingupaik, pinkide laudade ja lõkkekohtadega. Pargis jalutamiseks väga mõnusad jalgsirajad. Rada läheb varjuliste põõsaste vahel käänuliselt ja pikalt ette ei näe. Nii on iga käänaku taga uus vaade ja veidi teistsugune loodus. Ühtegi looma ei kohanud, mõned linnud ja putukad jäid pildile.

Argentiinas tavaline vaatepilt. Linnud on puu otsa ühiselamu teinud.

 

Kui kämpingu puhkekohas suppi tegime tulid toidujääke noolima kohalikud rebased. Hoidsid mõõdukat distansti ja jälgisid, kas neile ka midagi plaanis on anda. Lisaks hüppasid laua ümber kohalikud ülitihased, ehk siis pasknääri suurused linnud, kes soovisid kõike ära süüa ja toiduraase koristada. Tegime neist mõned pildid.







Tegime kohalikel kruusateedel ka autodele mõeldud ringi. Vahtisime hoolega ringi ja ennäe, lõpuks olid täitsa tee ääres guanaakod. Tee ise läks vahepeal ojasängi kõrvalt, kuid kõik oli kuiv. Kogu selle aja olime rahvuspargis enamasti ainsad külastajad. Väga meeldiv puhkepaik, kui hinnata loodust, vaikust ja rahu.




Õhtul sattusime veel ühe põneva sündmuse otsa. Tee ääres oli õunafestival. Kui olete poest Argentiina õunu ostnud, siis siit Neuquen piirkonnast need just tulevadki. Festival ise oli õllesummeri mõõtu üritus, suure lava ja piraka telkide piirkonnaga, õunad, õunatooted jms. Kuna festivali piirkond oli täielik liikluskaos ja parkimiskaos siis kahjuks külastama ei saanudki. Polnud amfiibi kuhugile panna. Hiljem ostsime tee äärest õunu ka. Jah, just needsamad mis Eestis. Õige veidi ehk mahlasemad ja pehmemad. Kogu regioon nägi välja üks uhkemaid seninähtutest Argentiinas. Tundub, et õunakasvatus on siinkandis tulus äri.


esmaspäev, 24. veebruar 2014

Head vabariigi aastapäeva!

Juba mitmendat kuud reisides kirgastub silme ees kodune Eesti. Kaugelt on ikka parem vaade, sest pilk ulatub haarama ja märkab kõige tähtsamat. Ning meelde tulevad paljude reisimeeste ütlused tagasi koju jõudes. Eesti on tore koht. Eestis on palju asju mille üle rõõmu ja uhkust tunda.

Kirgastub ka see, mida saab paremaks teha. Eesti edukuse võtmed ei ole ainult meie tegevuses riigi sees. Maailmas on edukuse võtmed kontaktides. Projektijuhtimine Aafikas ja Lõuna Ameerikas on õpetanud inimsuhete tähtsust. Kas sa leiad üles õiged inimesed ja firmad? Kas Sa tunned kedagi, kes aitaks Sul neid leida? Kas Sul on põhjus, miks nad peaksid Sind ära kuulama ja aitama? Kas austad teisi inimesi, et nad saaksid Sind vastu austada? Iga Eestlane, kes elab ja töötab väljaspool Eestit on kuldaväärt varandus, sest tal on vastus neile küsimustele. Aga ainult juhul, kui ta mäletab kodust Eestit hea sõnaga ja unistab sinna tagasi.

Ta mäletab kodust Eestit hea sõnaga, kui kodus on pessimismi ja kriitika asemel tähtsad uudishimu, avastamise rõõm ja sõbralikkus. Väljendugu see meeleolu siis meedia valikutes, parteide sõnavõttudes või hoopis anonüümsetes kommentaarides. Maailmas näed, et on võimalik ka vastupidine. Senegalis panid võhivõõrad inimesed vastasuuna liikluse seisma, et Amphibear saaks mööda tee äärde seisma jäänud kalu laadivast veokist. Naeratati ja lehvitati sõbralikult. Mitte kordagi pole keegi vihaselt viibanud, mis sa trügid siin oma suure autoga. See on kestnud riigist riiki. Mõnikord on küll naeratus häbelikum ja inimesed vaoshoitumad, kuid ta on alati olemas. See kõik on Eestis võimalik. See kõik on Eestis olemas. Seda võiks olla palju rohkem. Muidugi saab sellele valitsus ja riigikogu kaasa aidata, kuid tegelikult sõltub see meist endist. Keegi ei saa meie endi eest unistada, teist inimest austada, tunda uudishimu ja avastamise rõõmu. Meie ise saame seda teha. Iga päev üks naeratus rohkem ja Eesti muutub samapalju ilusamaks, kui seda suutis teha „Teeme Ära“ aktsioon.

