Suure seikluse algus

Laupäeva hommikul oli kätte jõudnud see hetk, mil aastatepikkune ettevalmistus oli möödas ja alata võis järgmine etapp. Kella 10 ajal oli Hydroscandi peamaja ümbruses tunda kerget ärevust ja saginat, aga Amphibear seisis sellest hoolimata oma täies hiilguses ja ootas rahulikult. 

Kõik meeskonnaliikmed said kõhud paljaks koorida ja meeskonna T-särgi selga tõmmata. Korraldusmeeskond kogunes vaikselt kokku ja saime enne suuremat kära mõned pildid teha.

Kella 11ks oli auto ümber sagimas juba u 100 inimest, kes kõik tulid Amphibeari sellele enneolematule seiklusele saatma. Külma vastu aitas soe kohv ja kringel ning aeg oli alustada päeva kõige tähtsama osaga. Esmalt anti sõna suurimatele toetajatele Hydroscandile, Matkaspordile ja Metrotecile. Omas soojad sõnad ja vajalike kontaktide nimekirja andis kaasa ka Teeme Ära meeskond. Järgnes meeskonnaliikmete tutvustus ja vaimse tervise kontroll. Lõpuks anti mikrofon ka Maidu kätte ja külmast hoolimata said oma tänusõnad kätte kõik toetajad ja abilised.

11:45 oli kätte jõudnud see hetk kui pitseeriti logiraamat ning lisati kinnituseks allkirjad. Viimased 10 minutit möödusid eelkõige kallistuste ja käesurumiste tähe all.

12:00 istusid Mait ja Hamor autosse ja esimesed meetrid koos välklampide sähvatustega võisid alata.

Amphibear ja Hydroscand kutsuvad laupäeval kell 11-12 Amphibear reisi starti

Amphibear asub ümbermaailmasõidule laupäeval, 2. novembril 2013 Hydroscand kontori Peterburi tee 83B, Tallinn kõrvalt parklast kell 11.00-12.00. Teeleminekut juhatab Väino Laisaar. Sõna saavad toetajad, avatakse logiraamat ning sooja annavad soojad pirukad. Amphibear asub teele kell 12.00.

Esimest lõiku sõidavad Mait Nilson ja Hamor Kaha (kuni Senegal, St Louis). Kohal on kõik korraldusmeeskonna liikmed: Mait Nilson, Erki Koldits, Hamor Kaha, Kristjan Kalda, Marek Kiisa ja Peeter Annus.

Kõik kes tahavad Amphibeari või teeleasumist oma silmaga näha  ja meile lehvitada on kohale oodatud. Kõik teised saavad lugeda, kuidas meie reis kulgeb siitsamast blogist.

Läbi keeviste

Tavalise silmaga läbi keevisõmbluste ei näe. Kuid hea oleks näha. Alumiiniumi keevitust varitseb oht mikropragude tekkeks, millest hiljem võib areneda tõsisem probleem. Tehase väitel ei ole neil pontoonidega küll rohkem kui kümne aasta jooksul ühtegi sellist probleemi olnud. Siiski parem kontrollida kui kahetseda.

Ning see on võimalik siinsamas Eestis. Firmas nimega Technical Inspection Service, ehk TIS saab teha keevistele kontrolli. Nii oligi kiirel tööajal Amphibeari pontooni keeviste kontrolli äramahutamiseks võetud hoopis laupäevane päev.

TIS inspector Ivan Podkhomutnikov pakkus sissejuhatuseks kohvi. Pilt tehtud firma sertifikaatide taustal.

Kõige esimene kontrollimeetod on vaatlus. Pontoonide seest saab keeviseid vaadata endoskoobiga. Endoskoop on sisuliselt väike kaamera koos valgustiga pika ja painduva varre otsas.

