Amfiibide pikimad mereületused

Pärast reisi on minult küsitud, et kuhu siis paigutada see Amphibeari ookeanisõit St Louisest Senegalis Praisse Roheneemesaartel võrreldes teiste amfiibide meresõitudega. Ilmselgelt suudab auto maa peal sõita ja siin midagi mõõta pole mõtet, aga mereületustega on lugu teine. Küsimusele ei ole üldse lihtne vastata. On olemas väga täiuslik amfiibsõidukite ülevaade Amphiclopedia. Samas sealt infot iga sõidukiga tehtud sõitudest ei saa. Kuid üks on kindel, amfiibiga meresõitude kuldmedal kuulub Ben Carlin, Half Safe amfiibile. Juba esimene Atlandi etapp Halifax - Flores Island (Azores) oli 2720 km pikk. Atlandi ületuse kolmas etapp Faial Island - Madeira Island oli 1208 km pikk ja ületuse jooksul tabas neid orkaan. Ka Vaikses ookeanis olid mõned etapid päris pikad.

Leitud ja loetud informatsiooni järgi Half Safe järel on pikkuselt teine amfiibi mereületus maailmas Amphibear sõit Atlandi ookeanil 760 km St Louis, Senegal - Praia, Santiago saar, Roheneemesaared. Ehk siis auväärne hõbemedal ilma toetuseta läbitud meresõidule (2014 aasta seisuga).
Ühes kategoorias on tegemist isegi kuldmedaliga. Purjetajad loevad täitsa eraldi klassideks meeskonnaga ja soolosõite. Amphibeari sõit oli soolo.

Kolmandat kohta on väga raske välja anda, sest ookeanisõite pole rohkem silma jäänud. Küll aga on teada väga põnevaid seiklusi amfiibidega. Eestikeelsest raamatust "La Tortuga" saame lugeda Frank ja Helen Schreider ja amfiibi La Tortuga raskest teekonnasat Panamast Kolumbiasse, kus nad nii Vaiksel Ookeanil kui Kariibi meres sõitsid. Lisaks La Tortuga II seiklused Indoneesia saarestikus. Veidi teistsuguse reisina läheb arvesse venelaste korraldatud ekspeditsiooni üle Põhja Jäämere, kuid see on pigem polaarekspeditsioon kui mereületus.

Internetist leiab ka Land Roveri baasil ehitatud auto sõidu Iiri merel ja Beringi väina ületuse. Beringi väina proovis erikonstruktsiooniga amfiibiga talvel üle jää ületada ka kuulus Ranulph Fiennes, kuid reis jäi katki raskete jääolude tõttu. Otse loomulikult on amfiibautoga palju kordi sõidetud üle Inglise kanali, sealhulgas nii Richard Branson kui Top Gear meeskond. Samuti nagu Amphibear ületas Gibraltari väina, on erinevate väinade ületusi tehtud palju.

Dobbertin Surface Orbiter sõitis Kariibi merel ja erinevatel veekogudel Põhja ja Lõuna Ameerikas kokku 5000 km, kuid kahjuks detailsed andmed sõitude pikkuste kohta puuduvad. Kaardi järgi tundub, et sõideti lühemaid otsi saarelt saarele. Lisaks ei tohi ära unustada ühekordseid projekte, näiteks Kuuba põgenikke, kes tünnidega autosid ujuma aidates on sõitnud üle 200 kilomeetri, mis lahutab Kuubat Florida poolsaarest. Kuna LaTortuga sõitis siiski pigem päeva ja lõigu kaupa, kuulubki pikima mereületuse etapi pronksmedal ilmselt tundmatule kuuba immigrantide grupile või Dobbertin Surface Orbiterile, kuid kindlalt midagi väita ei julge.

Loomulikult on erikonstruktsiooniga amfiibe palju. Väga suur hulk neist on sõjalise suunitlusega. Samuti on mitmeid amfiibe, mis on ehitatud paadi baasil. Viimaste puhul vist peaks pikima mereületuse asemel otsima pikimaid maismaaretki. Uuemate militaarsõidukite katsetustest ja saavutustest muidugi palju informatsiooni ei leia. Kestvussõitudest olulisem on nende puhul siiski läbivus ja sobivus konkreetseks missiooniks. Nii selgub, et ka "tühine" 760 kilomeetrit autoga ookeanil on maailmamastaabis päris kõrgel kohal.

Kõik vahemaad Google Earth järgi linnulennult stardipunktist sihtpunktini.

Illuminaatoriga teraskajut

Laeva nähes võtsin kohe oma käsiraadio ja nagu juba paar päeva teinud olin lugesin oma PAN PAN sõnumi eetrisse. Seekord tuli erinevalt varasematest teadetest kohe vastus, et MS HARU on minu suunas teel ja mis on minu koordinaadid. Tahtsin neile DSC kaudu saata, aga paluti ette lugeda. Lugesin siis, kordasin ja laev muudkui lähenes. Järsku pööras kõrvale. Küsisin milles asi, nemad küsisid vastu kus olen. Seletasin siis et palun jätkake endist kurssi. Nii veel mitu korda kord vasakus kord paremas pardas. Lõpuks märkasin nad mind umbes miili kauguselt. Küsisid, kas saan neile pardasse sõita. Arvasin, et võin ju oma ühe poollahtise ajamiga proovida. Sikutasin triivankru välja lasin ajami sisse ja hakkasin sõitma. Hüdromootor turtsus, ilmselt oli õli vooliku vigastuse kaudu kadunud rohkem kui vaja. Sõiduk oli väga halvasti juhitav. Gaasi ei julgenud anda, rebib üldse küljest ja tühikäigul paremale ei pööranud. Jukerdasin siis kuidagi laeva kõrvale.

Nemad on tõstekorvi valmis pannud. Seletan siis raadio teel ja kätega vehkides ja karjudes tekile kogunenud meeskonnaga, et sõiduki pidime ju pardale tõstma! Küsivad vastu palju sõiduk kaalub. Pakun et koos lekkinud veega ehk 4 tonni. Neil kraanad 3 tonni. Ütlevad et ei saa sõidukit tõsta. Samal ajal tekimadrused hõiguvad mulle ja üksteisele arusaamatuid juhiseid (mulle arusaamatus keeles). Usin tekimadrus on köie keerutanud ümber Amphibear raami ja sikutab seda lähemale. Ja ühel hetkel ongi hilja. Torman uksest välja et teisel pool sõidukit ennast laevast kaugemale lükata aga juba hilja. HARU ja AMPHIBEAR panevad KÕMM omavahel küljed kokku. Lükkan sõiduki eemale, vabastan köie vehime veel üksteisele. Nemad kutsuvad ikka pardale, et tuleb sõiduk maha jätta. Mõtlen kiirelt järele. See on ainus laev mida olen pärast väljasõitu üldse näinud. Ajamit isegi kui õnnestub parandada ei pruugi Praiani jätkuda, kalle järjest suureneb, lekkekohta pole leidnud ja läbiviikudest praegu vett kätte ei saa. Lisaks läks õhupump rikki. Ning mitte vähe tähtis, HARU sõitis oma kursilt kõrvale, et mulle appi tulla ja seisab siin minu järel oodates suure laeva suure tunnihinnaga. Otsustasin, et tuleb minna ja Amphibear maha jätta.

