In englishEesti keeles

kolmapäev, 26. märts 2014

Varustuse TOP 10

Meil kõigil on vahepeal reisivarustust vaja ja on hea teada, mis toimib. Järgnevalt siis minu kasuliku varustuse esikümme, nii nagu reaalne reis maal ja merel selle minu jaoks välja tõi. Pingerida on muidugi suhteline ja sõltub väga palju reisi iseloomust. Näiteks satelliitsidet pole ju vaja, kui asud mobiililevis. Samuti on iga teise esile toodud asja kasulikkus otseselt sõltuv reisi iseloomust.

DeLorme inReach SE satelliitside seade
Seni uskumatult töökindel ja kasulik. Kui Eesti poodidest ei leia, saab Internetist tellida. Odavam, kui oskate oodata. Eraldseisvalt kasutamiseks veidi aeganõudev, kuid üle telefoni liidese väga sujuv. Lubab nii asukohta näidata kui sõnumeid vahetades kadunud Amphibeari päästa. Õnnestus ka mereveekindlust testida, kui kast süles ja DeLorme taskus vette kukkusin. Selle testi läbis edukalt. DeLorme koduleht lubab pidevalt asukoha infot oma veebilehe jaoks välja võtta ja nii on Metrotec oma jälgimisseadme info DeLorme infoga ühendanud. Koos liitumislepinguga saab osta soodsa päästekindlustuse, et seadme omanik häda korralt igalt poolt maailmast 72 tunni jooksul ära tuuakse.

Led Lenser SEO 7 R pealamp
Ootamatu rikke korral väga kasulik abimees, kui ka lihtsalt iga öise tegevuse hea saatja. Tegelikult täidavad sama rolli ilmselt ka paljud teised pealambid. Meeldib väga, et lubab ennast mobiililaadijaga laadida. Kui veel veekindel ka oleks siis ei oskaks rohkem tahta. Hoolimata veekindluse puudumisest pidas ka merel igaöisele kasutamisele vastu. Väga mugavalt käsitletav, ühtlase valguse jaotusega ja peas hea kerge.

Meriinovillane Aclima pesu
Ongi tõsi, et võib kaks nädalat kanda ja ei lähe lõhnama. Kui täiesti aus olla, siis lõhnab ta ka uuest peast hästi veidi maavillaselt ja kui pesemata kanda, siis lõhn veidi tugevneb. Aga see lõhn on sümpaatne. Külmas andis kehale mõnusalt sooja ja palavas hingas ning ei läinud puuvillase särgi kombel läbimärjaks.

GoPro Hero Black ja FineVu HD 500 kaamerad
Kuigi videosid pole seni olnud võimalust väga välja panna, siis ilma nende kahe tooteta paljusid videosid ei oleks ka. Üksõik mis oludes, lülitad sisse ja saad tulemuseks terava ning normaalselt valgustatud video. FineVu autokaamera oma pideva salvestamisega lubab üles korjata ka need hetked, kui unustasid midagi sisse lülitada. Samuti väga kvaliteetne salvestus.

Sandaalid Keen
On saanud merevett, niisket kandmist, liiva ja mägesid. Sandaale kandsin peaaegu igapäevaselt nelja kuu jooksul. Seni ei ole mingeid kulumise või liimi lahtituleku märke. Kuivavad kiiresti. Jalas on mugavad ka pikal kõndimisel. Kaua paigal istumiseks nad mõeldud pole. Aktiivse tegevuse jaoks on väga head.

Sony Xperia Z telefon
Selle telefoni valisin veekindluse, hea jõudluse ja suure ekraani tõttu. Jõudlust ja suurt ekraani on vaja navigatsioonitarkvara kasutamiseks. Maal oli see sisuliselt ainuke navigatsioonivahend ning vee peal sõitmiseks oli seadmes Amphibear plotterit dubleeriv navigatsioonirakendus. Telefon on üllatavalt töökindel. Oli samuti taskus, kui merevette kukkusin ja sellise olukorra jaoks on veekindlust piisavalt. Paar korda on ka käest lipsanud ja maha kukkunud, seni õnneks katki pole läinud. Julgen veega seotud reisidele soovitada küll.