Kui järjekordselt tuli Maroko piirilt praamiga Hispaaniasse tagasi tulla, siis vaatas hispaania piirivalvur kõigepealt üles pontoonidele ja luges mis seal kirjas on, siis vaatas tõsise näoga autosse, meid veidi ehmunud näoga oma passe käes hoidmas, muheles ja viipas et sõitke edasi. Ta teab mis on tema ülesanne ja see ei ole rutiin järjekordse passi vaatamises. Tema ülesanne on leida salakaubavedajaid, illegaale ja kriminaale. Isegi kui mul oleks mõni auto paber puudu, ei oleks see Hispaania riigile oluline. Riik usaldab oma ametnikke ja lubab neil teha oma tööd mõistlikult.

Hea riik tõlgendab seadusi kodaniku kasuks ja ei tee otsuseid põhimõttel, meil polegi veel kaasust - proovime, teeme teile maksuotsuse. Maksuameti ülesanne ei tohi olla võimalikult palju makse koguda. Maksuameti ülesanne on võimalikult seaduslikult makse koguda. Kui igast tehingust peaks maksuametile teatama, siis kas varsti peaks ka tunni aja kaupa alibi esitama - kuskil kindlasti toimus mõni kuritegu. Hea riik usaldab oma kodanikke ja ei kohtle neid ennetavalt kurjategijatena.

Iga riik areneb läbi oma kodanike ettevõtluse. Kui sõita Amphibeariga läbi maailma on põhiline sõnum „Congratulations“. Palju õnne, et oled sellise vahva projekti ette võtnud. Palju õnne, et Sul on niipalju julgust ja hullust sellist asja ette võtta. Võib olla tõesti, see ei tule välja, aga sa proovid seda teha. Palju õnne! Ning ka Eestis saab ettevõtjatele palju õnne soovida. Ei pea üksikute petturite pärast kasvatama juhatuse liikme vastutust nii, et ta ebaõnnestumise korral oma majast, vähesest varast ja lõpuks ka perest ilma jääb või peab aastaid kohtu vahet käima. Ei, palju õnne, et ta proovis. Kui piirata vastutust, on proovijaid rohkem. Kui rohkem inimesi proovib midagi uut saavutada, siis ka rohkem inimesi midagi saavutab. Elu näitab,et see ei sõltu haridustasemest või eelmisest töökohast. Kuna ennustamist pole veel teadusharuna olemas, ei tea ka keegi, kes ettevõtjana õnnestub ja kes mitte. Palju õnne, kui te seda proovite!

Kaugelt vaadates on Eesti ilus ja hästi toimiv riik, väga võimekate ettevõtete ja andekate inimestega. Eestisse igatseb tagasi. Lisame positiivsuse ja paremat kohta ei ole maailmas olemas.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Siiralt Teie,
Mait Nilson

Vimpli autor Jaan Kelder

reede, 21. veebruar 2014

Betooniga rammu katsudes

Peeter sõitis rahulikult järjekordsest teemaksu kogumise punktist välja, kui järsku seni raja kõrval seisnud betoonpost teele ette kargas. Kokkupõrget ei õnnestunud vältida. Amphphibear tabas esiraami nurgaga betoonposti nii et killud lendasid.


Seisime tee ääres ja vaatasime tagasi. Häbeliku näoga post oli oma kohal tagasi ja teemaksupunktis jätkus tavaline raha kogumine. Kokkupõrkel pöördus raam üles ja nii sai kahjustada ka esiraami alanurk, ning ka tagaraami serv riivas posti. Tagajärjena on mõned raami plaadid kõverad ja esiraam kõver.

Midagi kapitaalset katki ei ole, aga päris detaile ei näe enne kui lahti võtab. Siiski tundub enamus vigu lihtsalt parandatavad, mõned uued plaadid, mõned poldid ja töötab jälle.

Eestis on vahepeal imet tehtud. Maailmas ringi sõites olen üha rohkem õppinud eesti firmade võimekust austama. Aramet on teinud väga tõsise projeteerimistöö ja uute pontoonide projekt on juba lõpusirgel. Jooniste järgi on kõige peale mõeldud ning koos Alunaudiga on iga paadiehituslikult oluline detail paigas ja pontoonid näevad väga head välja. Alunaut ei näe mingit probleemi uute pontoonide tootmises ja ka konteineris Lõuna-Ameerikasse saatmine on lihtne.

Kuid see väike betoonposti intsident pani mind järgi mõtlema, kas ma ikka ajaliselt jõuan Beringi mere ületuse hooajaks kohale. Ning kuigi paberi peal justnagu jõuaks, tähendab see reisikogemuse alusel, et ega ikka ei jõua küll. Siit jätkamine on vähemalt ajakava osas enese ja toetajate petmine. Pole ka mõtet autot Beringi mere äärde valmis sõita, sest Atland on ju ületamata.

