In englishEesti keeles

neljapäev, 2. jaanuar 2014

Lõputu pesulaud Atlandil

Ärasõidu päev sai valitud selline, et tuul veel tugev, aga kohe vaibub natuke. Mõne päeva pärast tugevneb jälle. Lähinädala vaates ainus aken, kus tuul korraks nõrgeneb. Praia sadamas lükkus lubatud ärasõit edasi. Vabanduseks võib öelda, et sisse tuli üks suur laev ja ei tahtnud sinna sebima minna, aga tegelikult võtsid ettevalmistused veel aega. Kõigepealt kõigile kanistritele veel üks ohutusköis. Kanistrid olid päris kenasti alumiinium- ja täispuhutavate pontoonide vahel. Rihmade kontrolliks tehtud sukeldumine näitas päris normaalset siledat põhja. Kõige madalam oli välisserv oma alumiinumponooniga siis sealt kanistrite rivi ja täispuhutav pontoon kõige kõrgemal. Ette rutates võib öelda, et kanistritega muret ei tulnudki. Kõige vähem oli probleeme nendega, mis osaliselt vees. Pontoonidel tuli kinnitusi aeg-ajalt üle vaadata ja pingutada, sest vahel pani mõni laine sinna paraja paugu.

Ärasõidu hetk käes, tund peale lubatut. Kuid tuul nii tugev, et ei saa ankrut kätte. Lihtsalt ei jõua üksi köiest tõmmata ja kui panna mootor taha on ajam keerdunud köiega kindel tulemus. Tegin pausi, sõin pirukaid, siis sain ankru kätte ka. Arnaldo sõbraga kaldal lehvitamas, suundusin ookeanile. Tuul ka seal tugev, aga allalainet pole nagu väga vigagi. Välja arvatud , et kõigutab väga palju. Ning tundub nagu oleks terve elu söönud pirukaid, mis polnud väga head. Siis tundub, et tegelikult on paha. Siis oksendad, siis võtad ennast kokku teed kümme minutit midagi kasulikku ja siis jõllitad laineid ja oksendad. Siis teed pausi ja oksendad. Kui juba tühi, siis ikka oksendad. Nii jätkus see kaks päeva, päeval umbes tunnise vahega ja öösel kahetunnisega. Ei söönud ega joonud midagi. Suutäite kaupa ikka vett puudsin võtta.. See on see õige ja tõsine merehaigus. Oleks pidanud öö ankrus laeval veetma, et oleks rohkem harjunud ja kergemalt läinud. Aga mine tea. Amhibeari sees on nagu pesumasinas.


Atlandil on siinkandis tavaliselt tuul 6 m/s ja laine 2 m. Mulle oli Atlandil pakkuda tuul 10 m/s ja laine 3 m. Mitte halb, aga võiks ju ikka paremat pakkuda. 

Tuul ulub ümber auto, lained on 3 meetrised, aga midagi pole parata. Mõned on ka 5 meetrised. Õnneks mitte tormilained. Mingeid suuri vahutavaid murduvaid laineid on väga harva. Kui mõni on, siis enamasti kaugemal. Üks või kaks murdus ka auto pihta, aga õnneks ei midagi hullu. Kui juba triivankrus, siis see hoiab kaasa haaramast ja harjad veel nii kõrged ei ole, et autot hirmsa jõuga rammiks. Aga no, paha on veel rohkem, sest laineid ju seistes rohkem kui nendega kaasa sõites, aga kaasa sõita ei jõua sest vaja tankida ja keti peaks ka juba pikkuse järgi vaadates välja vahetama, sest koliseb vahel kaitsmete vastu. Tegin puhkepäeva ja magasin vaheldumisi oksendamisega.

Kolmandal päeval võtsin ennast niipalju kokku et sättisin natuke asju ja otsustasin edasi sõita. Sõin ka esimese toidu, apelsini. Jäi esialgu sisse. Mõne tunni sain sõita. Autopiloot teatas, et ei suuda kurssi hoida. Imestan, kuid käsitsi ei suuda ka kurssi hoida. Lähen ajameid vaatama. Parema pontooni ajam on täiesti viltu taha alla, silmaga näha et alumiinum on rebenenud. Ujun asja kontrollima – plekk täitsa puru, tükk välja rebitud koos ajamiga ja ainult õhuke riba hoiab. Teisel ajamil alumine kinnitus lahti murdunud ülevalt veel kinni aga vahepeal üks pragu alumiiniumis juba sees. Endal ikka veel paha olla ja nõrkus merehaigusest.

Triivankur uuesti sisse ja hakkasin taga pekslevat paremat ajamit pardale vinnama. Ei saa. Ajam küll kõigest 58 kg, aga pardale ei saa. 200 bar rõhku taluvad hüdrovoolikud hoiavad teda omalt poolt kinni, ja kui natuke saadki asendi juba tõsteks valmis, tuleb järgmine veemass ja keerab ajami jälle käest ära. Lõpuks võtsin esivintsi, kinnitasin poolenisti üles tõmmatud ajami külge ja lõpetasin tõste nii. Pekslev ajam oli ka madalsurve voolikut vigastanud, keerasin ajami hüdrokraanid kinni et ta süsteemist eraldada. Käisin veel korra ujumas, kontrollisin kas on pontooni tagaotsas mingeid avasid või pragusid. Midagi silmaga nähtavat ei olnud. Nii lasin valmis tehtud EPO kuuli minema.

Tugevat survet taluvate ja halvasti painduvate hüdraulika torude tõttu on sellise 58 kg raskuse ajami pardale saamine paris tükk tegevust. Lõpuks tuli esivints appi võtta, sest lained kippusid iga saavutatud edu kohe tagasi võtma.

Edasi või tagasiõiduks oli üks ajam veel kuidagi küljes, aga oli selge, et kui niisuguse kinnitusega sõitma hakata, on tunni või kahega ka see küljest ära. Tuli kavandada parandus. Isenesesest ei olnud vajalik pardus kuigi keeruline. Veel pontooni küljes oleva pookaare sisse tuleb teha puidust tugiklots, kuhu siis ajam vastu toetada. Teine tugiklots ülemiste kinnituspoltide ja pontooni tagaseina vahele. Siis tõmmata ajam oma jäigast (mittepöörduvast osast) koormarihmaga vastu pontooni nii, et surub tugiklotsid kinni ja ei luba ajamil enam lainega kaasa mängida. Õhtul siiski nii suur väsimus, et ei suuda asja ette võtta. Sõin 100g tuunikonservi ja keerasin magama.

Hommikul tundus elu ilusam ja ka tuul andis vahepeal natuke järgi. Nii 8-10 m/s ja ka laine vaibus. Eks ta iga päev ja öö mangis natuke, kord tõusis siis vaibus. Asusin siis ainsat kaasasolnud ja seni pontonide vahelist silda jäigana hoidnud lauda saagima. Üllatavalt tõhusalt, tikksae tera oli ootuspäraselt hea ja Leatherman noa kinnituses saagis mis mühises. Kaks parajat juppi valmis, tuli veel noaga voolimistöö, et kinnitus ikka sobiks mõeldud pesasse ja poldipead leiaksid kinnituses oma asukoha ning fikseeruksid. See töö ka valmis, sai veel ohutusnöörid klotsidele ümber pandud, koormarihm pontooni ümber vabastatud ja köie vastu vahetatud.

Ujumiseks kõik valmis seatud ja vette. Pontoon käib vees üles alla hirmsa jõuga. Vee peale jõudes on voolab ära vahutav vesi ja vee all on kõik mulle täis. Siis tuleb lainetes vahe. Haarad tugevamini pontoonist ja sirutad käe tehtud plaadiga õigesse kohta, kui pontoon jälle minema lendab. Hea on kui käe kätte saad ja tugiplaati lahti ei lase. Nii kulus enamus energiat enda päästmisele, hoidmisele ja ohtusele. Ülejäänud osa järjekordsetele katsete, et kui ma olen nii, hoian naa, tõstan ajamit tema tõsteköiest nii, kuidas siis saaks. Lõpuks olid tugiplaadid kuidagi paigas, mitte siiski päris oma kohoal, koormarihm ümber ja pingul, mina puruväsinud aga elus ja terve (mõni marrastus ja sinikas on ju loomulikud) ja käes oli õhtu.

Ning mul ei tulnudki meelde et see on jõuluõhtu. Muidugi mõtled kodule ja kodustele sellistes oludes kogu aeg. Ikka tundub väärtuslik see mida hetkel pole, kas kodust vaadates reisimine või reisil vaadates kodu.
Magasin millegipärast halvasti. Tavaliselt ärkad nii 10-12 korda üles, otsid uue veidi stabiilsema asendi ja magad edasi. Seekord nii ei olnud. Hommikul ärgates selgus kurb tõsiasi. Esiteks on koormarihm öösel metalliserva vastu läbi kulunud ja tugiklotsid ujuvad nööri otsas. Jälle otsast peale. Seekord siis heebel ühe käe külge seotud tugiklots teises käes ja nööri otsas. No veel lootusetum, kinni hoida ei saa, heeblit kuhugi õieti toetada pole. Lõunaks ronisin väsinuna välja, vale meetod. Probleemiks on klotsi fikseerimine pontooni ja ajami vahele. Pole kuhu kinnitada. Tegelikult muidugi on, aga lihtsalt nende sekundite jooksul kui kõik asjad paigal pusivad ei saad seda tehtud. Vaja saada, ajam eemale, klots paika, ajam vastu klotsi, ajam paika.