Veekott Dromedary 10l
Lihtne ja konkreetne – mahutab kümme liitrit vett. Kuid oluline on märkida et veel ei teki mingit kõrvalmaitset ka palavates oludes pikaajalisel kotis hoidmisel. Ei mingit plastmassi või muud sarnast mekki, mis mõne teise koti puhul on kerge tekkima. Mugav kanda, täita ja tühjendada. On üsnagi tugev ja kannatab ka pealeastumise või kukkumise hästi välja. Alles poole reisi peal avastasime, et kott on just õige suurusega täispuhutava padjana kasutamiseks. Nii, et kui pole parasjagu vaja vett hoida, siis saab hoopis padjana kasutada. Põsele on muidugi mugavam, kui talle enne padjana kasutamist särk selga tõmmata.

Veekindel kott SealLine Baja Bag 30l
Reisi alguses olid need veekindlad kotid kasutamata ja pigem ise kuskile kotti ära pakitud. Kuid alates Roheneemesaartest leidsid need kotid üha rohkem kasutust. Kui teil on vaja kotti, millega saab kiirelt kaasa haarata hotelli võtmiseks esmatähtsad asjad, ujuda paadist kaldale nii et varustus ja riided kuivaks jääksid ja oleks ujudes kuhu toetuda, võtta lennukisse käsipagas nii et ta kindla peale mahub pagasiriiuli õigesse kohta siis on see just õige valik. Sest kõige selle jaoks on see kott kasutust leidnud. Ning kui Roheneemesaartel linna peal küsitakse, et väga lahe kott ja kust sellist saab siis ilmselt ei jäta ta teid ka oma välimusega häbisse. Ma küll ei arva, et ma tulevikus ärireisidele just selle koti võtan, kuid teinekord koti põhjas võib ta koha leida küll. Mine tea kuna jälle veekindlust vaja läheb.

Robustsed kõik ühes komplektid
Kõik kodused ja sageli üsna mõttetuna tunduvad komplektid olid autos sageli üllatavalt palju kasutusel. Näiteks nõukogude ajast pärit ja sellest ajast kasutamata seisnud kruvikeerajate komplekt täitis nii meisli, kangi kui ka muidugi kruvide keeramise rolli. Leatherman nuga oli kogu aeg uksetaskus ja kui põhivarustusele ligi ei pääsenud olid noa arvukad funktsioonid ise põhivarustus. Rauast käepidemega matkakirves täitis nii kirve, haamri kui ka kangi rolle väga edukalt. Nii on multifunktsionaalsusel oma koht ja see on just reisil, kus loevad nii tööriista paigutamise kui ka tema kasutamise võimalused. Hea mulje jätsid lõpuks ainult need tooted, mis olid vastupidavad kõikmõeldavates olukordades.

Koormarihmad, kaabliklambrid, teip ja liimid
Ükskõik kui palju neid kaasas on, tuleb tehnilise iseloomuga reisil neid ikka puudu. Kasutasin Hüdroscandi üsna tugeva konstruktsiooniga koormarihmasid ja korraga oli neid kasutusel paarikümne ringis. Küll varustuse kinnitamiseks, hädapärasteks parandustöödeks ja ka näiteks madratsi kiirkinnitamiseks (kastidelt mahalibisemise vastu). Hädapärasteks parandustöödeks olid kaabliklambrid ja teip asendamatud. Eriti hea on Henkeli isevulkaniseeruv teip, mis liimikihti ei jäta, kuid moodustab veekindla ja üsna ühtlase kattekihi. Kitsastes oludes on veidi keeruline kasutada, aga see on ka ainus puudus. Kaasas oli ka erinevaid Henkeli liime. Kõige rohkem leidis kasutus plasmassi liim ja metalli- ning plasttäidisega kahekomponentsed liimipulgad. Ainus etteheide, et sageli ei ole liimide pakendid mõeldud kompaktsetena reisile kaasavõtmiseks.

Varustust oli muidugi palju rohkem. Siin nimetamata varustus toimis samuti hästi. See on sellise reisi puhul muidugi ootuspärane, sest kaasa võetud varustus oli enamjaolt nimekate tootjate reisioludesse mõeldud valikust. Esikümnesse sattusid need tooted, mis aitasid kriitilises olukorras või üllatasid reisi jooksul.

kolmapäev, 19. märts 2014

Eripalgeline Lima

Lima erineb ülejäänud Peruust väga suurel määral. Kaasaegne metropol, kõige hullema liiklusega mida seni nähtud on. Lõuna ameerikas on paljudel ristmikel raske aru saada, kas on ka mingi eesõigus. Üldiselt käib liiklemine nii, et kui oled juba rismikul, on antakse sulle võimalus see ka läbida. Nii saab nina ettevaatlikult välja pista ja siis ristmike ületada. Teine meetod on jõuliselt oma kavatsusest märku anda. Kiirust alla ei võta ja enne ristmikku annad korraks törtsu signaali. Siiski on seda mõistlik teha, kui oled peateel ja seda on võimalik kuidagi kindlaks teha.

Teine omapära millest kohe aru ei saanud on tänavanimede kordumine. Enamusi tänavanimesid on kasutusel viis kuni üheksa korda. Alles mõne aja pärast saad aru, et siin on tänavanime kasutamise piir linnaosa. Aga lisaks omapäradele on Limas ka kohti, mida auto trantspordi paberite ajamise kõrvalt vaadata saab.

Kesklinnas on loomulikult valitsuse hooned ja kirikud. Aga on ka Ameerika kõige vanem elumaja. Alinga maja rajati koos hispaania võimu kehtestamisega. Halvasti sildistatud Peruus on seda muidugi päris keeruline leida. Kuid kesklinnas pühapäeval ringi jalutades on lihtne sattuda ka minikarnevali peale. Värvilised paelad kaelas ja jahupildumise eest kõrvale põigeldud on kesklinnas pühapäeval siiski vähe ette võtta.

Kiriku kõrvalhoone peaväljakul oli huvitavam kui peahoone.

Vaade peaväljakult vanalinna suunas.

Aliaga maja on vanim säilinud elumaja Ameerikas. Pildil vasakul.


Limas enam inkade kujusid väga palju ei olnud. Ikka hispaania rüütlid.

Väike karneval pühapäeval.


Lima peaväljakul, kiriku uks oli üks suuremaid ja vihasemaid seninähtutest. 

Kuna Lima on rajatud kõrbesse, siis on parkide ja roheluse rajamine linnas just see õige asi mis linna elama paneb. Ning Miraflores linnaosas on seda ka tõsiselt võetud. Linnast endast on näha, kui linna valitsejad oma linna armastavad. Ma olen kindel, et Mirafloreses see nii on. Lihtsalt nii palju pisiasju on õieti, et ilma pühendumiseta seda ei saavuta.

Love Park, väike hubane nurgake kogu pankrannikule rajatud pikas pargis

Igas pargis on värvikirevad lillepeenrad. Endise kõrbe koha peal päris kena.

Et mänguväljak huvitavam oleks võib see ju olla hoopis laev.

Ei piisa lihtsalt pingi panekust kõnnitee kõrvale. Hoopis hubane istumisnurk tuleb luua.

Teine kõrbesse sobiv asi on loomulikult vesi. Circuido Magico del Aqua sobib muidugi igale poole. Lugesin pargis kokku vähemalt 7 valgustatud purskkaevu ning 5 neist esitasid võimsaid vee ja valguse etendusi.







Ning ka Limas on ajaloolisi vaatamisväärsusi. Ligi tuhat aastat vanemad, kui Inkade linn mägedes. Kohaliku Lima ja Wari tsivilisatsioonide jäljed Huaca Pucllanas.

Püramiid kui püha mägi, ehk kirik 1500 aastat tagasi.

Väljakaevamised jätkuvad. Varem oli see lihtsalt mägi keset linna, kus sai ka motokrossi sõita.

Püramiidi ehitati aja jooksul suuremaks ja kõrgemaks. On leitud kuni kaksteist kihti.

Väljakud püramiidi ümber olid ümbritsetud müüridega.

Kõik seinad on ehitatud mudast vormitud ja kuivatatud tellistest. Limas vihma ei saja, esineb ainult ookeaniudu. Püsti laotud ja väikeste vahedega tellised pidid looma maavärinakindla seina.

Hilisem Lima tsivilisatsiooni vallutanud Wari tsivilisatsioon kasutas püramiidi matmispaigana. Matmiseks ohverdati imik, kes oli teejuhiks surmajärgsesse maailma.

Keraamiliste pottide kaunistamiseks kasutati kolme värvi: must, punane ja valge.

Meri oli Lima tsivilisatsiooni jumal ja hai selle jumala kehastus. Nii võis ohvrianniks olla uue maja ehitamisel hai kujutisega pott ning tseremooniatel 12-25 aastased naised.