Ainus mõistlik variant on kaaluda reisi uuesti jätkamist Roheneemesaartelt. Kas ma selleks valmis olen, kas pere lubab, kas meeskonna leiab ja kas toetajaid leidub - ei saa siit kaugelt lubada. Kuidagi peab ju raha ka teenima ja vähesed firmad on nõus tööle võtma peatselt jälle kuudeks autoga merele tormavat juhtkonna liiget. Ning oma www.dutyhook.eu on raha teenimiseks veel liiga pisike. Kuid sellise otsusega on veel aega ja praegu tuleb reis ikkagi katkenuks lugeda.

Eestis ei ole insenerimõte kuhugi kadunud ja väga palju väga toredaid mõtteid on saadetud, kuidas teha pontoonidele kiirparandus. Siiski, erivalt eelmisest korrast pole neil ideedel "tootja kinnitust" ja oma paadiehituse pädevust ei pea ma nende lahenduste sobivuse hindamiseks piisavaks. Aitäh kõigile toetavate ettepanekute eest.

Kivistunud metsas

Peeter otsis Brasiilias Santa Marias välja kahed GPS koordinaadid, kus pidi olema kivistisi näha. Kõndisime hommikul kuumaga neid otsima. Üks koordinaat oli eramajade vahel tänaval. Teise koordinaadi juures oli raamatukogu, mis oli suletud. Tjah, ilmselt mitte maailmaklassi kivistised.

Kuid kolmekümne kilomeetri kaugusel Matas oli teine lugu. Juba suure tee äärde oli pandud sauruse kuju ja viide. Kohapeal oli väike muuseum mõne suure pealuu ja hulga väiksemate kivististega. Kohaliku koduloo muuseumi pileti hind on 1 real. Sauruste kõrval lisaks veel indiaanlaste esemeid.



Ning kivististe park oma 230 miljoni aasta vanuste puudega oli vaikne ja rahulik. Me olime ainsad külastajad.



Muheda pargivahiga sai ka portugali keelne vestlus maha peetud. Pargis käib nii 40-50 inimest päevas. Vihma sajab siinkandis umbes pooltel päevadel, aga see ei ole kauakestev, vaid tuleb ja läheb. Kuna pargis oli ka jahutav tuuleõhk, siis isegi 38 kraadine tuul mõjub jahutavalt.

Kuni ma Peetri uurimisretke lõppu ootasin, oli väga hubane istuda tuult nautides ja 230 miljoni aasta peale mõelda.

esmaspäev, 17. veebruar 2014

Amphibear ümbermaailmareisi hingekell

Oleme jõudnud maailma ühtede ilusaimate järvede juurde Argentiina Tsiili piiril. Valmistasime auto vettelaskmiseks ette. Siin oli võimalus ühest järvest teise liikudes ületada piir nii, nagu ainult amfiibautoga teha saab. See on kõige lõunapoolsem punkt kuhu plaanisime minna ja reisi üks kõrghetkesid. Enne vetteminekut otsustasin veel korra meile kontrollida. Ehk on pontoonitootja Kanadast teada andnud pontoonide tootmise täpse ajakava.

Oligi meil tulnud. Meilis anti teada, et nad on nõus pontoone tootma ainult siis, kui ma esitan neile nende pontoonide muudetud ja tugevdatud versiooni avamere tüübiklassi kinnituse. Et tegelikult on nende pontoonid mõeldud ainult rannikulähedaseks sõiduks. Sellise kinnituse andmine ei ole sisuliselt, rahaliselt ega ka ajakava vaadates võimalik. Ilmselt teab seda ka pontoonitootja. Nende pikast kirjast võib järeldada, et nad ei julge pontoone toota ja tarnida, kartes võimalikku vastutust. Minu arvamus on muidugi vastupidine, vastutama peaks kui nad mu oma katkiste pontoonidega hätta jätavad. Et mitte jääda toetajate ja kaasaelajate jaoks üldsõnaliseks, siis mõned väljavõtted kirjavahetusest (nimesid kõrvale jättes).

Enne reisi minu küsimus tootjale, kas pontoonid peavad vastu, 16.10.2013:
As aluminium welding is not tolerating vibration, or repeated bending forces some engineers have proposed, it can crack as result of repeated wave forces (develop micro craks that later lead to stuctural break of pontoon). But practise is usually better criteria – have you ever had this kind of issues over the years, that welding between pontoon chambers will crack eventually as result of lenghty use of boat?

Enne küsimuse esitamist olin juba pöördunud reisi tutvustuse ja sponsorlustaotlusega nende poole ja nad teadsid millest käib jutt. Tootja vastus minu küsimusele, 16.10.2013:
In 14 years of supplying our pontoons we have never had a warrantee claim on any of our pontoons and I have never heard of any structural cracks of the welds in the baffles. 
Vibration is the big enemy of aluminium welds and most of this type of damage occurs when transporting / trailering the boat or lifting the boat with a fork lift and then having it drop. For you application, I am very confident that the welded baffles will not be an issue. 

Jaanuari alguses alustasime uute pontoonide spetsifitseerimist ja tootmise planeerimist. Alguses kõik sujus, kuid nüüd järksu on tekkinud uus info ja seisukoht. Väljavõte kirjast 15.02.2014:
Round aluminium pontoons are not meant for open water use and are only meant for use within one nautical mile from shore in open water. I know and understand that vessels that are privately owned for personal use do get used in open water conditions but it should be determined if your vessel is for private or commercial use. It might be determined it is for Commercial use. 
For a Commercial application like your application, the vessel gets evaluated under a different ISO standard.
The stricter operating conditions for commercial vessels operating in open water have to meet such restrictions as.....
~   being able to operate safely in wave heights up to 2m
~  being able to withstand wind speeds up to 33 knots for example and there are also limitations on class of voyage
Round pontoons do not meet these conditions. 

Ning väljavõte kirjast 16.02.2014
My main fear is liability against (pontoon producer name) and I understand very well what you are attempting to achieve and I respect your decision. It has nothing to do about me blaming anyone, or any project management decisions past or present and it is everything to do with moving forward safely. 

That is also another type of fear and that is fear of knowing beforehand that our round pontoons are going to be used for a Commercial application where our present round pontoons do not meet the ISO standards. You or I don't need any help from a Naval Architect or Marine Engineer to tell us that is not a good idea with regards to protecting (producer name) from liability.   

Ning tänane kirjavahetus lisas sellele selge seisukoha, et mind aidanud eksperte nad pädevaks ei loe ja kuna ma pole esitanud uute pontoonide nõutele vastavaid jooniseid, siis nad ohutuskaalutlusel ei ole nõus neid spetsifikatsiooni alusel tootma. Pole mõtet refereerida, see ei lisa siia midagi.

Kokkuvõttes kardab tootja vastutust ja ei ole valmis tarnima pontoone, kui „Marine Engineer“ pole esitanud jooniseid ja sellega vastutust oma peale võtnud. Paraku on Euroopas tüübikinnitus tootja vastutus ja seda ei saa delegeerida kellelegi teisele. Nii ei ole mul oma teada ka kuidagi võimalik esitada vajalikke dokumente, kuigi ma olen saanud kvalifitseeritud abi uute pontoonide tugevusarvutuse osas.

Ei pea rääkima mis tunne mul on, tehes teatavaks, et reis katkeb. Veel on võimalus, et leidub alternatiivne tootja, kes suudab keskenduda sisule juriidika asemel ja pontoonid valmis teeb. Neid on vaja märtsi lõpuks Peruusse. Mis tähendab, et aega on väga vähe. Mis tähendab, et kevadhooajal sellist tootjat põhjapoolkeralt arvatavasti ei leia. Lõunapoolkeral aga ei tea kelle käest küsidagi. Siin võib mõnel juhul ka märtsi lõpp aprilli lõppu tähedada ja see kahjuks ei sobi.

Tegime otsuse maailma ilusamatesse järvedesse mitte minna. Selleks küll need vanad pontoonid külge said jäetud. Aga kui siiski veel tootmise võimalus leidub, peab meiliühenduses olema, kuid järvedel piiri ääres ja mägede vahe ei pruugi isegi mobiililevi olla. Lisaks on vaja Peeter kümne päevaga Cuscosse lennuki peale viia ja hakata mõtlema, kas saab Amphibeari kuidagi Eestisse tuua. Ja kui aus olla, siis sellise info taustal jääb nende järvede ilu kaugeks.

Amphibear sõitis kolmel mandril  ja ületades muredeta Atlandi St.Louisest Praini. Usutavasti esimene tavalise auto baasile ehitatud amfiib, mis seda teinud on. Saavutus seegi, kuigi tegelikust plaanist on see murdosa.

Blogi sellega ei lõpe, sest paar postitust Lõuna Ameerikast ootab oma järge (st aega ja internetti) ning ka Amphibeari kojutoimetamine nii, et selle maksumus hinge kinni ei võtaks on omaette ülesanne. Irooniliselt on Amphibeari Eestisse laevatamise kulud samas suurusjärgus, kui on uute pontoonide maksumus.

Ma tahan tänada kõiki kaasaelajaid, toetajad ja sponsoreid! Ilma teieta oleks see reis juba ammu katkenud, sest kerge pole ta olnud. Kogu seni läbitud maailmas on vastuvõtt olnud suurepärane ja paljudel juhtudel abi hindamatu. Sellest hoolimata ma ei usu, et suudan sellise reisi veelkord ette võtta, isegi kui hiljem maailmaklassi pontoonid külge saab. Kui nüüd imet ei juhtu siis reis katkeb ja lõplikult.


laupäev, 15. veebruar 2014

Iguacu kosed

Iguacu kosed on maailmaklassi vaatamisväärsus. On kuulda olnud hinnanguid, et need on koguni maailma kõige ilusamad. Igal juhul veega seotud vaatamisväärsus ja ühe amfiibauto maailmareisile väga paslik koht külastamiseks. Ning maailmaklassile vastavad on ka piirangud. Oh häda ja viletsust, aga amfiib tuleb maha jätta juba 20 kilomeetrit eemal. Vaikne unistus, et ehk saaks kosed amfiibiga ühele pildile ja kuklas mõlkunud utoopia koskede juurde sõitmisest tuuakse reaalsusse tagasi. Edasi sõidame loodupargi liinibussiga. Peetri suureks pettumuseks lubatakse käia ainult ettemääratud radasid mööda.

Argentiina poolel on ilus koskede poolkaar


Brasiilia poolel "Kuradi kurk" kaugemalt vaadates. Lähedalt ei näe veepilves suurt midagi.

Jugasid on palju. Igalühel detailides oma ilu, kui jätkub aega ja tahtmist neid märgata.

Kose võimsust saab näha kose all. Aga Iguacu ilu pole kindlasti võimsuses.

Ülevalt alla vaadates vikerkaart iga päev ei näe. Siin näeb.

Kuid kosed ise on võimsad ja ilusad. Kokku mõnisada erinevat koske, erinevatel astmetel, küll sirges reas ja siis jälle Carcanta du Diablo ehk kuradi kurgu nime all poolkaares. Viimases on nii võimas veekaskaad, et veepilv pildistada ei luba. Kui jalgsiraja vaated kõik vaadatud, siis võtsime ka paadiretke kose juurde. Kõigi paadisõitjate rõõmuks viis paat otse kose alla, sellest paari meetri kaugusele. Heast vaatekohast sai ka Argetiina poole kosed üle vaadatud. Kõik said muidugi märjaks, aga üle kolmekümne kraadises kuumuses (auto juures oli pärast 39 kraadi) oli see väga meeldiv värskendus. Ning seal oli näha ka kosealune kärestik. Sealt Amphibear üles ei sõidaks. Ka kahe mootoriga RIB pani mõne koha peal gaasi põhja. Ei ole midagi - järgmine amfiib tuleb parem ehitada, selline mis koseni sõidaks.

Ja märja teesärgi võistluse võitja on kõhn kodanik musta nokkmütsiga...

Koskede ümber rahvuspargis askeldasid ringi ninakarud. Kaugelt just nagu uimased loomad, aga kui pildistama hakkad, saad tegeliku iseloomu teada. Kaadris nad ei püsi ja millegipärast on pildid kogu aeg udused. Väga toimekad loomad. Väga kenasti poseerisid poolemeetrised sisalikud. Metsas peaks teisi loomi veel olema, aga vaatama minna ei tohtinud. Tänu kose veepilvele on ümbruskaudne mets Amazonase dzungli sarnane.


Ära ava krõpsupakki karude juuresolekul. Oled kohe ümber piiratud.

Erinevalt ninakarudest poseerisid poolemeetrised sisalikud hea meelega. 

Auto juurde jõudes oli ukse vahel tervitustega visiitkaart läbi ameerika rändjatelt ja autos hoolimata pontoonide varjust paras ahjutemperatuur. Asusime edasi sõitma. Peale uhket Shelli tankimist S10 Diisliga autol võimsus kadunud. Kahtlustasime diislit. Kolme-neljakümnega järgmisse jaama ja vahetasime diisli välja. Ei midagi, ikka võimsust pole. Proovisin veel mitmeid asju aga ei midagi. Auto kompuuter ka ühtegi veateadet ei näita ja justnagu kõik võiks korras olla. Väljas pime, suundusime hotelli. Tobedalt lihtne lahendus selgus järgmisel päeval. Auto snorklisse pandud helisummutusmaterjal oli kuumaga lahti pääsenud ja ummistas õhuvoolu.

pühapäev, 9. veebruar 2014

Kohale eksimine

Hommikul startides oli suurlinn Maringa kohe 80 km kaugusel. Proovisime navigaatoriga mõnda Toyota esindust leida, aga ei midagi. Tee ääres ka ei paistnud. Kuni tuli ringtee, kus mul õnnestus juba enne sattuda mingile uuele teele ja sillale ja loomulikult valesti sõita. Ega midagi, juhtub. Tagasipööre ja ringteele, kust mul õnnestus valesti maha keerata. Navigatsiooniseadmel sai minu keerutamisest villand ja ta arvutas uue teekonna. Naljatasime, et kui see nüüd Toyota teeninduse juurde viib, siis on see küll saatuse sõrm. Minuti pärast seda tuli hiiglama suur Toyota esindus.

Nagu tavaline ei saanud alguses keegi aru mida ma tahan. Aga nagu tavaline, leiti lisaks Google tõlkele arvutis, varsti ka inglise keele oskajad. Saadi aru mida ma tahan. Järgmiseks päevaks oli ka televisioon ja ajaleht kohal. Ning minu rõõmuks oli Nova Motors lisaks Toyota kvaliteedisüsteemi rakendamisele ka avatud mõtlemisega. Lisaventilaatoreid ei olnud – aga need leiti kiirelt linna pealt. Prado akut polnud, aga Hiluxil siin veel võimsam versioon. Ning kõik toimis. Töö võttis poolteist päeva, kuna tuli ka auto ümberehitatud esiotsa lahti kiskuda. Jaapani olemisega omanike poolt tehtud arve oli ainult otseste materjalide kulu eest. Nende toetus reisile, nagu seda sageli reisi jooksul kohanud olen. Aitäh, Nova Motors!

Nüüd on Amphibearil koguni kolm ventilaatorit radiaatoreid jahutamas. Üks suur on veel taga.

Nüüd ehk enam käivitamisega hätta ei jää. 180 Ah akusid

Vaatamata ei saanud jätta ka Maringa suurimat vaatamisväärsust – Lõuna Ameerika suurim kirik. Kiriku juurest avanes ilus vaade linnale. Siinkandis on elu rahulikum kui suurlinnade juures, aga mulle uudisena ka täiesti euroopalik. Liiklus on väga viisakas nii päeval kui öösel. Linnas on palju heleda nahavärvi ja jaapani olemisega inimesi. Kõik on kuidagi puhas, korras ja rahulik. Ning autoteeninduses keeleoskaja Leondardo, kinnitas nähtut. Brasiilia koloniseerimisel tulidki siia eurooplased, jaapanlased ja hiinlased. Siinkandis on ju ka juba Eestiski tuttav saksakeelne linnake.

Kirik oli nii suur, et pildile ei mahtunud. Seline suur tagurpidi jäätisetorbik. Betoonist.

Sümpaatne Lõuna Brasiilia linn Maringa. Kõrged hooned, aga kirikust ikka madalamad.

Aga kosed ootavad. Nii võtsime ette õhtuse sõidu Cascaveli. Kuigi hilja õhtul leitud kaks esimest hotelli ei sobinud, oli viimaseks leitud Grand Prix soodsa hinna, kinnise aia sees parkimise, konditsioneeritud toa ja hea valikuga hommikusöögiga just see õige ööbimispaik.

reede, 7. veebruar 2014

Brasiilia lõunamaal

Esmaspäeva hommikul suundusime lennuvälja tolliterminali oma kauaoodatud varustust kätte saama. Port Logistics oli hommikul platsis ja hakkas ametnike taga ootamine. Kokku lugesin kaheksa erinevat kohta ja suhtlust, kus oli vaja mingi paber täita või makse maksta. Õnneks Bianca ning Andre abiga oli toll sõbralik, leppis minu kasutatud asjade nimekirja imepisikeste hindadega ning tollimaksud väga suureks ei kujunenud. Kella kolmeks oli varustus käes, kenasti vigastamata ja täies koosseisus. Üksi oleks vist kaks nädalat kulunud, et kõik õiged kabinetid üles leida. Surusime varustuse kuidagi autosse ning võtsime suuna läände, rannikut pidi Sao Paulo suunas. Rio kostitas meid hüvastijätuks 39 kraadise temperatuuriga oma järjekordses äärelinnas.

Riost Sao Paulo suunas kulgev rannikutee pakkus maalilisi vaateid merele.

Kes tahab mootorrattaga Brasiilias matkata, siis see rannikutee on just õige. Parasjagu kurviline, hea asfaldiga ning kenad ja varjamata vaated saarestikule ja lahtedele. Igas järgmises lahesopis midagi uut, kas vaimustavalt uhke jahisadam või hoopis laevade dokk või liivarannaga puhkekeskus. Temperatuur kõikus ka mõõduka 28-32 kraadi ümber. Meie eesmärk oli tegelikult hoopis leida kämping, kus kogu varustuse saaks kile peale laiali laotada ja mõistlikult uuesti autosse pakkida. Ning Paraty juurest ära pöörates selline kämping ka olemas oli. Kena maaküla, ühel pool kanatarandik, teisel pool hobused ja haned, kämping palmide all ning palmijuure all pistikupesad vooluga. Nagu Peeter tähendas, „ See on ikka maakoht küll. Tänaval jooksis omapäi hobune ja teda saatis haukuv koer. Rohkem kedagi ei olnud“. Selles kämpingus olime ainsad külastajad ja saime mugavalt oma ümberpakkimise järgmiseks pärastlõunaks tehtud.

Õdus kämping külavahel. Kui oled ainus külastaja, on ju kõik mugavused ainult sinu päralt.

