In englishEesti keeles

neljapäev, 6. märts 2014

Killukesi Tsiilist 2

Sisemaale pöörates on tee sirge ja igav. Bensiinijaamasid on väga vähe. Tankisime igaks juhuks ka veerand paaki täis. Mootorrattaga oleks siin päris nävikõditav osutit vaadata. Peatselt olid tee ääres kaevandusmaastikud. Esilalgu suured väävelhappe, betooni ja kes teab veel mille tehased. Tolmune kõle ja kole. Kaevanduslinna Coloma juures nägime ka esimesi laseriga kiirust mõõtvaid politseinikke tee ääres. Nad väga usinalt ei mõõtnud, aga vastav seade oli käes küll. Võtsime sihi San Pedro de Atacama peale. Seal lähedal on Kuu org, mis pidi päikeseloojangul hingematvalt kaunis olema. Jõudsime just loojanguks kohale ja kaljunukid oru lähedal olid rahvast täis. Parkisime meiegi sinna. Hindasin et seal on ca 200 inimest. Pildistasime vaateid ja sõitsime edasi ööbimist otsima.

Ranniku lähedal on üleminek roheluse ja kõrbe vahel väga järsk

Käsi kõrbesd. Lihtsalt teelisele tervituseks.

Kuu org oli indiaanlastele püha paik. Orgu minek on lubatud väikese tasu eest.


San Pedro de Atacama on üks veider linn. Tolmune, kitsaste tänavatega keset kõrbe. Keset kõrbe ju ruumi on, miks peab kitsaid tänavaid tegema. Viie tuhande elanikuga linnas on sadakond majutusasutust ja meie üllatuseks olid enamus täis. Sõitsime edasi tagasi läbi linna, et ümber saaks keerata, kuni lõpuks leidsime koha ühe hostali juures peatumiseks. Täis, aga oskas soovitada kus ehk saab. Linna teises otsas Vilama nimelises võõrastemajas leidsime koha.

Tee ääres paistsid värvilised mäed. Kahjuks Sony kaamera jaoks vähem värvilised kui minu silmale.

Hommikul sõitsime Kuu Orgu vaatama. Valle de la Luna pidi olema linnast 12 km lääne suunas. Kuna enne ka suure tee pealt silt juhatas, sõitsime sildini. Sealt edasi mööda ärakeeravat põhiteed kuni tõkkepuu ees. Siis sõitsime otse kuni tuli 20km märge, pöörasime ringi. Tee ääres olid imelised mäed küll, rohelist, kollast, punast, valget ja teab veel mis värvi. Taamal paistmas tumepunane mägi rohelise tipuga mis voogas triipudena mäekülge mööda alla. Sinna suunas läks väike teeots ka. Hakkasime seda sõitma. Peatselt olime mägede vahel. Siis hakkas tee keerutades tõusma. Mootor kuumenes üle. Jahutasime. Tee tõusis edasi ja mootor kuumenes jälle üle. Lõpp oli juba kruusaste luidete vahel, lõpuks oli 3200 meetrit kõrgust. GPS kaart hakkas kõige lõpus jälle teid näitama. Vaatasime, et saab vist teiselt poolt paremini alla ja hakkasime seda rada sõitma. Tee oli algul kena kruusatee, kuid varsti oli nagu muinasjutus. Pöörad paremale – lähed ümber. Pöörad vasakule upud liiva siise. Sõidad otse – jääd rööbastes põhja peale. Kuidagi said ka need osad läbi. Kui GPS näitas juba suure tee lähedust sõitsime mööda vana jõesõngi. Pilt aknast välja täpselt nagu Dakar ralli autokaameras. Suurele  teele jõudes lugesime kokku et 3h ja 65 km teedeta kõrbe. Ei näinud ühtegi elusolendit, ega ka ühtegi taime.

Tipuni on veel sõita. Ülekuumenemine iga saja meetri järel.

Kuni auto mootor jahtus sai umbes meetrisest ringist mõned kivid kokku tõsta. Värve kuipalju.

Auto meeletult tolmune sõitsime lähedale Calama linna pesu otsime. Pühapäev ja pesu pole. Lõpuks saime suurema mustuse Petrobraz bensukas voolikuga maha uhada. Hakkasime ära sõitma, kuid peatselt jälle auto mäkke sõites üle kuumenemas. Oli selge, et vesi on välja keenud. Tee ääres leiduski kena betoonpost, mille vastu auto raam maastikukäiguga tagurpidi kapotist eemale tõmmata. Nii saime kapoti lahti ja pärast mõningat vandumist ja jahutamist ka jahutusvedelikku ja vett juurde lisatud. Edasine tee oli kõige ilmetum seninähtutest. Lõputu kruusaväli ja sirge tee kuni tee nr 5 välja. Nr 5 ühendab Tsiili lõuna ja põhjaosa – Pan Americana.

Kapoti avamine betoonposti abil. Kalde peal tagurdad vastu posti ja kapott avaneb jälle.

Õhtul Oso Almonte linnakeses võtsime teeäärse hotelli. Väga veidralt avanes toa aken otse söögisaali püstakusse. Kõik helid ja lõhnad tulid tuppa. Õhtust arvutis töötamist hakkasid häirima väljast kostvad pasunahelid. Linnakese väljakul toimus suve lõppu tähistav pidu. Mängis väike orkester ja loobiti üksteist jahuga. Õhtul põletati mingi kuju ära. Käisime väljas söömas ja 12500 peeso eest said kaks meest söönuks ning pudeli veini kõrvale. See on siis umbes 10 euro eest.

Vabariigi aastapäeval läksime suurt meest vaatama. Sama tehnikaga, mis Nazca joonised, kivid kõrvale tõstetud. Keset mäekülge. Mägi säras kaugelt kui muinasjutus. Üksikuna, mäeahelikust kaugemal peegeldas erineva temperatuuriga õhukiht maapinna vaate eemale ja üksik mägi säras otsekui taevases ookeanis. Kohele jõudes tabas meid üllatus. Tõll mis Tõll. Täpselt seesama multifilmist tuttav. Arrak oli juba tuhat aastat tagasi siin. Peeter luges sildi pealt et peajumal Tanaapa auks. Religioon, mis ulatus Titicaca järvest kuni siiani välja. Aga kaua seda kuju ei vaata. Teed pildi kujust, siis teed pildi puhkava teetöölise märgist vagunelamu peal ja sõidad tagasi.

Mõned asjad kestavad sadu aastaid. Näiteks kunstistiilid.

Teised ikoonid on jällle värvilisemad. Mäe ümber piiret ehitavate tööliste vagunelamu.

Enne Peruu piirile suundumist vaatasime üle muumiate muuseumi, kus on 7000 aastat vanad muumiad. Lihtsalt siinsel rahval oli komme matta mumifitseerides. Naeratasid meile hirmuäratava naeratusega küll, aga mida ikka oodata 7000 aastat surnud inimestelt. Muuseum ise oli väga toreda sisehooviga, palju infot eksponaatide kohta. Ülikooli muuseum.

Väga vana naeratus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar