Võrtsjärv 2013

Testisõit toimus 11-12. juunil 2013

Seekordsel sõidul oli neli eesmärki. Esiteks- filmida autot maal ja vees. Teiseks- proovida autos kahe inimese ööbimist. Kolmandaks, testida täiendavaid täispuhutavaid pontoone. Neljandaks eesmärgiks oli kontrollida lohe lennutamist ja amfiibiga purjetamist. Kuna palju aega kulus filmimisele, siis pilte peaaegu polegi.

Tuul oli seekord 10 m/s. Nii nõudis ainuüksi teel sõitmine tähelepanu ning pontoonide tõttu on auto tuulele tundlik. Keskendumist säilitada on muidugi keeruline, kui operaator kõrvalistmel intervjuud teeb. Mulle omaselt usaldasin terve mõistuse asemel navigatsiooniseadmeid ning sattusime kruusateedele ja teeremondi piirkonda. Filmimeeskond oli õnnelik ja auto tolmune.

Võrtsjärve äärde saabudes arvasid kohalikud paadimehed, et sellise tormiga ei tasu väiksema paadiga üldse järvele minna. Kahtlesid, kas suurema paadiga tasub minna. Pärast pikki ettevalmistusi saime lõpuks järvele. Tuul oli piki järve ja võttis korraliku lainetuse üles. Saatepaadil oli korduvalt nina taeva poole. Amfiibil polnud vigagi, laine suhtes pikk ja kõikumine ootuspärane. Muidugi võib ainult ette kujutada, milline on tuul ookeanil. Siis ei ole amfiib laine suhtes enam pikk ja kõigub lainetes sama ägedalt kui mõni väiksem paat Võrtsjärvel.

Pärast filmimeeskonna lahkumist puhusime täiendavad pontoonid täis ja paigutasime auto ja metallpontooni vahele. Mõõdud on õiged, aga korralik toestus tuleb veel läbi mõelda. Kui nad ujuvust annavad, siis vastavad jõud ujuvusele ja selleks on vaja mitmetonnist koormust taluvaid kinnitusi. Täispuhutavad pontoonid on elastsed ja liiguvad laines. Iga teravam metalliserv võib pontooni kiirelt läbi kulutada. Õnneks pontooniga kokku puutudes väga palju teravaid servi pole. Muidugi oli mugavam küll, kui auto ust avades mustav vesi vastu ei vaadanud, vaid sai astuda jalasõbralikule pehmele alusele. 

Täispuhutavad pontoonid auto kõrval.

Lohepurje testima jõudsime alles päikeseloojanguks. Kiirelt selgus kaks asja. Jah, lohepurje saab auto pealt lendu lasta. Ka ilma täispuhutava osata puri võtab ennast auto peale laiali laotades õhku täis. Ja lendulaskmise asemel on keeruline osa teda paigal hoida. Teine tõsiasi oli kurvem. Tuul oli õhtuks vaibunud mõnele meetrile sekundis ja puri siiski lendu ei läinud. Niisiis mässime ennast purje sisse (tegelikult muidugi kavatsesime seda kokku panna). Lõpuks õnnestus puri autosse suruda, ennast purje seest välja harutada ja lootusetult sassi läinud nöörid mingil viisil uuesti kokku koguda. Kui minu unistus on amfiibiga kaugeid reise teha, siis nööridel tundub olevat igatsus põimimise ja sõlmlemise järele. Piisab kui nööridele korraks selg keerata ja nad on mitu uut sõlme leiutanud. 

Järgmiseks oli aeg õhtusöök teha ja magama minna. Õhtusöök kulges tavapäraselt, st saime kiirtoidu juhistest valesti aru ja pudru asemel sõime mingit imelikku vedelikku. Tühi kõht on väga hea kokk ja kõhu saime täis. Magamamineku ajaks oli üsna hämar, tuulevaikne ja sääserohke. Et sääski väljas hoida, valmistasime magamisasemed ette juba autos. Parema ettekujutuse saamiseks kujutlege, et läksite maale. Lükkasite vanaema suure riidekapi selili, viskasite sisse madratsid ja magamiskotid ja 2 täismeest ning siis sulgesite seespoolt uksed ja asusite voodit tegema. Esiteks on vaja väga palju kannatust, kuna toimetusi saab teha sammhaaval. Teiseks on vaja päris head painduvust, et kõik asjad paika ja kätte saaks. Eraldi vahepala on millegi unustamine kasti, sest siis tuleb voodist välja navigeerida, kasti kaas avada (selleks tuleb vastu seina ulatuv laiendusplaat üles tõsta), vajalik asi üles leida ja uuesti voodi ära teha. See õpetab ruttu vähesega leppima ja mälu pingutama. Öö oli sündmustevaene, moskiitovõrguga tagaakende ventilatsioon toimis rahuldavalt, auto keskele velcroga lakke pandud kardin kukkus alla ja sai ka magada. Seekord magasime korralikult ankrus madalas vees ja vähemalt ei muretsenud äratriivimise pärast.