Ning killuke Lima kaubandusest. Kes igatseb taga tõelist Singeri õmblusmasinat, siis siin see on.

Meremehest maameheks

Kuna merevedu koos pontoonidega on kordades kallim kui auto enda vedu otsustasin pontoonid maha keerata ja auto Eestisse tuua ilma katkiste pontoonideta. Merevedu on mõistlik lähimast suurest linnast ja loomulikult on lähim suurem linn Peruu pealinn Lima.

Jõudsin Limasse õhtul ja otsisin öömaja, kuhu küll mahuks autot parkima. Navigatsiooniseade midagi tarka ei pakkunud, aga huvitava vihjena on Lima Club Germania ehk saksa klubi märgitud kämpinguna. Sõitsin kohale. Kinnine värav, inglise keelt mitte oskavad valvurid. Kutset klubiliikmetelt mul ei ole. Niisama sisse ei saa. Küsisin soovitust hotelli leidmiseks, kuid ei osatud soovitada. Lõpuks kõndis mööda üks klubi külaline, kes oskas ka inglise keelt. Tema abiga sai kiiresti selgeks, et võib ju ikka klubi jalgpallistaadioni taha parklasse parkida ja autos ööbida. Sealsamas pesemisruum tualetiga ja kõrval parkimas prantsuse dziip matkajatega.

Järmine hommik saatsin optimistlikult kirjad välja, et Peruus kohta leida ja panin FB ka vastava teate üles. Üsna kiiresti reageeris Eestist Tarmo Haud ning kiiresti vastas ka Peruu aukonsul. Aukonsuli kontakti garaazi auto ei mahtunud, kuid Tarmo Haud kontakt (kes oli Jaapanis), võttis ühendust oma sõpradega Peruus ja peatselt saatsid mulle meili Firewheels töökojast Ciacomo ja Santiago Podesta. Järgmise päeva püüdsin meilidega asju ajada, kuid nii see Lõuna Ameerikas ei käi. Siin tuleb kohale minna.

Läksin Club Germania administraatori juurde, et ööbimise eest maksta. Ta vaatas mulle imestunult otsa ja ütles, ei raha maksma nüüd küll ei pea. Uskumatu, aga ilma küsimata oli saksa klubi ülimalt külalislahke. Lootsin, et see on hea märk edasiseks.

Firewheel töökoda on päris suur. Paraku klientide autodega täiesti ülekoormatud. Leidsime koos Santiago Podestaga, et mõni teine koht oleks parem. Ta sõitis oma Toyota dziibiga ees ja mina järel kuskile kohta mis pidi olema 40 km linnast väljas. Kohale jõudes ootas ees üllatus. Autode parkla või töökoja asemel oli tegemist tema elamisega väljaspool linna. Väga uhke elamine. Aga ka auto lammutamiseks väga sobiv koht.

Pontoonid maapinnale pööratud võib lahtivõtmine alata.

Firewheels töökojast oli veel üks abimees kaasa tulnud. Pesime auto puhtaks, tagusime kõveraid raamiplaate veidi tagasi, vabastasin pontoonid turvaköitest ja lasin maa peale. Ka Santiago pani käed külge ja nii läks töö üsna kiiresti. Esimese päeva õhtuks oli suur osa mehhaanilistest ühendustest lahti ja ühel poolel ka mõned hüdraulika torud maha võetud.

Abimees Firewheels töökojast vasakul ja Santiago Podesta paremal panid ka käed külge ning töö läks esimene päev üsna kiiresti.

Teine päev töötasin auto juures üksi ja üsna kurb tunne oli. Kui seni oli reisi lõpp olnud otsus, siis siin iga uue asja lahtivõtmisega muutus ta paratamatuks reaalsuseks. Teise päeva õhtuks olid pontoonid eraldi, auto eraldi ja üleni koli täis.

Pontoonid on täielikult eraldatud ja mahajätmiseks valmis.

Juhipoolse pontooni esitala alt tuli välja hoopis ootamatu. Mujal nähtud mõra asemel oli lausa auk sisse rebenenud.

Üsna vaevaliselt mahtus kogu välisraam ja ajamid Amphibeari juba niigi täis pakiruumi.


