Viimane teelõik

Esmaspäeval tuli Martinilt Scan Shippingust teade, et võin järgmisel päeval, 29 Aprillil Amphibearile Muuga sadamasse järgi minna. Sadamasse jõudes läks natuke aega sisenemise vormistamisega ja natuke aega kulus vales kohas ootamise peale. Õigesse kohta jõudes pildistasime ilusaid terveid plomme ja tegime konteineri lahti. Seal ta on, ilma pontoonideta kuid täie muu varustusega Amphibear.

Pärast konteineri avamist asusin rõõmsalt naelakangiga tõkiseid kangutama. Pool tundi hiljem kangi peal üles alla hüpeldes enam nii rõõmus ei olnud. Päris korralikult olid tõkised konteineri põhja külge löödud.

Tekkis veel küsimus, et kas peaks auto esiotsa juurde alt roomama või küljelt ronima. Sai otsustatud külje kasuks ja kuidagi ennast üle raamide auto ette sokutatud. Seal oli lahtivõtt lihtsam, piisas ainult koormarihmade vabastamisest. Siis sikutasime ettevaatlikult teise autoga amfiibi konteinerist välja. Auto väljas tegin kõik kastide lukud lahti ja kutsusin piirivalve sõidukit kontrollima. Peatselt tuli patrull, vaatas kerenumbri üle ja pani paberile templi. Juurde ütles, et tegelikult polnud nende kontroll üldse vajalik, kuna tegemist on Eestis registreeritud sõidukiga. Aga templiga olevat lihtsam sadamast välja saada.

Nüüd tuli auto sõidukorda seada. Lisaks auto akude tühjusele ootas mind üllatusena ees ka mõlema auto võtme puldi patareide tühjakssaamine. Vahetusaku oli kaasas ja käivitamise järel lõpetas ka alarm lärmamise. Kõik muu töötas nagu ennegi, tuled põlesid süsteemid töötasid ja jõudiski kätte viimane teelõik kojusõiduks. Nüüd on Amphibear kodus ja algab kauakestev varustuse puhastamine, ärapakkimine ja katkiläinud asjade parandustöö.

Amphibear sõitis omal jõul Tallinnast Roheneemesaartele. Ületas Gibralatari väina ja Atlandi ookeani Senegalist Roheneemesaartele. Mõnisada kilomeetrit saartest edasi purunesid sõiduki pontoonid ja Lõuna Ameerikasse Rio De Janeirosse sõitis Amphibear Geoholmi turjal. Lõuna Ameerikas sõit jätkus uute pontoonide saamise lootuses. Kuid kui tehas uusi pontoone ei tarninud läks Amphibear Limas konteinerisse ja tuli tagasi Eestisse laeva kõhus.


Tänan, kes te siiani kaasa mõtlesite ja blogi lugesite! Teie Mait Nilson.

Turistina Gibraltaril

Kui seni oleme Gibraltarist rääkides pidanud silmas väina, siis nüüd võtsime aja maha ja vaatasime ka Gibraltari enda ära. Esimene üllatus tabas juba sisenedes. Tee pandi kinni, et lennuk saaks teed ületada. Tavaline sõidutee ja lennuvälja hoovõturada ristusid.

Ning turist suunatakse osavalt vanalinna, mis isenenesest on päris kena.

Ning kus kohtab näiteks koera jalutavaid inimesi

Ning loomulikut peab ära käima Gibraltari kaljul. Ahvid on siin palju rahulikumad, kui mõnel pool mujal. Ei rebi kotte käest. Aga kurja nägu oskavad teha küll. Eriti kui kaameramees oma lainurgaga nina alla ronib.

Ning päris urbaniseerunud ei ole. Mõni on ikka puu otsas ka.

Kõige sügavama mulje jättis St. Michaeli koobas.

Tuhandete aastatega on loodus vorminud imepäraseid kujundeid

Mille mastaap on muljetavaldav

Kaljult laskudes siin kohatud ja ujuvhotelli ehitavad Eesti mehed oskavad ka juhatada Eesti viinapoe. Et seal siniste rõdudega maja all. Kohale saabudes jõuab ka jumalik tarkus minuni. See Eesti viinapood ongi süüdi Hispaania ja Gibraltari tülis. Nimelt saab siit pool liitrit haljast viina osta 1 EUR eest. Loomulikult ei kannatanud Hispaanlased sellist ebaõiglust välja.