Testi peamised eesmärgid said täidetud. Vajalike tööde nimekiri sai kirja ja kojusõit oli ilusa ilmaga, tervet mõistust usaldades, asfaltteedel.

Peipsil

Peipsi järvel 29-30.septembril 2011.a.. Eesmärgiks oli testida Amphibeari pikemal reisil ja proovida natuke lainetust. Kuna elektrisüsteem läks rikki,  siis kujunes reis plaanitust lühemaks. Läänetuul oli tugev, aga oma kaldast ja nii kujunes laine maksimaalselt 0,5m kõrguseks.

Juba eelmisel aastal käisin kallast vaatamas ja otsisin sissesõidukohta. Selline koht leidus, põhjakaldal on kena hotell ja majahoidja Sergei oli lahkesti nõus mind amfiibiga hotelli juurest vette lubama. Enne reisi helistasin Sergeile, kuid tulutult. Hotelli juurde kohale jõudnud kuulsin kurba lugu. Sergei oli surnuks pussitatud elukaaslase poolt, keda ta teise naisega pettis (või oli see vastupidi). Igatahes nüüd oli Sergei siit ilmast läinud ja naine vangis.

Lugu jutustanud vanem naine lubas mind siiski lahkelt hotelli juurde. Väga luksuslik vettesõit, asfalt ulatus 5 meetri kaugusele kenast liivarannast. Auto ettevalmistus võttis 2 tundi, põhiaeg kulub alati maanteesõiduks pandud ohutusotsade äravõtmiseks. Üheksatonnise katkemisjõuga köied suudavad vajadusel hästi energiat neelata. Tugevuse säilitamiseks ei saa neid karabiiniga kinnitada, kõik on seeklitega kinnitatud ja nende lahtikeeramine võtab üksjagu aega.

Vettesõit oli ootuspäraselt üllatusterohke. Kohalikeks üllatajateks olid liivaluited. Vesi on vaheldumisi põlvini ja siis jälle üle pea. Auto oli ainult köite najal pontoonide kohal, nii et vajadusel sai ratastega madalast kohast üle sõita. Kõik läks hästi, ainult et viimase luite määramisel oli kõhklusi. Kuid kui kõik paigas, siis järv ise on ilus. Alustasin teekonda lõuna suunas.

Isegi pilvise taevaga on järvevaade kena.

Proovin kalapüüki, aga kui sõita alla 5 sõlmese kiirusega, siis ei hoia autopiloot kurssi. Samas viiesõlmese kiiruse jaoks ei olnud mul aga sobivaid lante kaasas.

Väiksed lained lõid aeg-ajalt tagarattasse.

Ja vahepael ka koka sillale

Kuna oli juba sepmtembri lõpp, läks varakult pimedaks ja kell pool kaheksa sättisin ennast madalasse vette ankrusse. Proovisin pimedas autotuledega järvel sõita - täiesti lootusetu. Käisin isegi vahepeal ees vaatamas, kas tuled põlevad. Põlesid, aga vesi neelas valguse jäljetult.

Hommikul ei töötanud esivints, kerisin ankruköie niisama kokku ja jätsin vintsi mure hilisemaks. Pöörasin auto nina põhja suunas ja asusin tagasiteele. Tee peal tulid kohalikud mind mobiiliga lähedalt pildistama "Nikto ne poverit!" . Mina pildistasin vastu.

Auto hakkas tõrkuma. Esialgu peaaegu suri välja, siis jätkas mootor tööd. Ja nii mitu korda järjest.  Jätkasin sõitu, vahepeal viga otsides. Vahepeal suri mootor üldse välja, aga läks kohe jälle käima. Mõtlesin, et kuskil on mõni oluline kontakt niiskust saanud ja nüüd ei anna ühendust. Kui põhjalikult võib ikka mööda panna!?

Siis tundsin kärsalõhna. Hakkasin ringi jooksma nagu orav rattas. Kus põleb, kiirelt vett peale, siis akujuhtmed lahti, siis jahutada ja kustutada kõiki hõõguvaid kohti, mida oli mootoriruumis päris palju. Järgmiseks oli vaja ankrusse jääda, et mitte Venemaa suunas triivida. Siis sai rahulikult järele mõelda, kui rumal ikka võib olla, et kahtlustada lühise asemel hoopis kehva ühendust. 

Ega siis midagi, auto vajas taastamist ja õnneks kahe aku peale jätkus voolu veel ka pärast suure osa massijuhtmete lahti keevitamist. Kui ajutine töövõime taastatud, tuli kurss võtta lähima võimaliku maabumiskoha suunas. Käisin küll jala enamuse teest läbi aga viimast sadat meetrit ei käinud ja tegelikult oli tegemist kellegi eramaaga. Väga kena koht muidugi!

Sõitsin koju ja hakkasin taastama sündmuste käiku. Esivintsi relee oli vett saanud ja rooste oli ehitanud väikese silla plussi ja massi vahele. Kui see järjekordselt märjaks sai, siis tekkiski lühis.

Selle järel kuumenes massilüliti niivõrd, et pluss sulas läbi lüliti plastist põhja vastu autokeret. Nüüd oli lühis juba tõsise kaabliga otse keresse ja põhjustas ka salongis minitulekahju. 

Sealt algas tõsine kadu kogu süsteemis. Kuna massijuhe keresse oli peenem, kui mootorisse põles see peenem juhe kõigepealt läbi. Selle järel hakkas käivitusjuhtme mass otsime kõiki võimalikke ühedusi mootori ja auto kere vahel. Nii kõrbes ära hüdromootori keti pinguti amort, kuumenesid üle veel mitmed juhtmed, sulas auk konditsioneeri torusse, põlesid ära mõned tee peale jäänud tulede jms kaablid.

Lõpuks tuli taastada ja uuesti ehitada kõik maanduse kaablid, vintsi kaablid, esivintsi relee, tulede kaablid, konditsioneeri toru, ketipinguti amort ja veel mõned detailid. Positiivse üllatusena elasid akud ja muu elektrisüsteem selle üle ilma täiendavate riketeta. Auto sai parem ja usaldus kasvas, ka tõsised häired ei vii mootori elektroonikat rivist välja. Keset suur merd oleks mootoririke tõsine mure.

Teekond oli 337 km maal ja 65 km vees. Vees on tuule mõju kiirusele ja kursile väga väike. Auto elektrisüsteem sai selgemaks ja pärast remonti ka parem kui enne.

Võrtsjärv 2011

Lühike kokkuvõte esimesest sõidust avalikul veekogul, Võrtsjärvel 5-6. mail 2011.a. Eelmisest testist Kiiu karjääris on palju aega möödas. Peamiselt kulus aeg paberite täitmisele. Auto ümberehituse registreerimine ja esitatud nõuete täitmine võttis kokku aega 14 kuud. Loomulikult sai ka sõiduk täiendusi, mis esimesel testil kirja said.

Planeeritud oli mõõta kiirusi, kütusekulu, autos öö veeta ja testida kõiki muid funktsioone.

Stardiks valmis.

Järvesõit on maikuus lihtne, tuleb sõita mööda teed.

Käed puusas - see on vettesõidu asend. Ka sügavust valesti hinnates jääb peanupp veepinnale.

Võrtsjärvel on kiiruse testimiseks ruumi küll. Mõistlik kruiisimise kiirus on 5 sõlme. Maksimaalne kiirus on 8  ja minimaalne 2 sõlme.

Amphibear lainel. Kui katamaraani laius on õige, siis pontoonide laine summutab üksteist võimendamise asemel.

Pontoonide vahel tekkis lainemustri hari tagumise differentsiaali alla.

Ka 5-sõlmese kiirusega kaob maa vaateväljast üsna kiiresti.

Hetke nautimiseks tuleb peatuda ja lasta mõtetel hoog maha võtta.

Ühelt pontoonilt teisele saab ainult autot mööda ronides. Ilmselt on vaja silda.

Esimene öö autos. Magamiseks jätkub ruumi täpselt. Nagu alati, sõltub magamine rohkem meeleolust. Kas kuulan iga kriuksu, mis sõidukist kostab? Kas olen valmis selleks, et öösel kukub temperatuur 2 kraadini? Külm äratas mitu korda, aga õnneks oli Webastost palju abi. Öiste murede kompenseerimiseks oli aga võimalus päikesetõusu vaadata otse voodist.

Õhtu ilu.

Koju sõitmas.

Maal sõidetud 337km, järvel 29km. Kütust kulus 54 l. Vaja on konstrueerida keti õlitussüsteem (sest ühe keti suutsin kuivaks ja 2 lüli pikemaks sõita), muuta kaamerad veekindlamaks, leida lahendus ajamite kergemaks tõstmiseks ning ehitada sild pontoonide vahele.