Väga kaval kontrollimise meetod on marker- ja kriidivärgiga. Kõigepealt kaetakse puhastatud keevis punase markervärviga. Vähese seismise järel puhastatakse pind värvist ja kaetakse kriidtolmu värviga. Kuivamise järel tõmbab kriiditolm mikropragusesse pugenud markervärvi välja ja muudab defektid nähtavaks. Pildil on näha mõned punased täpid, mikroaugud keevituses. Õnneks pragusid pontooni keevituste juures ei olnud ja kuna pontoonid survet hoiavad ei ole ka mikroaugud läbivad.

Viimane kontrollmeetod oli keevisõmbluse röngtenpilt. Selle tegemise ajaks aeti kõik teise ruumi, aga tehnika oli ka võhikule arusaadav röngtenkahuri ja filmiga. Natuke arvutamist säriaja jaoks, natuke mõõtmist fookuskauguse jaoks ja oli ka keevisest röngtenpilt tehtud.

TIS inspektorid Ivan Podkhomutnikov ja Andrei Martikainen kontrollitud Amphibeari taustal.

Ülevaatuse käigus sai näha keeviste siseelu, mis ootuspäraselt pole kuigi kaunis. Õnneks sai ka kinnituse, et ühtegi mikropragu kontrollitud sõlmpunktides ei ole ja keevised on suuremas osas kvaliteetsed. Siiski soovitati tugevdada ajami kinnitust ja sinna tehtud keevisõmblused vähemalt osaliselt üle keevitada.

Aitäh TIS meeskonnale! Ärasõidupilt sai tehtud kontori juures emafirma logo ees.

Viievarbalistele

Arutasime Erki Kolditsa ja Kristjan Kaldaga tugimeeskonna sidepidamist sõitjatega. Kui mõlemal poolel on kood teada, saab paigutada 5 päeva ilma 160 märgiga sõnumisse. Arutlusteemasid oli muidugi veel.

Lõbusam vahepala oli Fivefingers jalanõude proovimine. Kõigil kellel viis varvast, läksid jalanõud ka jalga. Arvamused jagunesid kolmeks. Kõige innovaatilisematele meeldis ja tundus väga mugav. "Nagu paljajalu käiks." oli nende kommentaar. Teine äärmus olid need kes oma viit varvast ei suutnud kokku lugeda ja jalanõus õigesse kohta sokutada. Nende arvates oli tegu mingi uue piinamisvahendiga. Kolmas seisukoht jäi nende kahe vahele. Ühelt poolt värske ja virgutav tunne, aga ilmselt nõuab harjumist.

Huvitav kogemus igal juhul ja ilmselt näeb reisil nii mõndagi sõitjat vaikselt varbaid liigutamas.

Koos 35 miljoni vabatahtlikuga

Tervitused Teeme ära Eesti meeskonnale! Kõige entusiastlikum meeskond keda ma näinud olen.

Kui sa usud, et suudad muuta maailma, siis tulemuseks... sa tegelikult muudadki seda. Kolmkümmend viis miljonit vabatahtliku mobiliseerida on väga suur saavutus. Amphibear kannab rõõmuga Teeme ära sõnumit. Eesmärk on seda propageerida külastatud riikides ja toetada kohalike meeskondi sõnumi levitamisel. Ehk saab ka nii natuke toredama maailma.

FLIR aken pimeduses

Öine navigatsioon on lihtne, kui oled tuttavas paigas. Oma kalapüügikohtadel ma tean ranniku profiili ja oskan koju sõita ka pimedas. Mingit valgust on siiski vaja, aga Eesti suveööd ongi valged. Erinev on lugu sügisel ja teistel laiuskraadidel. Pilvise taeva ja kerge vihmaga läheb öösel kottpimedaks. Ainult plotteri järgi sõita ei ole turvaline. Amphibear on liiga väike, et installeerida mereradar. Pealegi nõuab radari kasutamine kogemust. Sellepärast oli termokaamera pikka aega Amphibear vajaliku varustuse nimekirjas. Isegi täielikus pimeduses ja kerges udus näitab termokaamera pilti ümbrusest.

