In englishEesti keeles

reede, 30. september 2011

Peipsil

Peipsi järvel 29-30.septembril 2011.a.. Eesmärgiks oli testida Amphibeari pikemal reisil ja proovida natuke lainetust. Kuna elektrisüsteem läks rikki,  siis kujunes reis plaanitust lühemaks. Läänetuul oli tugev, aga oma kaldast ja nii kujunes laine maksimaalselt 0,5m kõrguseks.

Juba eelmisel aastal käisin kallast vaatamas ja otsisin sissesõidukohta. Selline koht leidus, põhjakaldal on kena hotell ja majahoidja Sergei oli lahkesti nõus mind amfiibiga hotelli juurest vette lubama. Enne reisi helistasin Sergeile, kuid tulutult. Hotelli juurde kohale jõudnud kuulsin kurba lugu. Sergei oli surnuks pussitatud elukaaslase poolt, keda ta teise naisega pettis (või oli see vastupidi). Igatahes nüüd oli Sergei siit ilmast läinud ja naine vangis.

Lugu jutustanud vanem naine lubas mind siiski lahkelt hotelli juurde. Väga luksuslik vettesõit, asfalt ulatus 5 meetri kaugusele kenast liivarannast. Auto ettevalmistus võttis 2 tundi, põhiaeg kulub alati maanteesõiduks pandud ohutusotsade äravõtmiseks. Üheksatonnise katkemisjõuga köied suudavad vajadusel hästi energiat neelata. Tugevuse säilitamiseks ei saa neid karabiiniga kinnitada, kõik on seeklitega kinnitatud ja nende lahtikeeramine võtab üksjagu aega.

Vettesõit oli ootuspäraselt üllatusterohke. Kohalikeks üllatajateks olid liivaluited. Vesi on vaheldumisi põlvini ja siis jälle üle pea. Auto oli ainult köite najal pontoonide kohal, nii et vajadusel sai ratastega madalast kohast üle sõita. Kõik läks hästi, ainult et viimase luite määramisel oli kõhklusi. Kuid kui kõik paigas, siis järv ise on ilus. Alustasin teekonda lõuna suunas.

Isegi pilvise taevaga on järvevaade kena.

Proovin kalapüüki, aga kui sõita alla 5 sõlmese kiirusega, siis ei hoia autopiloot kurssi. Samas viiesõlmese kiiruse jaoks ei olnud mul aga sobivaid lante kaasas.

Väiksed lained lõid aeg-ajalt tagarattasse.

Ja vahepael ka koka sillale

Kuna oli juba sepmtembri lõpp, läks varakult pimedaks ja kell pool kaheksa sättisin ennast madalasse vette ankrusse. Proovisin pimedas autotuledega järvel sõita - täiesti lootusetu. Käisin isegi vahepeal ees vaatamas, kas tuled põlevad. Põlesid, aga vesi neelas valguse jäljetult.

Hommikul ei töötanud esivints, kerisin ankruköie niisama kokku ja jätsin vintsi mure hilisemaks. Pöörasin auto nina põhja suunas ja asusin tagasiteele. Tee peal tulid kohalikud mind mobiiliga lähedalt pildistama "Nikto ne poverit!" . Mina pildistasin vastu.

Auto hakkas tõrkuma. Esialgu peaaegu suri välja, siis jätkas mootor tööd. Ja nii mitu korda järjest.  Jätkasin sõitu, vahepeal viga otsides. Vahepeal suri mootor üldse välja, aga läks kohe jälle käima. Mõtlesin, et kuskil on mõni oluline kontakt niiskust saanud ja nüüd ei anna ühendust. Kui põhjalikult võib ikka mööda panna!?

Siis tundsin kärsalõhna. Hakkasin ringi jooksma nagu orav rattas. Kus põleb, kiirelt vett peale, siis akujuhtmed lahti, siis jahutada ja kustutada kõiki hõõguvaid kohti, mida oli mootoriruumis päris palju. Järgmiseks oli vaja ankrusse jääda, et mitte Venemaa suunas triivida. Siis sai rahulikult järele mõelda, kui rumal ikka võib olla, et kahtlustada lühise asemel hoopis kehva ühendust. 

Ega siis midagi, auto vajas taastamist ja õnneks kahe aku peale jätkus voolu veel ka pärast suure osa massijuhtmete lahti keevitamist. Kui ajutine töövõime taastatud, tuli kurss võtta lähima võimaliku maabumiskoha suunas. Käisin küll jala enamuse teest läbi aga viimast sadat meetrit ei käinud ja tegelikult oli tegemist kellegi eramaaga. Väga kena koht muidugi!

Sõitsin koju ja hakkasin taastama sündmuste käiku. Esivintsi relee oli vett saanud ja rooste oli ehitanud väikese silla plussi ja massi vahele. Kui see järjekordselt märjaks sai, siis tekkiski lühis.

Selle järel kuumenes massilüliti niivõrd, et pluss sulas läbi lüliti plastist põhja vastu autokeret. Nüüd oli lühis juba tõsise kaabliga otse keresse ja põhjustas ka salongis minitulekahju. 

Sealt algas tõsine kadu kogu süsteemis. Kuna massijuhe keresse oli peenem, kui mootorisse põles see peenem juhe kõigepealt läbi. Selle järel hakkas käivitusjuhtme mass otsime kõiki võimalikke ühedusi mootori ja auto kere vahel. Nii kõrbes ära hüdromootori keti pinguti amort, kuumenesid üle veel mitmed juhtmed, sulas auk konditsioneeri torusse, põlesid ära mõned tee peale jäänud tulede jms kaablid.

Lõpuks tuli taastada ja uuesti ehitada kõik maanduse kaablid, vintsi kaablid, esivintsi relee, tulede kaablid, konditsioneeri toru, ketipinguti amort ja veel mõned detailid. Positiivse üllatusena elasid akud ja muu elektrisüsteem selle üle ilma täiendavate riketeta. Auto sai parem ja usaldus kasvas, ka tõsised häired ei vii mootori elektroonikat rivist välja. Keset suur merd oleks mootoririke tõsine mure.

Teekond oli 337 km maal ja 65 km vees. Vees on tuule mõju kiirusele ja kursile väga väike. Auto elektrisüsteem sai selgemaks ja pärast remonti ka parem kui enne.

1 kommentaar:

  1. Tere "hullud mehed"! Väga äge projekt!

    Olen hobi elektroonik ja olen näinud paljudel seadmetel, mis peavad niiskust taluma, trükiplaate ja ühendusi katmas geeljast "ollust". Arvan, et see oleks ehk sinna vintsi relee ühendus kontaktidele ja mujale elektri ühendusteks heaks katteks. Või vähemalt mõni pudelist pihustatav niiskust tõkestav aerosool parandakski olukorda.

    VastaKustuta