Koljat ja kääbus. Kuigi HARU pole väga suur laev on Amphibear temaga võrreldes väga väike. Kui sellised küljed kokku panevad, siis teadagi kes sumomatilt välja lendab. Kütusekanistrid on kõik pilla palla vasakul pontoonil. See ujus muredeta ka kogu ülekolitud raskusega.

Haarasin nende viskeköiest sidusime Amphibeari ajutiselt kinni ja ronisin oma kahe valmispandud kotiga tõstekorvi. Kraana tõstis selle kiirelt tekile. Seal selgus ka teine tõsisasi, isegi kui neil kraana tõsta lubaks, neil ei ole tekil lihtsalt kohta kuhu Amphibeari saaks panna. Pootsman rääkis inglise keelt ka, küsib et kas rohkem asju polegi. Et siit ülevalt paistab neid ju veel. Mina vastu, et kas neid siis võib võtta. Kõik kiidavad kaasa ja laskun korviga jälle Amphibearile. Ning hakkab hirmus kiire kinnitusrihmade läbilõikamine ja varustuse ülesvinnamine. Kõigepealt seest kõik kastid, siis päästepaat, siis seest kõiki muid asju, lõpuks isegi kindalaekast asjad. Üsna tühjaks sai. Ise lendasin korra pardalt tahapoole vette endal suur kast süles. Olid küll tagumised turvaköied (risti pontoonide vahel) õieti pandud. Jäin neisse pidama ja isegi üleni märjaks ei saanud. Kasti ei pidanud ka lahti laskma.

Autolt lahkudes jäi üks küljeaken lahti ning ankrutuli põlema panemata. Lipp jäi ka lehvima, ei teagi kas laeva mahajätmisel peaks ta ikka maha võtma. Tunne oli kuidagi selline tühi, suurt kurbust ei olnud. Kuskil hingesopis oli ka kergendus, et nüüd on see läbi ja saab jälle peret näha. Tegin veel viimaseid pilte mobiiliga, kinnitusköis lõigati läbi ja alus oli maha jäetud. Ning Haru lasi kenasti Amphibeari oma pardast eemale triivida, enne kui käigu sisse pani ning Mindelo poole teele asus. Mulle juhatati koheselt varukajut, kõik asjad toodi kogu meeskonnaga kiirelt kajutisse ja paluti kapteni juurde. Palusin võimalust oma märjad riided ära vahetada ja saatsin esialgu passi. Viskasin kiiruga midagi muud selga ja saatsin ka teated, et Amphibear maha jäetud ja mina teel Mindelosse.

Kapten oli eakas jaapanlane. Inglise keelt ta minuga ei rääkinud, suhtles hoopis kolmanda tüürimehe kaudu. Kolmas tüürimees oli nooremapoolne filipiinlane. Nagu hiljem küsisin, oligi kogu meeskond filipiinidelt välja arvatud kapten ja esimene tüürimees. Kaptenile kinkisin Amphibearilt kaasahaaratud ookeanipüügi õnge. Ja mõnede küsimuse järel oli raport tehtud. Küsisin ka kulude kohta, mille peale lubati kontorist järgi küsida. Nagu hiljem teatati, ei võlgne ma neile midagi ja oma kojusõidu kulud pean ise katma. Tänan HARU!

Raporti täitmise ajal oli võimalus silmitseda ka suure laeva kaptenisilda. Ainult tulede lülitipaneel oli Amphibear küljest suurem. Kõik seadmed olid eraldi konsooli küljes, minu üllatuseks enamus numbrilised, mitte graafilised. Ka AIS oli numbriline, laeva nimi, suund ja kaugus. Kogu laeva juhtimine käis suure laua taga, kus korralik suur merekaart, kuhu kurss ja kõik sündmused kirja said. Samuti kõrval paberist logiraamatud. Kõik on selge, omal kohal, töökindel, suur ja traditsiooniline.

Ning kogu laev oli selline, selged sildid, kõik on puhas ja korras. Varsti koputati uksele, lõuna. Süüa sain ohvitseride lauas. Millised road! Puhtast lihast soojad kotletid, riisi ja salatiga. Üllataval kombel Amphibeari peal polnud mingit isu, aga siin sõin kogu ettepandud toidu ära. Muidugi oli kurnatus ka üsna suur. Trepist kaptenisilda ronides võttis esimene kord see neli korrust ikka ähkima küll. Tänutäheks sai kokk endale enamuse minu kaasasolnud proviandist, mis küll midagi väärtuslikku ei lisanud, aga vaheldust pakub kindlasti.

HARU oli seestpoolt igati korralik laev. Puhas, sõbraliku meeskonnaga ja merehädalise jaoks kohe võtta kajutiga. Selline on siis laeva hüljanu kojusõit: turvaline, sõbralik, seintega piiratud maailm...

Tagasi kajutis vaatasid läbi raudlaeva seina pisikesest illuminaatorist välja ja tundsid kuidas maailma raamid jälle Sinu peale langevad. Kõik on lihtne ja selge, ostad oma piletid, lähed koju, käid tööl ja elad nõnda õnnelikult oma elu lõpuni. Ohates võtsin päästetud sodilao, ja hakkasin seda merevee kahjudest puhastama, sorteerima ja ümber pakkima. See töö võttis üsna mitu tundi. Selle töö lõppedes oli juba õhtupoolik. Ning tegutsemistahte tõi tagasi koduse tugimeeskonna pingutus. Erki sõnum, et Amphibearist varsti mööduv Norra laev Geoholm on meie ainus võimalus (sest puksiiri ikkagi ei saanud) tegi ka mulle selgeks et on vaja toimetada. Kaptenisillast ühendust Geoholmiga ei saanud. Kontori number ei vastanud (oli pühapäev). Sat telefoni nr kuskilt ei leidnud. Lõpuks arvutas tugimeeskond välja, et kohtume kursid vastakuti 23-24. Lähiraadio levi üsna lühidalt, sest kui see on kümmekond miili, siis kaks vastusõitvat laeva katavad selle sageli poole tunniga, ehk kokku siis maksimaalselt tund aega sides.