Peasüüdlane on neli aastat poodi pidanud ja oskab jahisadamas meile häid söögikohti soovitada. Puhtas Eesti keeles. Kontrollib, kas arvel olnud väike number on ikka õige.

Gibraltar on koht kuhu jääd tagasi igatsema. Ühelt poolt hästi ära pakitud turismiatraktsioon. Teisalt nii vähe ruumi, et mingeid koledusi ei mahu paigutama. Igal kohal, äril ja tänaval on oma hing. Ja jääb kummitama, et teisel pool kaljut on ilusa liivarannaga kaunid kohad, kus jäi käimata. Et ärid on väärikad ja pakuvad oma kaupa mõnuga, aga meie sõidukisse ei mahu rohkem midagi. Nii tundub et tuleb veel tulla, ühe euroga midagi osta ja veel Gibraltarit avastada.

Gibraltaril sõeludes

Kuna Ceuta piiripunktist Marokosse ei saanud ja öeldi et Tangerist saab, sõitsime vahepeal praamiga tagasi üle Gibraltari väina ja siis uuesti tagasi Tanger Med sadamasse. Amfiibiga vees sõita ei julgenud, tundus et tolliametnikel on meie autot nähes juhtmed niigi sassis, puudub veel et tuleksime nagu Neptun merest koos vetikakoormaga autot tollima. Nagu piiril aru saime - õieti arvasime.

Ning nagu sadamas selgus, kui tähtsad isikud Sinu eest kostavad, võidki sa üle piiri saada. Nii umbes nädala või kahega. Ja kuna asjaajamisse tuli puhkepäeva ja pühade tõttu auk, võtsime jälle praami tagasi Hispaaniasse. Saab Maroko puhkepäevade ja pühade aega kuidagi kasulikult rakendada. Ning lisaks on tore olla sõbralikus riigis, st riigis kus lisaks inimestele on ka ametimehed sõbralikud, internet on kiire ja ei pea kogu aeg kõige üle kauplema.

Kulusid vaadates on Amphibeariga merel sõita odavam kui praamiga. Kütust kulus  väina ületamisele umbes paarikümne euro eest. Praamipilet on Ceutast 150 eurot Algecirasse ja sealt 100 Tangiri. Praamiga ei pea muidugi ilma ootama, soolast vett veel viimaseid päevi autost eemal hoidma ja ka sõidukiirus on suurem, rääkimata ettevalmistuse aja puudumisest.

Amphibear teeskleb praami peal tavalist autot

Kuigi Mohammed Benziane, ehk Simo Kenitrast oli nii tubli, et hankis meile Maroko transpordiameti loa riigis sõitmiseks pole siiski veel kõik paberid koos. Nüüd nõutakse lisaks ka laeva navigatsiooniseadmetele Maroko Sideameti luba ning veel ühte paberit, mille sisust ma pole veel aru saanud. Enne paberite kordasaamist pole mõtet ennast tollitsooni kinni sõita. Seega vaatame ringi, et kui tõesti peab Atlandil lõunasse mööda merd sõitma, kus oleks üks kena sõbralik sadam sõiduki ettevalmistuseks.

Atland siinkandis pole muidugi sama sõbralik kui ekvaatori lähedal. Siiski saab Kanaaridele hoida Aafrika ranniku ligidalt ja ilma muutudes mõnda sadamasse varjule minna. Tugimeeskonnalt nõuab see muidugi pidevat tähelepanelikkust ilmaolude ja marsruudi osas, aga kui vaja saame hakkama.

Arvestades kõige tähtsama paberi saamist, siis on loomulikult panused ikkagi läbi Maroko ja Aafrika sõitmisele. Seal järgmiste riikidega sisulist probleemi pole, isegi ilma ühegi järgmise Aafrika riigita on Roheneemesaared juba käeulatuses ja enam reisi saatuse pärast muretsema ei pea. Seni putitame autot ja vaatame sõbralikus Hispaanias ringi.

Tõusu oodates

Gibraltar võib pakkuda ootamatusi. Siin kohtuvad Atlandi ookean ja Vahemeri ja nende ristlainete ning tõusu ja mõõnaga võib ilm ja lainetus olla väga raske. Sellepärast oli ilma valik ületuseks tähtis. Ning peab ütlema, et ilma valik õnnestus täielikult. Oli loomulikult kerge ummiklaine ja ka kiirkatamaraanid viskasid teravat järellainetust, kuid just enne Ceuta sadamat vaatasime lippu ja see oli tuule puudusel lihtsalt lontis.