Nüüd võtsime juba sõidutee julgemalt ette ja panime sihiks Foz linna Brasiilia – Argentiina piiril. Navigaator juhatas meid mitte väikest külateed pidi tagasi, vaid meie üllatuseks edasi. Tee hakkas mäkke keerutama, et rannikut sisemaast eraldavatest mägedest üle saada. Auto hakkas vaikselt üle kuumenema ja juba eile vahelduva eduga töötanud konditsioneer töötas veel vähem aega. Siis lõppes asfalt otsa ja hakkas kruusatee, ikka mäkke. Tee äär seni kõige vaheldusrikkama ja metsikuma dzungliga ääristatud.  Aeg ajalt peatusime auto jahutamiseks tee ääres. Siis tuli silt, et edasisõit veokitele keelatud (meil on siiski sõiduauto) ja kruusatee lõppes ka otsa. Järgnes kividest, kruusast ja uhtmesängidest koosnev tee, mida teeehitajad parasjagu asfaldiks ümber ehitasid. Ehituse tõttu tuli teha kaks ootepausi, kokku umbes kaks tundi. Kuid kui see tee ükskord valmis saab, siis tuleb sellest super rada. Käigukasti ülekuumenemise vältimiseks sõitsin poole tee pealt edasi jaotuskasti maastikureziimiga. Temperatuur langes 24 kraadini, kõrgus küündis 1500 meetrini ja väga vaheldusrikas mets ühel pool ning väga ilusad karjamaadega farmid teisel pool mägesid.

Teetööde järel ootamine pakkus mootorile jahtumise võimalust aga röövis ka sõiduaega.

Maalilised karjamaavaated teisel pool rannikumägesid

Lisaks ülekuumenemisele hakkas meid kiusama ka imelik kolin parema esiratta juurest. Teeäärsed auto all vaatamised sellele vastust ei andnud ja kuna mägedes oli aeg käest kadunud, hakkasime järjekordset ööbimist otsima. Otsisime kämpingut, kus saab mugavamalt esiratta alt ära keerata. Silt tee ääres juhatas pinnaseteele ja varsti oli kämpingu koht näha – väravaga, kust amfiib läbi ei mahu. Peeter läks pererahvast otsima. Pikema jututa tuldi kohale, kaevati üks aiapost välja, lauad eest ja amfiib mahtus kämpingusse sõitma. Kui eelmine koht oli maaküla, siis see koht oli täiesti looduses. Otse tiigi kõrval, kus meie und saatis öine konnakontsert. Ka esiratta juures pusimine andis lihtsa vastuse, rattalaagri kork oli maha tulnud ja kolises kaitsme sees. Vahelduseks ööbisin autos, aga temperatuur 32 kraadi ja sõiduki jääksoojus päevasest sõidust on selleks ikka palju. Autos on moskiitokindel õhutus ainult tagumistel akendel ja nende avamine autot jahedamaks ei teinud.

Ainsad külastajad ka siin. Tiigi ääres põnev õhtune kontsert - konnade poolt.

Hommikul kilomeetrinäitu vaadates oli selge, et kaugele ei jõua. Jätkasime Rio ja Sao Paulo vahelise kiirtee suunas. Esialgu oli tee üsna maaliline, nagu Eesti kuppelmaastik. Kiirtee on aga igal pool maailmas ühenäoline ja igav. Brasiilia suurim linn Sao Paulo on hoomamatult suur ja meie idee seal Toyota teenindus leida, muutus kiiresti ideeks teha seda mõnes väiksemas linnas. Nii saigi Sao Paulo läbitud ja edasi suundusime rannikust veel rohkem sisemaale. Mõnesaja kilomeetri järel muutus pilt jälle - algas põllumajanduslik Brasiilia. Ikka veel künklik, kuid lauge ja mõne künka otsast silmapiirini põllumuster. Tee ääres ainult bensiinijaamad. Kui õhtu käes ja navigaatoris öömaja otsisime, oli vastus ühene – järgmine öömaja on tee ääres 250 km kaugusel. Tee ääres silte vaadates tunduski see tõsi olevat, ainult väiksed külad, farmid ja kuivatid. Mõnes suuremas külas ka veoautode või traktorite remonditöökojad ja muu põllumajandusega seotud teenindus. Välistemperatuur vahelduvalt 35-37 kraadi ei kutsunud kämpingut otsima ning ega navigaator ka ühtegi ei pakkunud. Hotell leidus lõpuks Londrina linna külje all, Cambe linnas. Hotell nimega Solarium küll palavuses ei kutsunud, aga kohale jõudes oli see igati moodne ja mõistliku hinnaga luksuslik peatuskoht. Kõige tähtsam – toas on internet ja konditsioneer.

Sirge tee ja põllud silmapiirini. Ei ole veel Argentiina, hoopis Brasiilia põllumajandus.

Ikka päikesele järgi, kui sõita lääne suunas ümber maakera.