Tänu FLIR toetusele on FLIR MD-324 kaamera nüüd olemas. Kaamera istub esiraamil ja vaatab kaugusse nagu väike tulnukas.

Erinevalt tavapärastest öönägemise seadmetest on termokaamerat lihtne testida. Kuna kaamera pilt on õhtul ja öösel samasugune (väikesed temperatuuri erinevused siiski on), saab kaamera tööd ka valgel ajal kontrollida.

Lisaboonusena aitab kaamera märgata ka teeveerel liikuvaid jalakäiaid ja loomi. Selline süsteem võiks igal sõidukil olla!

Ekstreem-, loop- ja aegkaamera

Nagu enamus inimesi, arvan ka mina, et oskan pildistada. Tehtud pilte vaadates lööb see arvamus muidugi kõikuma. Selgub, et ega ikka ei oska küll. Rääkimata valgusest ja varjust või kompositsioonist, isegi teravus on teinekord täitsa juhuslik. Veel kehvem on olukord video tegemisega. Kui tähelepanu on mujal ja toimub midagi olulist on nässuläinud video garanteeritud. Sellepärast on mul eriti hea meel mõnede lollikindlate seadete üle.

GoPro HERO3 Black Edition kaameraid on koguni kaks. Ühe saab panna üldpilti jälgima ja teisega detaili võtta. Kui kaamera juba lindistab, on hea videopilt garanteeritud. Tavaline digikaamerate videosurm - kiire liikumine kaadris on GoPro jaoks lapsemäng. Valgustasakaal ja hämaravõimekus on heal tasemel. Ning kui tahab saab ka 4k videopildi. Kaamera kerge kaal lubab väga erinevaid kinnituskohti ja auto rappumine kaamerale mingit järelvõnkumist kaasa ei too. Nagu kriitikud internetis märgivad, isegi kui leiab mõne kasutamismugavuse puuduse, on see hetkel maailma parim ekstreemkaamera. Nii võib loota, et tulevikus saab mõne video, mille fookust või valgust ma ei ole paigast ära keeranud.

Kui üks GoPro vaatab ette ja teine taha on peaaegu täisring vaateväljas

FineVu CR 500 HD musta kasti kaamerat testisin kõigepealt tavalise autoga ringi sõites. Väga hea pilt! Sony sensoriga kaameralt midagi muud ei ootaks ka. Alati võib ju optika kvaliteedis kahelda, aga õnneks on teravusega kõik korras. Seade on kompaktne, loogiline ja väga mõnusalt automaatne. Isegi kui lihtsalt ostmise järel kohe autosse installida ja rohkem mitte puudutada, töötab nii nagu vaja. Internetis on igal pool nii kiitvad kommentaarid, et midagi väga lisada ei oska. Ainsa modifikatsioonina tuleb kaamerat natuke musta markeriga üle joonistada. Siis ei ole nuppude tuled nii eredad ja kaamera on väljast vähem näha.

Installatsioonikohana soovitati internetis tahavaatepeegli kõrvalistuja poolset serva. Peitub peegli kontuuri sisse ja nuppude tuled jäävad juhile peegli varju. Esialgu panin peegli kinnitusele liiga lähedale ja peegli kinnitus jäi kaamera lainurga vaatevälja. Uues kohas toimib laitmatult. Voolu saab kaamera laepolstri peale paigutatud lisakontaktist. On ju ukse avamise valgustuse jaoks seal pidevalt vool olemas ja nii saab oma voolu ka kaamera.

Kaamera teen veel markeriga tumedamaks.