Kell 22:30 olin sillas, ei ole veel sidet. Teisel korral samuti mitte. Kuid enne keskööd kutsuti mind, et laev AIS peal näha. Õnneks oli valves sõbralik kolmas tüürimees, kes aitas laeva välja kutsuda. Lõpuks side olemas. Koordinaadid edastatud, mindi GEOHOLM kaptenit äratama. Oodates võttis kolmas tüürimees ette ja hakkas norra laevaga hoopis kodukeeles suhtlema. Nagu ta ültes, igal laeval on filipiini meeskond. Ilmselt oli see ka kõvasti abiks, sest ülesaetud kapten oli korralikult informeeritud. Natuke unine, väga rahulik ja järelemõtlev. Lubas vaadata, mis teha saavad ja kontoriga suhelda. Saatsin veel tugimeeskonnale kogu infoga sõnumid ja natuke peale südaööd sain ka ise magama. Et järgmine hommik kell 5 ärgata, sest kell 6 pidime juba sadamas olema.

Amphibear varustuse kastid jälle nööriga alla, et seekord kurvalt ilma Amphibearita sadamasse jõuda.

HARU Mindelo reidil. Kraanasid ju on, aga Amphibeari ei tõsta ükski. Väga korras ja hästi juhitud laev. Vedas külmutatud tuunikala Kaplinnast Mindelosse. Aitah neile appi tuleku ja külalislahkuse eest.

Lõputu pesulaud Atlandil

Ärasõidu päev sai valitud selline, et tuul veel tugev, aga kohe vaibub natuke. Mõne päeva pärast tugevneb jälle. Lähinädala vaates ainus aken, kus tuul korraks nõrgeneb. Praia sadamas lükkus lubatud ärasõit edasi. Vabanduseks võib öelda, et sisse tuli üks suur laev ja ei tahtnud sinna sebima minna, aga tegelikult võtsid ettevalmistused veel aega. Kõigepealt kõigile kanistritele veel üks ohutusköis. Kanistrid olid päris kenasti alumiinium- ja täispuhutavate pontoonide vahel. Rihmade kontrolliks tehtud sukeldumine näitas päris normaalset siledat põhja. Kõige madalam oli välisserv oma alumiinumponooniga siis sealt kanistrite rivi ja täispuhutav pontoon kõige kõrgemal. Ette rutates võib öelda, et kanistritega muret ei tulnudki. Kõige vähem oli probleeme nendega, mis osaliselt vees. Pontoonidel tuli kinnitusi aeg-ajalt üle vaadata ja pingutada, sest vahel pani mõni laine sinna paraja paugu.

Ärasõidu hetk käes, tund peale lubatut. Kuid tuul nii tugev, et ei saa ankrut kätte. Lihtsalt ei jõua üksi köiest tõmmata ja kui panna mootor taha on ajam keerdunud köiega kindel tulemus. Tegin pausi, sõin pirukaid, siis sain ankru kätte ka. Arnaldo sõbraga kaldal lehvitamas, suundusin ookeanile. Tuul ka seal tugev, aga allalainet pole nagu väga vigagi. Välja arvatud , et kõigutab väga palju. Ning tundub nagu oleks terve elu söönud pirukaid, mis polnud väga head. Siis tundub, et tegelikult on paha. Siis oksendad, siis võtad ennast kokku teed kümme minutit midagi kasulikku ja siis jõllitad laineid ja oksendad. Siis teed pausi ja oksendad. Kui juba tühi, siis ikka oksendad. Nii jätkus see kaks päeva, päeval umbes tunnise vahega ja öösel kahetunnisega. Ei söönud ega joonud midagi. Suutäite kaupa ikka vett puudsin võtta.. See on see õige ja tõsine merehaigus. Oleks pidanud öö ankrus laeval veetma, et oleks rohkem harjunud ja kergemalt läinud. Aga mine tea. Amhibeari sees on nagu pesumasinas.

Atlandil on siinkandis tavaliselt tuul 6 m/s ja laine 2 m. Mulle oli Atlandil pakkuda tuul 10 m/s ja laine 3 m. Mitte halb, aga võiks ju ikka paremat pakkuda. 

Tuul ulub ümber auto, lained on 3 meetrised, aga midagi pole parata. Mõned on ka 5 meetrised. Õnneks mitte tormilained. Mingeid suuri vahutavaid murduvaid laineid on väga harva. Kui mõni on, siis enamasti kaugemal. Üks või kaks murdus ka auto pihta, aga õnneks ei midagi hullu. Kui juba triivankrus, siis see hoiab kaasa haaramast ja harjad veel nii kõrged ei ole, et autot hirmsa jõuga rammiks. Aga no, paha on veel rohkem, sest laineid ju seistes rohkem kui nendega kaasa sõites, aga kaasa sõita ei jõua sest vaja tankida ja keti peaks ka juba pikkuse järgi vaadates välja vahetama, sest koliseb vahel kaitsmete vastu. Tegin puhkepäeva ja magasin vaheldumisi oksendamisega.

Kolmandal päeval võtsin ennast niipalju kokku et sättisin natuke asju ja otsustasin edasi sõita. Sõin ka esimese toidu, apelsini. Jäi esialgu sisse. Mõne tunni sain sõita. Autopiloot teatas, et ei suuda kurssi hoida. Imestan, kuid käsitsi ei suuda ka kurssi hoida. Lähen ajameid vaatama. Parema pontooni ajam on täiesti viltu taha alla, silmaga näha et alumiinum on rebenenud. Ujun asja kontrollima – plekk täitsa puru, tükk välja rebitud koos ajamiga ja ainult õhuke riba hoiab. Teisel ajamil alumine kinnitus lahti murdunud ülevalt veel kinni aga vahepeal üks pragu alumiiniumis juba sees. Endal ikka veel paha olla ja nõrkus merehaigusest.

Triivankur uuesti sisse ja hakkasin taga pekslevat paremat ajamit pardale vinnama. Ei saa. Ajam küll kõigest 58 kg, aga pardale ei saa. 200 bar rõhku taluvad hüdrovoolikud hoiavad teda omalt poolt kinni, ja kui natuke saadki asendi juba tõsteks valmis, tuleb järgmine veemass ja keerab ajami jälle käest ära. Lõpuks võtsin esivintsi, kinnitasin poolenisti üles tõmmatud ajami külge ja lõpetasin tõste nii. Pekslev ajam oli ka madalsurve voolikut vigastanud, keerasin ajami hüdrokraanid kinni et ta süsteemist eraldada. Käisin veel korra ujumas, kontrollisin kas on pontooni tagaotsas mingeid avasid või pragusid. Midagi silmaga nähtavat ei olnud. Nii lasin valmis tehtud EPO kuuli minema.