Eesti ettevõttest Aramet OÜst, http://www.aramet.ee/, Hendrik Ross tegi pontoonide tugevusarvutused ja modelleerimise. Nüüd on paremini teada, kuidas kaalu optimeerides siiski vastupidavad pontoonid tellida ja on ka teada millistes kohtades eelkõige kontrolli teostada. Ajami kinnitus on veel töös. Ilma appi tulnud vabatahtlike abimeesteta oleks see reis palju keerulisem. Aitäh Henrik Ross, Mihkel Güsson ja paljud teised, kes on nõu ja tööpanusega appi tulnud!

Nüüd edasi lõunasse, sihiks Iguacu kosed Brasiilia - Argentiina piiril ja mõni sõbralik Toyota teenindus.

laupäev, 1. veebruar 2014

Rio teine külg

Pühapäeval oli rahvusvaheline bossanova päev. Selle puhul läksime Rio randade vahele parki kontserti kuulama. Kui esimesed esinejad olid rohkem asjarmastajad, siis järgmine paar oli juba Riot väärt tase.

Väärikas bossanova kontsert Rio Ipanema ja Copacabana vahel pargis.

Esimest korda elus nägin, et päikeseloojangule plaksutati.

Nädala lõpus kaks päeva venitanud keevitajad, olid esmaspäeval enne mind kohal, vajalikud tükid valmis ja osa tööd juba tehtud. Nii oli lõunaks pontoonide ajutine parandus valmis ja auto õhtuks valmis Toyota teenindusse sõitmiseks. Toyota teenindusse sõitmiseks pidime sõitma risti läbi linna, põhjapiirkonnast lõunapiirkonda. Piduriklotsid olid küll parasjagu roostes ja pidurdamine üsna pehme, aga saime oma vajalikud 40 km sõidetud. Toyota teenindust pakkust Rodobens Automoveis. Korrektne ja selge nagu kõikjal maailmas, tegid meile sõbraliku hinna ja kahe päeva peale mahtus ka kogu vajalik töö ära. Alguses ajasime auto sisse, aga selgust et lampide ja auto vahele jääb 10cm, nii toimus kogu teenindus maja taga. Varjuline puhas ja hea koht. Kuigi meid ehmatati teisel õhtul, et läheb veel üks päev, siis tegelikult ei läinud. Töö sai kenasti kahe päevaga tehtud.

Taastatud pidurikettad ja uued klotsid.

Ööbima läksime lähedale hostelisse. Ning nägime ka lõunapiirkonna Riot. Puhas, hooldatud, turvaline, laiad teed, suured kaubanduskeskused. Nagu ameerikas. Kus me muidugi olemegi. Hostel maksis ka sellises kohas hotelli hinna ja hotell oli sellises piirkonnas tavapärasest kaks korda kallim. Ainus rohelise piirkonna miinus oli, et moskiitosid oli piisavalt öise une segamiseks.

Vahepeal toimetas Milena, Eesti Aukonsuli Oskar Metsavahi abiline vajaliku volituse Port Logistikasse ja meil olid suured lootused oma varustuse kastid neljapäeval kätte saada. Paraku selgus et Port Logistics tollimaakler on päev otsa koosolekutel. Planeerisime reedeks. Ja reedel selgus, et vajalik tolliametnik on lennujaamast ära. Ja meie varustuse saab alles esmaspäeval. Olime seni väga professionaalselt tegutsenud Port Logistika tegevuses pettunud.

Kalli ja palava Rio vältimiseks võtsime ette tee Teresopolisesse, väike linn Rio lähedal, teisel pool mägesid, looduspargi ja kämpinguga. Telki ja magamiskotte küll pole, aga midagi on ja kuidagi saab kindlasti hakkama. Sest soe ju on ja sääsetõrje on ka ja ega palju rohkem vaja pole.

Amphibear liigub jälle, seni veel ohelikku pidi Rio küljes, aga kui varustus käes siis ka kohe lõunasse. Vaade tagasi Rio suunas

Teresopolis on maaliline küla mägedes Rio lähedal. Sinna viib Braziilia kõrgeima teemaksuga tee läbitud km kohta (ca pool reali kilomeetrile)

Kohalik kämping oli sõbraliku pererahva ja uhke basseiniga, aga nagu Peeter tabavalt märkis, Seal keegi ei uju. Kõik hüplevad kohapeal üles alla.

Vahepeal on selgunud ka uute pontoonide tellimise võimalused. Tugevusarvutuse tegemiseks tuli appi Eesti büroo Aramet. Tehas on võimeline märtsi lõpuks pontoonid Limasse toimetama. Maksma läheb ca 10 000 eur pontoonid ja ca 3 000 eur toimetamine. Eelarvest suudaks ehk näpistada umbes pool sellest summast. Poole jaoks tuleb toetus leida. Kui teil on mõttes olnud reisi toetada, siis nüüd on õige aeg. Või siis miks mitte ka liituda sponsoritega. Logole ikka koha leiab. Tänud neile, kes juba on toetanud!

Kleepisin uute toetajate nimed pontoonile teiste juurde. Natuke segadust fondi ja värviga, aga uutel pontoonidel saab need korda.