Ning tuli seade, millest mina varem kuulnud ei olnud – Brinno TLC200 Pro Time Lapse Camera. Spetsiaalselt mõeldud aegvideo tegemiseks enda määratud intervalliga. Erinevalt vanemast fotokaamerast, millel sageli on aegpildistamise reziim, teeb time lapse kaamera kohe video valmis. Nii saab kogu reisi kohta teha ühe pideva video. Kui näiteks panna 1 pilt minutis ja mängida videot 30 kaadrit sekundis siis mahub kuu aega pidevat lindistamist vähem kui pooletunnisesse videosse. Viie minuti pildiga mahub siis 5 kuud.

Tagaluugile kiirkinnitusplaadile installeeritud kaamera. Vaade muutub luuki avades ja lõpptulemus on huvitam.

Noppeid tööriistakastist

Amphibear reisiks varustamine pakub ikka jälle toredaid üllatusi. Oled mõne probleemiga hädas ja siis leiad üllatuslikult head tooted, mida julged reisile kaasa võtta.

Saag on üks vajalik tööriist. Eriti kui pead läbi sõitma vähesõidetavaid teid. Müüakse ülikompaktseid tross-saage ellujäämiskomplektidesse mille enamuse mudeleid testijad suudavad kahe tõmbega puruks tõmmata. Muidugi saaks ka tavalise sae kaasa võtta, aga varustuse mahul on piirid ja vaja on seda ju väga harva. Lahendus on BCB kettsaag. Youtube videotestid näitavad seda väga tõhusa tööriistana ja käes hoides on sama tunne. Saag on kokkupandult ülikompaktne ja kerge ning samas võtab ka üsna jämedat puitu.

Järgmine tööriist, mille kutsele vastu ei saanud on Leatherman Surge. Kõik me oleme juba harjunud igasugu erinevate multitööriistadega. Aga siin on paar haruldasemat lahendust. Esiteks veel üks saag, plastile, metallile ja millele iganes. Sest see on tavalise tikksae tera kinnitus noa küljes. Nii võib kaasa võtta erinevad saeterad ja korraliku käepideme abiga saavad kõik saagimistööd tehtud. Teine võluv tööriist on noa teisest otsast välja keeratud - aparaadikruvide kruvikeeraja. Millegipärast ma arvan, et kogu elektroonika juures, mis kaasas on selle kasutamisest ei pääse. Loomulikult on noal kõik ootuspärased terad ja päris mõnusalt suured käärid. Noa vöökoti külge on kinnitatud ka 75lm Led Lenser lamp.

Ning lõpuks ometi üks taskulamp, mis töötab nii nagu mina tahan - Led Lenser 7R. Vajutan nuppu, lülitub sisse, vajutan uuesti nuppu ja lülitub välja. Mitte et pean vajutama 6 korda nagu jalgratta tagatuld, et eri vilkumistest lahti saada. Kusjuures juhend on päris paks, lambil on palju eri funktsioone aga kõik need on väga loogiliselt sama nupu allhoidmise ja kiirvajutamise abil juhitavad. See selleks, tegelikult sai see lamp valitud kahel põhjusel. Valgusjõud 220lm muudab päeva valgemaks ja aku on laetav tavalise mobiililaadijaga (micro USB). Neid autos jätkub (kaamerad, telefonid jms) ja ei ole eraldi mingit lisalaadijat juurde vaja. Ning lisaks saab lampi kasutada ka 3 AAA patareiga.

Viimasena tõstaks esile mind juba paar aastat hästi teeninud tellitava Würth võtme. Kellel on veel kodus nõukogude ajast pärist raske raudkolakas tellitava võtme nime kandmas, ei usu et selline võti olemas on. Täpne nagu nihik (ja sellega saab läbimõõtu mõõta, vähemalt 1/4 mm täpsusega) käib lahti 0-40mm. Seni ei ole ükski amfiibi väljasõit ilma selle võtmeta toimunud.

Loomulikult on Amphibear varustuses ka hulgaliselt muid võtmeid, toruvõtmeid, akutrell, sellele otsikud lõikekettast kuni avafreesini välja jne. Aga eeltoodud tööriistade isikupära vastu nad ei saa.