Nägime ära ka oma esimesed delfiinid selle reisi jooksul. Mitte küll aeglasevõitu Amphibear ees, vaid eest risti läbi sõitnud kalalaeva ees mänglemas.

Ilma tõttu sõiduks valitud nädalavahetus tõi kaasa suure pealtvaatajahuvi. Laupäeval sõidukit vette lastes polnud päeva jooksul hetke, kui kedagi vaatamas polnud. Ning terve päev meil selleks kulus. Magedasse vette laskmise kohta ei leidnud ja lasime ta mõõna ajal kaldasse, et tõus juba ilma autot kahjustamata ujuma tõstaks. Paraku lõid lained auto väljastpoolt ikka korralikult meresoolase vee pritsmeid täis. Ja tõusu ootamiseks kulus terve päev. Õhtul oli auto vees, ööbisime mõne meetri sügavuses ankrus, ning hommikul oli kohe start.

Öine vaade oli igas suunas tulederohke

Suurte laevade vahel nii aeglase paadiga manööverdada on muidugi veidi kõhedusttekitav, kuid kas nädalavahetuse või mingil muul põhjusel oli suurte laevade liiklus vaikne. Ainult mõnel korral tuli kurssi kontrollida, et kas ristub. Ei ristunud kordagi.

Selle eest oli politseikontroll pidev nähtus. Kõigepealt kaldal dokumentide esitamine ja vaidlus teemal, kas selle sõidukiga ikka võib merel sõita. Siis merevalvekaater, mis kuidagi tõusu ootava amfiibini ei pääsenud. Siis järgmine maapatrull ja siis veel hommikune patrull. Kõik muidugi sõbralikud ja abivalmis, aga valvel hoiab ikka.

Järgmine päev tundus, et merel on varahommikul rahulikum. Siiski  algas sõit liikluskorralduse kaatri pika saatega. Tundus juba et saadavad üle lahe. Mingil hetkel saatsid hoopis kummipaadi, et öelda et me ikka kanalit 16 kuulaks ja teisel pool dokumendid esitaks. Teisele poole polnud vaja jõuda. Vaikselt ilmus selja taha politseikaater, kes käskis peatuda ja 20 minutit dokumente uuris. Ning loomulikult kui me Ceuta sadama väisamise järel hoopis rannas maabusime, tuli veelkord dokumente esitada. Muidugi peab tunnistama, et mida lõuna poole, seda abivalmimad korravalvurid ja nii sõitsime pideva tähelepanu eest hotelli peitu politseieskordi saatel ja enne seda otsisme randa politsei kiirkaatri juhatusel. Kord on siin kindlasti majas. Hispaania kord, niisugune pideva tähelapanu ja abivalmidusega, aga pabereid peab ikka ka olema.

Politseikaatrid on siinkandis muljetavaldavad

Gibraltarist väljumine läks samasuguse pika ootamiega kui sisenemine. Auto nina rannas, oli tagaotsa alla poolteist meetrit tulisoolast vett. Lõpuks tuli ennast mööda pontoone lainete taktis kaldale vintsida. Kõik jäi terveks. Vahepeal osalesime rannas Xavieri 35 aast sünnipäeval. Palju õnne talle veelkord meie poolt. 

Vaatajaskond nii amfiibi ümber kui kaugemal rinnatisel

Hotellis kohtusime prantsuse autoentusiastiga, kes on oma Hummerist  paraja imemasina ehitanud ja pakkus meile oma kompressorivõimsust, et liivasõidu järel rehvirõhk jälle üles saada ning jagas Aafrika sõidu kogemusi.

Väike samm sellel reisil, aga ikkagi esimene mereületus ja uus manner. Teretulemast Aafrika!

Sisselaskmiskoha otsinguil

Käisime ringi ja otsisime kohta, kus amfiibil oleks mõnus vette sõita.

Siin vist mitte, jõed on kõik kivivalliga kindlustatud ja üks paat juba otsapidi põhjas.
Slipi peal on kurjad kanad... või siiski vist mitte ja pealegi viib see soolasesse vette.