Hommikul sõitsin Firewheelsi. Abimehed said tänutäheks mütsi ja lisaks soovitasid õdusa hosteli sealsamas lähedal.

pühapäev, 16. märts 2014

Cusco ja Nazca

Cusco linna kõrval mäe otsas on salapärased varemed. Väga suured kivimürakad astmelise terassina. Kuid mitte see ei tee neid salapäraseks. Salapärane on nende töötlemistehnoloogia. Suured kivid on paigas millimeetrise ja vahel tundub et veel suurema täpsusega. Täpselt üksteise külge sobitamiseks töödeldud. Koha nimi on Sacsahuaman. Sellel keerulisel nimel on veel vähemalt kümme kirjaviisi.

Kõige tuntum Sacsahuaman sümbol - uks müüris. Andis oodata momenti ilma turistideta pildi tegemiseks.

Väga erineva kujuga kivid on täpselt kokku sobitatud.

Erinevalt elumajadest olid ka Machu Picchu templite seinad just samal viisil sobitatud ja täpselt töödeldud. Kuid mastaap Sacsahuamanis on muidugi muljetavaldav. Suurimad kivimürakad kaaluvad üle 100 tonni.


Väidetavalt oli mäe otsas asuval paigal nii rituaalne kuid eelkõige sõjaline tähtsus. Ning nii nagu Kairos on suur osa hooneid ehitatud püramiidide kividest, on Cuscos pea kõik hispaania perioodi hooned ehitatud Sacsahuaman kividest. Paika jäid vaid need, mis olid linna ehitamiseks ebamugavalt suured.

Vaade Cuscole Sacsahuaman kindluse juurest. Linn ise on orus mägede vahel.

Cusco on ise väga uhke inkade pärandi üle. Peaväljakul troonib inka kuninga kuju. Linn on täis väikseid poekesi turistidele traditsioonilise inka mustriga alpaca villast toodete müügiks. Samuti on palju söögikohti ja muid turistiteenuseid. Cusco enda sees on põhilised vaatamisväärsused hoopis hispaanlaste ehitatud kirikud. Vastuoluline pärand, kuid Cusco on lähim suur linn Machu Picchule. Linn on turiste täis ja teeb parima, et ennast neile hästi esitleda.

Cusco peaväljakul troonib inkade kuninga kuju.

Cusco vanalinna tänavad on kitsad. Pärasat ühe sellise läbisõitmist Amphibeariga loobusime autoga linnas hotelli otsimisest ja parkisime sõiduki lennuvälja parklasse.

Traditsiooniline eluviis pole muidugi Peruus kuhugile kadunud. Linnast väljas on villased rahvarõivad kõige sagedasem riietus. Samuti perede väikesed põllud ja väikesed loomakarjad ning majapidamised tee ääres. Kas just leiba ise küpsetatakse, ei tea. Aga oma eluga saavad indiaani talumehed ise hakkama kindlasti, nii nagu 1000 aastat tagasi, nii ka praegu.

Cuscost lahkudes on lootus et tee läheb rannikule allamäge. Nagu ootused ikka, on ka see lootus ekslik. Autoga õnnestub tõusta jälle neljatuhandest meetrist kõrgemale. Algul läheb lihtsalt jahedamaks. Siis hakkab vihma sadama. Ning kui õhtu läheneb, sajab lumelörtsi ja väljas on null kraadi. Tee õnneks jäiseks kätte ei lähe. Pimedas Peruu mägedes kiilasjääl uisutada on kogemus mida amfiibiga proovida ei taha.

Mägedest alla sõites oli külas pidu. Rahvariiete elemente ka siin.

Kuid mägedest alla jõudes ootab järgmine Peruu ime ees. Nazca oma kõrbesse tehtud joonistega. Plaani lennuväljale minna kujutisi õhust vaatama polnud. Mind huvitas hoopis näha neid jooni lähemalt, et kuidas nad siis ikka tehtud on. Ja lisaks oli muidugi huvitav ka näha seda ümbrust, kus kõrbesse tehtud jooned sadu ja isegi rohkem kui tuhat aastat püsivad. Nazca linna läbimisel tekkis juba kerge hirm, et kas ilma siltideta Peruus ikka leiab õiged kohad tee ääres peatuda ja jooniseid vaadata. Tundus, et tasub Lima suunas edasi sõita ja tasus. Seal otse Pan Americana ääres ja ümber need joonised ongi. Tee ääres saab vaadata kahest kohast. Kõigepealt väikse mäe otsast, kust on silmnähtavalt ka jooniste tegemist juhatatud. Ning tee kõrval on ka vaatetorn, kahe väiksema joonise vaatlemiseks otse tee kõrval.

Pan Americana jookseb läbi kõrbe kaugusse.

Uskumatult mahuvad Amphibear, ametlik silt ja osa joonist samale pildile.

Joon ise on väike süvend, suuremad kivid eemaldatud. Joonte laius varieerub sõltuvalt joonisest. Sama koht küljelt on peaaegu nähtamatu.

Sirgeid jooni eri suundades on palju ja nad ulatuvad silmapiirini.

Mõnest joonisest on raske aru saada. Päris keerukad kontuurid.

Mulle üllatuseks pole kõrb sugugi nii tasane. Seal on väikesi pinnavorme, kunagisi looduslikke vee voolamise radasid ja muud. Aga jooned on sirged. Kui paberit pole käepärast on kõrb tõesti suurepärane paber. Muidugi peab sellleks natuke suurushullustust olema, aga ilmselt on seda jumalatele sõnumi saatmiseks niigi vaja. Ning kui inimesed sirgesse rivvi võtavad ja oma rivi raames kivid kõrvale tõstavad ongi joon valmis. Lihtne, elegantne ja kiire. Nii võis need joonised luua mõne aastaga ja iga üksiku joonise isegi mõne päevaga. Joonte otsest leitud puidu tükkide järgi on arvatud, et kasutati väikseid vaatetorne. Neidsamu puidutükke dateerides on ka jooniste vanus välja pakutud.
Ning sealsamas lähedal on madalad mäed ja nende vahel roheline org. Ilmselt ei pidanudki muistsed kunstnikud oma joonistuspaberi juurde väga kaugelt tulema.

Jooniste vaatlemiseks lendas lennuk ühe joonise kohalt teise juurde.

reede, 14. märts 2014

Inkade linn

Nimi teadmata. Otstarve teadmata. Mahajätmise põhjus teadmata...

Eelmisel õhtul ostsin pileti Machu Picchu külastamiseks, päris kallis lõbu. Aga lõbu ise näeb välja nii. Ärkad 2:30 öösel, lähed fuajeesse 2:45 lubatud bussi ootama. Kui kell on kolm, hakkab hotelli administraator kuhugile helistama. Unise juhiga mikrobuss tuleb 3:15. Oled bussis esimene reisija vastupidiselt pileti ostmisel lubatud viimasele. Niisiis korjab buss veel linnast rahavast ja on kell 5:45 vajalikus rongijaamas, kuskil linnast väljas parasjagu kaugel. Ootad rongi. Ette nähtud väljumisajal kell 6:10 tuleb rong ette ja kell 6:30 asub teele. Kell 8:30 on rong kohal Machu Picchu all orus. Ootad giidi. Kell 8:40 tuleb keegi asjamees ja hakkab giidi helistama. Kell 9:10 selgub, et giidi saab alles 11:30. Tahad mäkke sõitva bussi peale minna, kuid kohad täis. Ootad bussi. Ja lõpuks kell 9:40 oledki inkade linnas.

Kogu teenus ise on korralikult organiseeritud. Rong on mugav ja korralik.

Linna rajamine inkade poolt on ka ainus teadaolev fakt selle linna kohta. Inkakeelne nimi on teadmata. Otstarve on teadmata, oletatakse et see oli nö. Haapsalu, ilus ja mugav elamise kuurort pealinna Cusco lähedal. Samuti oletatakse, et mahajätmise põhjus oli Cusco langemine. Sellise väikse linna kaitsmine hispaanlaste vastu oli ilmselgelt lootusetu. Paljudel on ootus, et see on kõrgel mägedes. Mägede vahel on ta tõesti ja ka mäe otsas. Aga Cuscost on ta 1000 meetrit madalamal. Nii on temperatuurid mõõdukamad.

Linn on justnagu mägede kaitsva rõnga sees. Vaade Päikesevärava juurest. Alt üles looklev tee on turiste rongi pealt toovate busside jaoks.

Ilm vaheldub siin päris hoogsalt. Hommikused pilvedega vaated asenduvad hetkeks päiksega, siis tuleb kerge vihm, siis jälle päike. Nii võib poole tunniga ilm pöörata ühest äärmusest teise.

Ehitustkunst ilma segu ja naelu kasutamata on päris huvitav vaadata. Kuid kivi, puidu, köie ja kõrkjaga saab kõik vajaliku tehtud.

Katuste kinnitamiseks laotakse müüri sisse väljaulatuvad ja ümaraks tahutud kivid.

Katus ise on nööriga kokku tõmmatud.

Ukse sulgemiseks on ukse risttalade sidumise aasad kivisse tahutud. Pildil templi juurde viiva ukse kolm sidumiskohta.

Linna välismüüris on ukse sidumiseks ukse kõrval korralikud kivipostid.

Kui tahad puidust tala panna, tuleb kivi sisse talakujuline auk teha. Pilt rituaalide templi esinurgast.

Kui te pole enne linna kohta endale põhjalikku ülevaadet teinud tasub giid võtta. Giidi käest kuulsin huvitavaid fakte. Hispaanlased otsisid seda linna ja läksid orus jõe kaldal 400m kaugusel linnast mööda. Kuid orust üles vaadates linn ei paista ja jõe ääres mingeid ehitisi ei olnud.

Terassid võimaldasid linna juures maisi kasvatada. Seda tehti ainult idapoolsetel terassidel, kus hommikupäike soojendas müüri üles ja müür hoidis öösel maisi soojas. Muidu pidi mais kasvama ainult alla 2000m kõrgusel. Ülejäänud terassid on erosiooni vältimiseks ja ka ilu pärast. Linn ennast ise ära ei toitnud ja teda varustati Cuscost.

Põllumajandusterassid on küll suurel alal, kuid väidetavalt linna ära ei toitnud.

Templeid on igale tähtsale jumalale. Päikese ja kondori templid on linnas, kuu tempel aga hoopis kõrvalasuva mäe taga. Inimluid pole ohvriandide juurest leitud. Ohverdati tähtsaid loomi – laamasid.

Kondori pea, kere ja kaljudest tiivad. Seal all on kõht, kuhu ohvriannid läksid.

Samuti on kivimurd keset linna ja kivide töötlemise tehnika teada. Meteoriit-rauast haamritega lõhestati kive ja tahuti kivid sobivasse vormi. Kivimurru lähedus võimaldas linna ehitada tolle aja kohta suhteliselt kiiresti, umbes kuuekümne aastaga.

Lääne suunda inkad ei hinnanud, sealpool on ainult tugiterassid. Linna keskel kivimurrus veel kive jätkub. Vaade Inkade raja poolt. 

Kuueteistkümne astmega veekaskaad rajati koos linnaga kuussada aastat tagasi ja töötab tänaseni.

Linnas elas omal ajal 500 ülikut ja käis väljastpoolt linna seal tööd tegemas umbes 2000 töölist. Linn on kindlasti inkade ajaloo uurijate unistus. Jäeti ta ju tervikuna maha ja on ka tervikuna säilinud. Olemas on kõik templid, põllumajandushooned ja muud omaaegse elu juurde kuulunud hooned.

Tähtsate kuupäevade kalender. Näiteks pööripäevad, aga ka põllutööde omad, teadis giid rääkida.

Tähelepanu väärib Inkade tee ehitus. Juba inkad said aru, et kui tahad oma alluvate kiiret liikumist, siis tuleb tee ehitusse investeerida. Nii on rajatud umbes meetri laiune tee mööda mäekülgi ja kaljuseinu. Linnast pidi jalgsi 7 päevaga Cuscosse jõudma. Kuna Inkad jalgsi liikusidki, võis nende jaoks see teekond ka kiirem olla.

Inkade rada varjab enamasti taimestik. Meetrilaiuse raja kohal kokku kasvades on rada ja seal liikumine täielikult võõra silma eest varjatud.

Rada vertikaalsel kaljuseinal.

Kui vaja rada siledaks teha, tuleb kasvõi läbi kivi minna.

Inkade sild. Silla kõrval on väga lahedad trepiastmed, kas siis ehituse või silla maha ja pealepaneku jaoks.