Tugevat survet taluvate ja halvasti painduvate hüdraulika torude tõttu on sellise 58 kg raskuse ajami pardale saamine paris tükk tegevust. Lõpuks tuli esivints appi võtta, sest lained kippusid iga saavutatud edu kohe tagasi võtma.

Edasi või tagasiõiduks oli üks ajam veel kuidagi küljes, aga oli selge, et kui niisuguse kinnitusega sõitma hakata, on tunni või kahega ka see küljest ära. Tuli kavandada parandus. Isenesesest ei olnud vajalik pardus kuigi keeruline. Veel pontooni küljes oleva pookaare sisse tuleb teha puidust tugiklots, kuhu siis ajam vastu toetada. Teine tugiklots ülemiste kinnituspoltide ja pontooni tagaseina vahele. Siis tõmmata ajam oma jäigast (mittepöörduvast osast) koormarihmaga vastu pontooni nii, et surub tugiklotsid kinni ja ei luba ajamil enam lainega kaasa mängida. Õhtul siiski nii suur väsimus, et ei suuda asja ette võtta. Sõin 100g tuunikonservi ja keerasin magama.

Hommikul tundus elu ilusam ja ka tuul andis vahepeal natuke järgi. Nii 8-10 m/s ja ka laine vaibus. Eks ta iga päev ja öö mangis natuke, kord tõusis siis vaibus. Asusin siis ainsat kaasasolnud ja seni pontonide vahelist silda jäigana hoidnud lauda saagima. Üllatavalt tõhusalt, tikksae tera oli ootuspäraselt hea ja Leatherman noa kinnituses saagis mis mühises. Kaks parajat juppi valmis, tuli veel noaga voolimistöö, et kinnitus ikka sobiks mõeldud pesasse ja poldipead leiaksid kinnituses oma asukoha ning fikseeruksid. See töö ka valmis, sai veel ohutusnöörid klotsidele ümber pandud, koormarihm pontooni ümber vabastatud ja köie vastu vahetatud.

Ujumiseks kõik valmis seatud ja vette. Pontoon käib vees üles alla hirmsa jõuga. Vee peale jõudes on voolab ära vahutav vesi ja vee all on kõik mulle täis. Siis tuleb lainetes vahe. Haarad tugevamini pontoonist ja sirutad käe tehtud plaadiga õigesse kohta, kui pontoon jälle minema lendab. Hea on kui käe kätte saad ja tugiplaati lahti ei lase. Nii kulus enamus energiat enda päästmisele, hoidmisele ja ohtusele. Ülejäänud osa järjekordsetele katsete, et kui ma olen nii, hoian naa, tõstan ajamit tema tõsteköiest nii, kuidas siis saaks. Lõpuks olid tugiplaadid kuidagi paigas, mitte siiski päris oma kohoal, koormarihm ümber ja pingul, mina puruväsinud aga elus ja terve (mõni marrastus ja sinikas on ju loomulikud) ja käes oli õhtu.

Ning mul ei tulnudki meelde et see on jõuluõhtu. Muidugi mõtled kodule ja kodustele sellistes oludes kogu aeg. Ikka tundub väärtuslik see mida hetkel pole, kas kodust vaadates reisimine või reisil vaadates kodu.
Magasin millegipärast halvasti. Tavaliselt ärkad nii 10-12 korda üles, otsid uue veidi stabiilsema asendi ja magad edasi. Seekord nii ei olnud. Hommikul ärgates selgus kurb tõsiasi. Esiteks on koormarihm öösel metalliserva vastu läbi kulunud ja tugiklotsid ujuvad nööri otsas. Jälle otsast peale. Seekord siis heebel ühe käe külge seotud tugiklots teises käes ja nööri otsas. No veel lootusetum, kinni hoida ei saa, heeblit kuhugi õieti toetada pole. Lõunaks ronisin väsinuna välja, vale meetod. Probleemiks on klotsi fikseerimine pontooni ja ajami vahele. Pole kuhu kinnitada. Tegelikult muidugi on, aga lihtsalt nende sekundite jooksul kui kõik asjad paigal pusivad ei saad seda tehtud. Vaja saada, ajam eemale, klots paika, ajam vastu klotsi, ajam paika.

Välja ronides vaatasin, et amfiib on paremasse pardasse taha viltu, sealt käib laine üle nagu ise tahab. Ega midagi, ujuvus ja püstuvus eelkõige. Kuna 50l kütust sai ka kummagi pontooni keskmisse kambrisse ja tuli ühest neist kütus välja pumbata ja kütuse läbiviik tagumisse pontooni kambrisse ümber tõsta. Paremast pontoonist millegipärast kütust kätte ei saanud. Kuna sellel küljel käis ka laine kõrgemalt, võtsin vasaku külje, pumpasin 50 liitrit just äsja vabastatud kanistritesse ja tõstsin läbiviigu ümber. Paras kiiret tegutsemist nõudnud tegevus, arvestades et tagakambri kork oli vee all. Läbiviik paigas, panin toru külge ja puhusin – mulises. Pumapsin siis madalsurve pumbaga õhku sisse ja asusin vett välja pumpama. Liides väga suure läbilaskvusega pole, aga tasapisi pumbates kalle vähenes ja olukord paranes, kuni vett enam ei tulnud.  Ja jälle õhtu käes, ajamiga eduseis null lisaks siis kerge kalle parema pontooni ja tagotsa suunas.

Hommikul ärgates oli paras depressioon. Ei suutnud ennast kuidagi välja ajada. Lõpuks on teha vaja ju vähe, kaks puitklotsi ja väike pingutus köiega, millel on hõõrdumise vastu kaitsmed peal. Ei saa, masendus suur, laine jõud suur. Mõtlesin teem üle järele. Ka tugimeeskonnalt murelikud sõnumid. Saatsin selge sõnumi, et vajan pukseerimist. Lihtsalt ülesandeid on rohkem kui jõud peale hakkab ja ükskõik kui hea või halb tehtud parandus ka pole, võib ta siiski kesta ka 10 või 100 km ja siis vajan ikka pukseerimist. Tugimeeskonna reaktsioon oli kiire ja selge. Tegutseme täie rauaga. Seda oli ka sõnumitest tunda. Metoodiliselt käidi läbi sadamaid, laevu, pukseerimisvõimalusi jne. Meeleolu paranes. Läksin jälle vette ajami parandust katsetama. No ei saa paika seda klotsi. Kuid väsinuna õhtul veest välja tulles oli uus plaan olemas, kuidas klotsi ikkagi paika saab. Magama minnes meeleolu hea. Tegin ka aseme juures mõned muudatused ja tõesti, sai veidi paremini magada. Muidugi on ka täispuhutav madrats merel väga vale valik, aga voodi ei mahu ju kaasa.

Järgmine hommik jälle ajami parandus. Ning pärast ei tea mitmenda lähenemise katsetamist sai paika. Sobis ideaalselt, toetas mõlemat poolt hästi. Ning siis tuli ülejärgmise lainega jälle paigast ära. Noh vähemalt oli teada, et tükk on õige kujuga. Lõuna paiku välja ronides, minu paadike on ikka täitsa kiivas. Juba kipub toetuma paremale täispuhutavale pontoonile ja kuigi ka tavapontoon tuleb laine alt välja, siis üsna uimaselt. Asusin madalsurve pumbaga õhku sisse pumpama. Pärast pooletunnist pumpamist läks pump rikki. See on kehv uudis. See pump on ka kõigi täispuhutavate pontoonide eluvõime tagamiseks vajalik. Piisab ju ühest torkest ja minu mitmekuupmeetrised pontoonid vajavad kiiret parandamist ja pumpamist. Eriti kui püstuvus sellest sõltub. Asusin siis vett välja pumpama ja pika pumpamise peale olukord natuke paranes. Proovisin ka kuni keskööni autokompressoriga mingit rõhku sisse saada, aga lootusetu. Ei saa aru mis seal paremas pontoonis õieti toimub, mõni väike pragu poldijälje juures ei tohiks sellist käitumist põhjustada. Öösel lülitasin veel aeg ajalt autokompressorit sisse, kuid hommikul ärgates oli pilt väga kehv. Pontoonile löönud laine oli väga laisk sealt ära voolama.

Kui laine ule kinnise kambriga pontooni loob, pole sellest hullu midagi. Kui laine enam pontoonilt lahkuda ei taha, on häda majas. Vahemalt Amphibeari umber tiirutasid tavalised kalad, erinevalt Heyerdali Ra I enne Ameerikat, kus saatjaks oli haiparv.

Tassisin veel varustust vasakule ja vaatan mingid kollased poolemeetrised kalad ujuvad amfiibi ümber. Oleks vähe teine olukord, asuks neid kohe kas püüdma või uurima, aga ei ole teine olukord. Ühendasin ka pumba külge, kuid mida pumbates ei tule on vesi. Kas on läbiviigu sisemine voolik ennast kuskile nurka üles keeranud või on midagi muud väga valesti. Tugimeeskond juba küsis, et kas päästame su ära sealt voi tahad ikka puksiiri. Ma ikka tahtsin puksiiri või kraanaga laeva. Ning tuligi teade, et kraanaga laev tuleb. Kuidagi kaude, Senegali merepääste kaudu. Pakkisin veel asju ja ongi – laev silmapiiril. Esimene pärast Praiast väljumist.

Amphibear sõidab edasi

GEOHOLM tõstis Amphibeari pardale. Kapteni sõnul oli see hoolimata Amphibeari väiksusest raske ülesanne, kuna sõiduk rullus lainetes väga tugevalt. Suured tänud kapten Reinold Lederle, kogu GEOHOLM meeskonnale ja Norra firma Dof Management Storebo, kes lubas oma kallil erilaeval Amphibeari otsida ja seda pardale võtta. Uskumatult toredad ja tublid inimesed!

Uskumatu oli ka tugimeeskonna tegutsemine. Erki ja Kristjan jälgisid lähipiirkonna laevu, ja otsisid kõiki kontakte ning kraanade tõstevõimet. Saatsid mulle üle satelliidi sõnumeid, kellega VHF kaudu ühendust võtta. HARU ohvitserid olid nii kenad ja lubasid oma laeva VHF kasutada. Nii sain teate, et Geoholm on ainus võimekas laev piirkonnas. Omanike kontoriga ühendust ei saanud.  Lähisideks paraku levist väljas. Tugimeeskond arvutas välja, et kõige lähemal olime üksteisele eile kell 23-24. HARU sillas kutsungit saates ühendust ei saanud. Siis kell 23:30 teatas Haru kolmas tüürimees, et näeme GEOHOLMI AIS radaril. Sillas ikka kutsungilee ei vastatud. Lõpuks enne südaööd saime ühenduse. Kapten äratati üles, kes oli kõige lahkem unine inimene, kellega raadio teel suhelnud oleme. Siis sai ka juba sat telefoni numbri ja edasine suhtlus oli lihtne. Kõik sõltus nüüd kaptenist ja meeskonnast. Amphibeari leidmine nii lihtne muidugi polnud. Selleks kulus umbes 2 tundi. Kuid nii laeva kui tugimeeskonna tehtud triivi arvutused lubasid ta lõpuks leida.

Leitud, autor Sigmund Asle Wiik

Geoholmi pardal, pildi autor Sigmund Asle Wiik

Geoholmi sihtsadam on Rio De Janeiro, Brasiilia. Paratamatult ületab Amphibear nüüd Atlandi ookeani suure laeva turjal ratsutades. Eks see ohutum ja sobivam on, kahjuks mitte algne plaan. Et tolliga probleemid oleksid minu, mitte vastutuleliku Norra firma ja laevakapteni omad, lubasin sõidukile paberitega vastu minna. Mis tähendab, et nii mina kui Amphibear jõuavad teisele poole Atlandit seda ületamata.

Edasi jääb nagu ikka 3 valikut, edasi, tagasi või tühista. Tühistamine oleks kõigi toetajate petmine, kuni on sõiduk ja teda saab parandada ja liikuma sättida tuleks edasi minna. Kui rahad muidugi päästeoperatsiooniga päris otsa ei saa. Ehk ei saa...  Tänan südamest neid, kes õnnetuse korral parastamise asemel otsustasid aidata. Tagasi tulla tundub mõttetu, seda enam, et peaks kogu sõiduki pontoonidega Kanada tehasesse kohale toimetama (voi mõnda alumiiniumpaatide tehasesse) ja seal paar tõsisemat muudatust ette võtma. Hetkel on pontoonid nõrgim lüli kogu lahenduse juures.

Nii on kõige mõistlikum valik reisi Brasiiliast jätkata. Aga Atland, tekib õigustatud küsimus. Samas õigustatud küsimus on Amphibeari järgnev teekond. Läbida tuleb ka Kariibi meri, Vaikne ookean ja kõikide riikide tolliametid. Ehk siis tuleb reisi jätkata, ja kui õnnestub algse ambitsioonika plaani ülejäänud osa auke sisse jätmata ellu viia, siis võib ju uuesti tulla ja Atlandi samuti ületada. Sest pärast Beringi merd võib Atland ka puhkus olla. Soidame Brasiiliast edasi. Kui reis Tallinnani tehtud siis jargmisel hoojal toimetab amfiibi Praiasse, ületab Atlandi ning sõidab kuni Rioni. Sel juhul tuleb ajaline järjestus veidi erinev, kuid siiski on koik lõigud umber ilma sõidust tehtud. Ega ta niipidi meeldiv valik ei ole, aga ajakavaga ja paraku ka eelarvega peab arvestama.

Esimene ülesanne on muidugi sõiduki seisukorras selgusele jõuda, parandada nii pontoonide kui auto kahjustused. Ja alles teine ülesanne on mereületusteks pukseerimisvõimelised tugilaevad leida (st laevu leiab, vaja leida hoopis finantse). Ja meeskonnaliikmeid on ka kaks vaja. Nüüd kui kütuse kaasavõtmiseks on lahendus, annab igal mereetapil kaks meeskonnaliiget nii kiirust kui ka parandamisks töökäsi juurde.

Kõiki uudiseid kajastame Facebookis. Palun vajutage Like.

Rike on alati ootamatu

Kuigi tehniliste süsteemide tõrked on paratamatud ja ootuspärased, siis konkreetne rike on alati ootamatu, eriti kui see tabab dubleeritud sõlme mõlemaid osi. Ajamite kinnituste murdumine oli vahemalt osaliselt parandatav, kuid seda takistas paarimeetrine laine, nii et tagaots liikus jõuliselt vees üles ja alla.

Rikke põhjus on minu ebapädev hinnang tehases tehtud sõlme tugevusele. Tagantjäreletarkus.

Ajamite rikkele lisandus ajami poolt mulgustatud pontooni leke. Vett õnnestus osaliselt välja pumbata, kuid aegapidi kaldus sõiduk siiski küljele.

Appi sai kutsutud laev HARU, mis pidi olema suuteline Amphibear pardale tõstma. Kohapeal selgus, siiski et ei suuda. Oli vaja kiirelt otsustada, kas jääda sõidukiga või tulla ära. Kuna täiendavalt põrkas tõstmise arutamise käigus ka Amphibear küljega vastu päästma tulnud laeva, siis oli oht et alumiiniumpontoonid said vigastusi juurde. Nii sündis kohapeal otsus siiski Amphibear maha jätta, kuna kolm päeva polnud laeva jaoks abi võimalik leida, vigastused süvenesid ja päästma tulnud laev oli spetsiaalselt kohale sõitnud abi osutama.

Kommunikatsioon toimis ja ülisuure töö tegid ära Kristjan Kalda ja Erki Koldits tugimeeskonnast. Nende käest saab küsida, mis võimalusi uuriti ja mis ära tehti.

Praegu otsib alust üks korraliku kraanaga Norra laev GEOHOLM, leidmise tõenäoaus on muidugi ajas järjest vähenev.

Mait Nilson

Mindelo

Kõiki uudiseid kajastame Facebookis. Palun vajutage Like.

Praia – Aafrika südamega Eurooplane

Praiasse saabumise esimene päev kulus sissevormistamisele ja restorani õhtusöögile. Sissevormistamine sujus väga ladusalt. Sellele aitavad kaasa turiste nöörivad sadamapoisid. Kuid teenus oli asjalik ja pole põhjust kurta. Amphibearile esimene sadam, sest tavaliselt piisab ujumisrannast. Õhtusöögiks tellitud kala oli samuti suurepäraselt maitsestatud ja mõistliku hinnaga.

Ning vara voodisse, sai ju tugevneva tuule eest pagedes sõidetud jutti 24h ja rohkemgi.
Saabumisele järgmine päev oli laupäev, ning ostunimekiri näpus võtsin takso ja esimese auto-tööstuskaupu müüva poe poole teele. Šokk, see oli kõige pisemate eesti motopoodide suurune. Mulle vajalikust nimekirjast müüdi seal null ühikut. Kõrvalpoest sain ühe eseme. Seal võttis oma juhatamise enda peale vanem härrasmees, kes lihtsalt võõrast inimest aidates pooleteise tunni jooksul vedas mu ühest poest teise, kuni ma lõpuks olin oma nimekirjast leidnud ainult kõige tähtsusetumad esemed. Olulisi polnud ühtegi ja puhkepäevad tulid peale.

Mitmekesine Praia nii ilusate ja kui räämas hoonetega. Teed on enamuses päris head.

Puhkepäevad teadagi kuluvad Eestlasel töö tegemisele. Pühapäeva hommikul amfiibi suunas astudes (Amphibear ankrus otse merepolitsei akna all) küsis politseinik, et korra oleks paari asja vaja täpsustada. Aga mul pass hotellis ja auto dokumendid lahel amfiibis ja mina ise autoni ujumiseks lühikestes pükstes. Selgus et sadamakapten tahab pabereid kontrollida. Et võtame paadi, toome minu paadist paberid ja tehtud. Läksin hotelli passi järele, panin sadamakapteni jaoks paremad riided selga. Vahepeal astus politsei uksest sisse lennukipiloot Arnaldo Barreto, kes aitas politsei soove ja tekste tõlkida. Kohalik TV oli mingi imeliku loo teinud kuritegevusest, mille lõppu küsis, kas keegi üldse teab mis veider sõiduk see keset lahte on. Loomulik, vaja paberid üle vaadata. Viie tunni pärast oli paat leitud, paberid kõik kiirelt üle vaadatud, televisioonis käidud ja asi korras. Siin on kuulda ka lugusid, et kõigil nii lihtsalt ei lähe ja bürokraatiat on hirmus palju, aga võrreldes mõne varem läbitud maaga on asjaajamine siiski arusaadav ja ka ametimehed väga abivalmid.

Kuid põhiline, ma leidsin hea sõbra Arnaldo, kes on nüüd mind aidanud iga päev. Ja seda abi on vaja. Isegi tema abiga kulub nr 56 võtme leidmiseks pool päeva või siis võtme pikenduseks toru leidmiseks teine pool päeva. Pole ka ime, Praia on tegelikult 100 000 elanikuga linn ja siin ei ole võimalik laia sortimendiga head äri teha. Nii on kõik erilised asjad, millest paraku minu amfiib paljuski koosneb väga haruldased.

Arnaldo on alati kohal kui abi vaja. Arnaldo koos tütrega, kes õpib süvendatult keeli. "Keeled on võti tulevikku" ültes ta ja peab nõustuma. Nii nalja kui äri teha saab ainult keeli osates.

Abivalmidus ja sõbralikkus on siin suurepärased, kohalike kalameeste autoriteet Louis on korraldanud paadivalve. Nagu juba juttu oli, asendamatu abimees Arnaldo veab mind mööda linna ringi, et vajalikku varustust leida. Kohaliku tehnikapoe Sociarpa viis müüjat oskavad juhatada ja soovitada vajalikke kaupu ja teenuseid, ning tahavad kõik koos minuga pilti teha. Kõigi Arnaldo sõbrannadega on ühine pilt juba tehtud. Ning kui palju on hotelle, kes on nõus oma külalise poolt keemiatehasest kohale tassitud 48 kanistrit turvaliselt hoiustama, et see saaks peatselt Atlandit ületada. Hotell Perola igatahes on selleks valmis, ning lisaks nõustavad mind iga päev, kust vajalikku varustust hankida (näiteks: kanistreid, võtmeid, ketiõli jne). Ning kui Amphibear veest välja ajada on juba olemas vähemat viis vana tuttavat, kes korda hoiavad, aitavad vestlusi tõlkida, ning hangivad kiirelt kõik vajaliku prožektorist kuni alumiiniumi keevituseni. Minu üllatuseks räägivad siin paljud vene keelt. Ka inglise keelega saab hakkama, kui ei pea just mutrivõtmete eri liikide üle arutama. Portugali või prantsuse keel on muidugi rohkem abiks. Ning ka kaks eestlast on kohatud. Eesti meremees Leho Okas oli siin läbisõidul ja eesti keelt rääkiv kohalik koolipoiss käis sõidukit uudistamas.

Autoriteetne Louis vabastab Amphibeari öösel tõusu kaitseks kalameeste poolt seotud lisaköitest.

Kui segada kokku Aafrika ja Euroopa siis halval juhul saad sa mõttetult kallid hinnad, hinnakirjaga mittetoimivad teenused, räpased tänavad ja hulgaliselt ringilogelevaid päevavargaid. Ent Cabo Verde (Roheneemesaared) näitab et võimalik on ka vastupidine. Sa saad hoopis lahked ja abivalmis inimesed, mõistlikud (kuigi pigem kallid) hotellid, fikseeritud mõistlikud hinnad ja toimiva infrastruktuuri. Isegi turul käimine ei lõpe kultuurisokiga, vaid on küllalt rahulik eksootiline kogemus. Pimedas küll jala ei soovitata liikuda, aga takso maksab linna sees tavaliselt 2 EUR ja nii pole jala liikumiseks ka põhjust.

Kirbuturu sissepääs on küll rahvarohke

Kes otsib eksootikat ja Aafrikat, siis leidub siin sedagi. Kes päris Aafikasse pelgab minna, siis on Cabo Verde hea sihtkoht. Kliima on siin super. Vesi ja õhk iga päev 26 kraadi, mõõdukalt päikest ja ümberringi abivalmis toredad inimesed. Mida veel tahta?

Valge öö festival on algava jõuluperioodi tähistamiseks. Seitse lava, lasteetedustest kuni rokini. Loomulikult väike karneval. Päris Rio see pole aga trummirütm on igatahes kaasakiskuv.

Kesklinna tänavad on liikluseks suletud. Sõbralik ja enamasti valgesse riietatud rahvas on kogunenud lavade juurde. Tagaplaanil tantsulava (hetkel paus).

Ning festivalipäeva lõpuks oli Arnaldol mulle üllatus. Tema abikaasa valmistas maitsva õhtusöögi. Värvid olid nii ilusad et palusin luba seda pildistada.

Sõiduki ettevalmistamisest järgmises postituses.

Atlandi Ookean ja neljajalgne katamaraan

St Louisis küsiti mu käest neli korda, kas ma ikka jõe ja ookeani kohtumise murdlaineid olen näinud. Tegin südame kõvaks ja vastasin enesekindla näoga, et muidugi olen. Olingi, umbes kilomeetri kauguselt poolsaare tipust. Senegalis on väiksed kalapaadid 12m pikad ja enamus 20m pikad. Amphibear on on isegi kohalike kalurite liigas kääbus. Ning need 20 meetrised paadid kõikusid üsna hirmsal viisil nendes 'ülemineku murdlainetes. Käisime ka paadiga uudistamas, aga minu meelehärmiks ei tahtnud paadimehed aru saada, et peab ookeanile välja sõitma vaid pöörasid jõesuudmes tagasi.

Pontoonid all ja kuival maal. Senegali jõesuudme kaardi järgi võimalik.

Sõitsin välja kohe hommikul, kell 8 nagu lubatud. Tõusu haripunktil, et kõige soodsam ja rahulikum aeg. Samal ajal tuleb sisse kogu kalalaevastik kes on öö läbi ookeanil võrguga püüdnud. Ja see on väga tähtis abi, sest merekaart näitab siin aiateibaid. Näiteks see koht kust suuremad paadid merele pöörasid, on kaardi järgi kuiv maa. Pilot Book muidugi hoiatab selle eest. Kohalikku kogemust ei asenda miski ja nii hoidsin randuvate paatide teekonna kogu aeg silme ees. Parajate siksakkide järel oligi Amphibear merel ja võttis oma esimesi murdlaineid. Tundus hirmus, aga tegelikult ei mingit muret. Nagu juba enne kirjutatud, on raskusekese keskel ja Amphibear reageerib lainetele ülihästi. Keret ei ramminud ükski. Ja rannikust paarkümmend kilomeetrit eemal oli nagu unenägu, kas nii sile Atlandi ookean on üldse võimalik.

Nii siledat ookeani võib vaid unes näha. Vastu tuleb väiksemat liiki St Louisi kalapaat.


Kuna olin Senegali jõel ankrus liiga kaugel ja vool muutus mõõnaga ülitugevaks tuli öö mööda saata ankruvalves. Nii olin juba poole päeva järel omadega täitsa läbi ja käisin lavatsil tukkumas. Kalapaadid seljataga oli laeva nägemine haruldus ja päeval tukkuda tundus isegi ohutum kui öösel. Päeval saab kiire pilguga olukorrast ülevaate. Vesi oli nagu kartulipõld, hiiglaste oma muidugi. Mingit korrapärast lainetust küll ei olnud. Ning Amphibear kiire reageerimine lainetele, ka pöördumine ja kohene automaatika vastukorrektsioon kui ühe pontooni nina mõnda kartulikuhja tabab tõi välja oma miinuse. Magamine minu amfiib katamaraanis on iga ilmaga täielik akrobaatika. Lõpuks väsid muidugi ära ja magad, aga mugav ega kauakestev ei ole see ühestki otsast.
Kuna esimene öö ookeanil oli kuupaisteta ja uduga (nagu ka kõik järgmised), siis tundus öö üsna hirmus. Lained on väiksed, aga kuna sa ei näe kuidas ja kust nad tulevad on merehaigus ainult aja küsimus. Õnneks minu oma möödus kergelt. Ja ka öö möödus lõpuks.