Vaatasime rannas märke hoolikalt. Amfiibidele läbisõit keelatud ei ole.

Vesi on tunde järgi 16 kraadi ja ujuma ei kutsu. Aga Amphibeari jaoks on ju põhi vaja üle vaadata.

Päikeseloojang nagu Eestis. Pilvede mäng erinevate õhumasside kokkupuute joonel

Veoauto tagumik ja külgtuul

Tundub, et kogu maailma võib läbi sõita, midagi muud nägemata kui veoauto tagumist otsa. Neist saab muidugi kaleidoskoobi teha, aga sama võiks teha ka Eestis mõne suurema tee ääres. Siiski on selline valik Euroopas teadlik, pole ju vaja oma kodus vaatamisväärsusi reisile minnes vaatama hakata. Nii on 6 päevaga kogunenud odomeetrile 4000 km.

Kõige suurem takistus seni on olnud külgtuul. Väikestel teedel väikse kiirusega pole väga viga, kuigi peab rooliga vastu hoidma, aga kiirtee on tuule kogumiseks lausa loodud. Kõrge teetamm surub tuule teele, lisaks mäeahelikud ja orud koondavad ka mõistliku tuule võimsateks iilideks. Nii on kiirteel sõitine külguulega pidev tähelepanu harjutus.

Lipp on püsti ja risti teega. Tuulehoiatused kõigil infotahvlitel.

Teine huvitav aspekt on tõkkepuud. Tavalisele autole mõeldud kiosk on ikka tükk maad eespool, kui Amphibear aken. Nii tuleb igale tasulisele kiirteele või sealt maha sõites autost välja hüpatata ja kitsas vahes kioski juurde pugeda.

Hamor kiirtee piletit võtmas

Toredaid inimesi kohtab reisil palju. Hispaanias, Valencia külje all võtsid meid Vastu Jaanus ja Kaidi Tornik. Mõlemal naerul näod ja ka võhivõõrastele vandersellidele kallistus varuks. Ma ei saa aru, miks Eestis hädaldatake kui eestlased välismaal elavad. Jaanus ja Kaidi on pannud püsti vahva äri www.grupotene.com ja müüvd Eestis toodetud täispuitmaju Hispaanias. Hispaania keel soravalt suus, kohpeal kõik vajalikud tutvused ja Eesti elu edeneb. Ilmselt see ei edeneks nii ilma Kaidi ja Jaanuseta. Ning aastaid tagasi oli esimene töö apelsinide korjamine. Nii kehtib vana tõde, kui tahad et midagi juhtuks, tuleb midagi ette võtta. Võtke siis ette ja uurige, äkki tahavad teie firma tooteid ka Hispaanias müüa.

Kaidi Jaanus ja Herki Amphibear vanderselle võõrustamas

Kaidi lohutas meid, et Hispaanias kogetud 25 kraadi sooja on erandlik, ning tegelik novembri temperatuur peaks olema 10 kraadi madalam. Meie jaoks igal juhul eksootika. Edasi Algeciras suunas sõidame sandaalide, T-särgi ja lühikeste pükstega.

Käsigaas ja vähem kütust

Vihmasest Euroopast on vähe kirjutada. Aga selle eest võib kirjutada külalislahketest firmadest. Seletronist Emanuel Lago, firma üks asutajatest, võttis meid vastu ja programm oli Põhja Itaaliale omaselt täpne ja põhjalik. Kõigepealt võimalus autot pesta ja väike kohvi. Siis autole tehtud spetsiaalse käsigaasi paigaldus. Super seade. Saab käsitsi gaasi seada ja ohutuseks piisab pedaali puudutamisest kui käsigaas maha läheb ning jälle tavaline auto on. Nüüd on vees kiiruse hoidine ja reguleerimine palju täpsem. Eriti hämmastav, et selline seade sai valmis vähem kui nädalaga.

Lisaks näitas läbi Euroopa sõit, et nende lubadus kütuse kokkuhoiust peab paika. Täisvarustuses ja katusepontooniga auto võttis vähem kütust kui varem testitud Eesti tase. Kütusekulu kõikus 15-16 l/100km. Super, kui see veel merel ka toimib siis on rõõmu palju. Pildil asendatab Emanuel tavalise CHIBOX versiooni veekindlaga.

Kuna töö sai tehtud kiirelt ja korralikult, jätkus edasine juba meedia ja hea toidu saatel.