Sama pileti raames saab minna ka jalgsirajal linnast välja inkade silda vaatama. See on väga mõnus ja vaheldusrikas jalgsitee. Samuti saab tõusta ca 300 meetrid kõrgemale, päikeseväravani Cuscosse viiva raja esimese mäekuruni. See tee on igavam ja pikem. Pileteid lähedalasuvate mägede otsa ronimiseks peab vähemalt nädal aega ette ostma. Ning kuna olin linnas esimene päev pärast kahepäevast transporditööliste streiki, siis polnud lootustki kuskilt lisapiletit saada.

Terasside trepp. Siin komistades võib pärast ainult imestada kui kaua on võimalik kukkuda.

Kuid kui linn risti ja põiki läbi traavitud, kaugusse viivad rajad läbi käidud ja õhtu lähenes, siis sai ka küllalt. Kell neli tundsin, et kui veel üks kivist hoone on vaatamata, siis las ta jääb ka vaatamata. Minu elamus sellest ei muutu.

Väsinud turistid õhtuses Machu Picchus.

Elamus ise on uhke. Linn on vormiliselt hästi kaunis, Asub ta mägede vahel, Justnagu rõnga sees. All orgudes on kiirevooluine jõgi. Oma ligipääsmatusega loob ta müstilise aura. Oma terviklikkusega paneb ta fantaasia tööle.

Kogu Cusco on täis Inkade kuningate kujusid. Giid oli hispaanlaste peale vihane, et nood ülejäänud linnad maha lõhkusid ja siis linna avastajana tuntud arheoloogi Hiram Bingham peale vihane, et too leitud muistised ära ameerikasse viis. Giid oli uhke, et on inkade järeltulija.

Huvitaval kombel ollakse uhke oma verise impeeriumi loonud esivanemate üle. Keegi pole uhke, et minu esivanemad oli tagasihoidlik ja sõbralik hõim, kes teisi hõime vallutamas ei käinud. Muidugi polnud sõbralikel hõimudel piisvalt suurust ja jõudu, et selliseid linnu meile vaatamiseks ehitada ja raske on olla uhke selle üle mida näha ei saa ja millest midagi ei tea.

Ning õhtu lõppes kell 23 hotelli ukse taga kella lastes. Umbes viie minutiga ilmus administraator ja lasi väsinud turisti tagasi tuppa.


Praktilisi nõuandeid, kui kavatsete Inkade linna külastada

Kõigepealt enne reisi, tehke endale külastamise võimalused ja hinnad selgeks. Tervele perele on see väga kallis lõbu ja tasub otsida odavamaid variante, samuti oma eelarve üle vaadata. Kuid kuna sisuliselt on kogu transport ja piletid monopoolne äri, siis väga palju kokku hoida ei ole võimalik. (Rong on sama mugav igas klassis reisides, nii ei tasu piletile rohkem kulutada kui turistiklassi hind)

Mägede külastust sisaldavad piletid tuleb vähemalt nädal varem ära osta. Kui olete oma transpordiga, võib kaaluda autoga ringiga ümber mägede sõitmist ja jalgsimatka linna. Tarmo Tamming oma blogis kirjutas sellest variandist põhjalikult.

Ärge heitke meelt, kui linna saabudes on pilvine, ilm võib muutuda ruttu ja jätke üldpaani piltide tegemine ja vaate nautimine ilusamateks hetkedeks.

Linn suletakse kell viis õhtul. Kui agent püüab teile müüa tagasisõidu piletit kell üheksa õhtul siis mõelge, kas leiate all orus rongijaamaga linnakeses piisavalt tegevust. Seal on keskmise suurusega käsitööturg, hulgaliselt söögikohti. Samuti on seal hosteleid, juhuks kui te ei taha väga vara tõusta, saab sõita sinna ööbima ja hommikul normaalse ärkamisega minna Inkade linna vaatama. Minu tagasisõidu pilet oli kell 19 ja kolme tunniga sai nii söödud kui ka turg läbi käidud ning aega jäi üle ka.

Inkade linnas sees ei ole mingeid teenuseid. Seal ei ole lubatud ka süüa ega juua, kuid vaikset võileiva või snäksi nosimist ei keela keegi ja ka veepudeleid ei võta keegi ära. Turistid on väga viisakad ja aupaklikud, mingit rämpsu linnas maas ei näinud, kõik korjatakse endaga ühes.

Sama piletiga saab sisse ja välja käia. Sissepääsu juures on ka pakihoid. Saab ka tualetti külastada. Pilet on nimeline ja koos piletiga tuleb ka pass ette näidata.