Välja ronides vaatasin, et amfiib on paremasse pardasse taha viltu, sealt käib laine üle nagu ise tahab. Ega midagi, ujuvus ja püstuvus eelkõige. Kuna 50l kütust sai ka kummagi pontooni keskmisse kambrisse ja tuli ühest neist kütus välja pumbata ja kütuse läbiviik tagumisse pontooni kambrisse ümber tõsta. Paremast pontoonist millegipärast kütust kätte ei saanud. Kuna sellel küljel käis ka laine kõrgemalt, võtsin vasaku külje, pumpasin 50 liitrit just äsja vabastatud kanistritesse ja tõstsin läbiviigu ümber. Paras kiiret tegutsemist nõudnud tegevus, arvestades et tagakambri kork oli vee all. Läbiviik paigas, panin toru külge ja puhusin – mulises. Pumapsin siis madalsurve pumbaga õhku sisse ja asusin vett välja pumpama. Liides väga suure läbilaskvusega pole, aga tasapisi pumbates kalle vähenes ja olukord paranes, kuni vett enam ei tulnud.  Ja jälle õhtu käes, ajamiga eduseis null lisaks siis kerge kalle parema pontooni ja tagotsa suunas.

Hommikul ärgates oli paras depressioon. Ei suutnud ennast kuidagi välja ajada. Lõpuks on teha vaja ju vähe, kaks puitklotsi ja väike pingutus köiega, millel on hõõrdumise vastu kaitsmed peal. Ei saa, masendus suur, laine jõud suur. Mõtlesin teem üle järele. Ka tugimeeskonnalt murelikud sõnumid. Saatsin selge sõnumi, et vajan pukseerimist. Lihtsalt ülesandeid on rohkem kui jõud peale hakkab ja ükskõik kui hea või halb tehtud parandus ka pole, võib ta siiski kesta ka 10 või 100 km ja siis vajan ikka pukseerimist. Tugimeeskonna reaktsioon oli kiire ja selge. Tegutseme täie rauaga. Seda oli ka sõnumitest tunda. Metoodiliselt käidi läbi sadamaid, laevu, pukseerimisvõimalusi jne. Meeleolu paranes. Läksin jälle vette ajami parandust katsetama. No ei saa paika seda klotsi. Kuid väsinuna õhtul veest välja tulles oli uus plaan olemas, kuidas klotsi ikkagi paika saab. Magama minnes meeleolu hea. Tegin ka aseme juures mõned muudatused ja tõesti, sai veidi paremini magada. Muidugi on ka täispuhutav madrats merel väga vale valik, aga voodi ei mahu ju kaasa.

Järgmine hommik jälle ajami parandus. Ning pärast ei tea mitmenda lähenemise katsetamist sai paika. Sobis ideaalselt, toetas mõlemat poolt hästi. Ning siis tuli ülejärgmise lainega jälle paigast ära. Noh vähemalt oli teada, et tükk on õige kujuga. Lõuna paiku välja ronides, minu paadike on ikka täitsa kiivas. Juba kipub toetuma paremale täispuhutavale pontoonile ja kuigi ka tavapontoon tuleb laine alt välja, siis üsna uimaselt. Asusin madalsurve pumbaga õhku sisse pumpama. Pärast pooletunnist pumpamist läks pump rikki. See on kehv uudis. See pump on ka kõigi täispuhutavate pontoonide eluvõime tagamiseks vajalik. Piisab ju ühest torkest ja minu mitmekuupmeetrised pontoonid vajavad kiiret parandamist ja pumpamist. Eriti kui püstuvus sellest sõltub. Asusin siis vett välja pumpama ja pika pumpamise peale olukord natuke paranes. Proovisin ka kuni keskööni autokompressoriga mingit rõhku sisse saada, aga lootusetu. Ei saa aru mis seal paremas pontoonis õieti toimub, mõni väike pragu poldijälje juures ei tohiks sellist käitumist põhjustada. Öösel lülitasin veel aeg ajalt autokompressorit sisse, kuid hommikul ärgates oli pilt väga kehv. Pontoonile löönud laine oli väga laisk sealt ära voolama.

Kui laine ule kinnise kambriga pontooni loob, pole sellest hullu midagi. Kui laine enam pontoonilt lahkuda ei taha, on häda majas. Vahemalt Amphibeari umber tiirutasid tavalised kalad, erinevalt Heyerdali Ra I enne Ameerikat, kus saatjaks oli haiparv.

Tassisin veel varustust vasakule ja vaatan mingid kollased poolemeetrised kalad ujuvad amfiibi ümber. Oleks vähe teine olukord, asuks neid kohe kas püüdma või uurima, aga ei ole teine olukord. Ühendasin ka pumba külge, kuid mida pumbates ei tule on vesi. Kas on läbiviigu sisemine voolik ennast kuskile nurka üles keeranud või on midagi muud väga valesti. Tugimeeskond juba küsis, et kas päästame su ära sealt voi tahad ikka puksiiri. Ma ikka tahtsin puksiiri või kraanaga laeva. Ning tuligi teade, et kraanaga laev tuleb. Kuidagi kaude, Senegali merepääste kaudu. Pakkisin veel asju ja ongi – laev silmapiiril. Esimene pärast Praiast väljumist.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.