Päeval selgus ootamatu mure. Ventilaator jahutab auto mootorit väga hästi. Töötemperatuur on ühtlaselt 90 kraadi. Ning kuna vees liigub auto väga aeglaselt ja on troopika päike, on ka kapoti all temperatuur 90 kraadi, kui tuul vähegi nõrgem või valest suunast on. Ja see on auto süsteemidele OK, sellega on tootja arvestanud, kuigi midagi väga katsuda ei kannata. Siiski on see Scottoileri õlituse kontrollerile liig mis liig. Ja nii selgus päeva lõpuks, et isegi kapoti avamine ei aita. Kuna ka öösel tuul puhus kogu sooja õhu just kontrolleri peale, siis ei töötanud see ka öösel. Ning pimedas öös autost välja minna kõikuval pontoonil taskulambi valgel ketti õlitada iga kahe tunni tagant nõudis iga kord parajat sisedialoogi.

Ei tahtnud öösiti mugavamaks magamiseks pikalt tormiankrus triivida. Mida kauem merel oled, seda tõenäolisemalt halba ilma kohtad. Nii saigi sõidetud nii kiiresti kui jaksu oli. Kuna oli teada, et kontroller ka auto sees ei tööta (ta reageerib vibratsioonile) tuli lahenduse idee alles neljandal päeval. Sai süda kõvaks tehtud ja tankimispeatuse ajal ka auto põranda lamamise ja jalad väljas pontoonil hoidmisega töö ära tehtud. Scottoiler kapoti alt maha installitud juhtmete läbiviik salongist kapoti alla loodud ja kontroller autos väriseva jaotuskasti nupu külge ümber paigaldatud.  Enne seda olin juba kodus kasutusele võetud keti ära kurnanud ja peal oli teine kett. Kokku ca 30 Scottoileriga õlitatud tunni jooksul ta tegelikult lisaõlitust ei vajanud, ei kulunud ega veninud ega jooksnud ka liigesed nähtavalt kinni. Ehk siis üks mure vähem, eriti öösiti ja kette tundub jätkuvat varuga.

Kõige rohkem leidsin hommikult pontoonidelt 4 lendkala.

Merehaiguse ilminguid tuli veel, aga meeskonnaliikme doktor Hamor Kaha poolt varustusse lisatud merehaiguse vastased tabletid võtsid ilmingud kohe maha ja sellega rohkem muret ei olnud. Ning kohe kui ketiõlitus uuesti töökorras, tuli uus mure. Hüdrosüsteem lekkis õli. Leke oli piisav, et ilma kõrvaldamata kaugele ei jõua (kuigi saab ka diislit vajadusel lisada, pole see siiski edasist meresõitu arvestades soovitav tegevus). Ning üles ei leia. Ujud ookeanis auto all torutangid käes ja katsud erinevaid hüdraulika hülsse läbi. Kõik on kinni. Vahepeal lööb laine üle pea. Sõiduk triivib kergelt. All on sügavust 3000 m ja õhtu tuleb peale. Sai kõrini. Panin triivankrusse ja keerasin magama.
Peale hommikust uuesti auto all ujumist selgus ka lekkekoht. Otse hüdropumba taga, auto all ujuda pole vaja, esiratta koopast pääseb liidesele ligi.  Hüdrosüsteemi kõige jämedama toru kinnikeeramine väga hästi ei õnnestunud, kuid kuigivõrd ta kinni sai. Väikse järellekke likvideerimiseks sai EPO liimipulk ümber hülsi pragude surutud ja kae imet – jäigi leke järgi.

Atland veidi rohkem oma näoga. Amphibear täpselt külglaines

Ning kuigi viimane 24 h möödus pidevalt sõites 8-9 km/h, et õlirõhk madalam oleks polnud sõidukiga ühtegi tehnilist muret. Nagu lubatud hakkas tuul ja laine tõusma. Samal ajal ilmus silmapiirile maa. Meremehe rõõm maad nähes on suur (veider paradoks), õnneks minu kui hobimeremehe puhul andestatav. Maio saare tuulevarju jõudes ja Santiago saart otse ees nähes oli rõõm seda suurem. Siiski selgus, et kõige suuremad lained veel ootavad. Külgtuul 8 m/s ja laine 2m kõrge, aegajalt ka murduv (sh otse auto all) oli juba ookeani moodi. Kuid kui ebamugavus välja arvata, siis sõidukit ei häirinud need lained kuigivõrd. Stabiilsus väga hea, kursihoidmine hea, lained auto keret ei rammi. Kuni saigi Praia sadama pööre tehtud ja Amphibear väike ookeaniületuse etapp läbi.

Iga meremehe rõõm, sadam pärast väsitavat merereisi.

Kokkuvõttes ilm oli ootuspärane, ookean laiuskraadile vastavalt sõbralik ning tehnika tõi kohale nagu vaja. Julgeb järgmisele etapile minna küll, kuigi mugavus on just see mis on alla terve mõistuse. Iga hetke kui koikus oled, püüab keegi sind jõuga sealt välja visata.  Pontoonide peal käia on ebamugav, sest laine pritsivad kogu ilma täis autorattaid tabades. Pealegi on üksinda kohustuslik olla turvarihmas  (seda ma ka olin nii sõites kui ujudes) ja iga järgmise sammu jaoks on vaja neid ümber tõsta. Ehk siis välja aega veetma ookean ei kutsu. Muidu saaks korralikult süüa teha kui kala püüda, aga tänu kehvale magamisele, läheb tegelikult iga vaba hetk puhkamiseks.

Seekordsel etapil oli muidugi põhiline külgtuul ja külglaine. Vaatame, ehk õnnestub järgmine etapp vähemalt alguses teha puhta taganttuule ja lainega. Ilma ootamiseks tuleb siis muidugi aega varuda, aga nagunii plaanin Amphibear juures mitmeid töid ja nagu selgub ei ole Praias vajaliku varustuse ostmine just lihtne tegevus. Sellest edaspidi.