Illuminaatoriga teraskajut

Laeva nähes võtsin kohe oma käsiraadio ja nagu juba paar päeva teinud olin lugesin oma PAN PAN sõnumi eetrisse. Seekord tuli erinevalt varasematest teadetest kohe vastus, et MS HARU on minu suunas teel ja mis on minu koordinaadid. Tahtsin neile DSC kaudu saata, aga paluti ette lugeda. Lugesin siis, kordasin ja laev muudkui lähenes. Järsku pööras kõrvale. Küsisin milles asi, nemad küsisid vastu kus olen. Seletasin siis et palun jätkake endist kurssi. Nii veel mitu korda kord vasakus kord paremas pardas. Lõpuks märkasin nad mind umbes miili kauguselt. Küsisid, kas saan neile pardasse sõita. Arvasin, et võin ju oma ühe poollahtise ajamiga proovida. Sikutasin triivankru välja lasin ajami sisse ja hakkasin sõitma. Hüdromootor turtsus, ilmselt oli õli vooliku vigastuse kaudu kadunud rohkem kui vaja. Sõiduk oli väga halvasti juhitav. Gaasi ei julgenud anda, rebib üldse küljest ja tühikäigul paremale ei pööranud. Jukerdasin siis kuidagi laeva kõrvale.

Nemad on tõstekorvi valmis pannud. Seletan siis raadio teel ja kätega vehkides ja karjudes tekile kogunenud meeskonnaga, et sõiduki pidime ju pardale tõstma! Küsivad vastu palju sõiduk kaalub. Pakun et koos lekkinud veega ehk 4 tonni. Neil kraanad 3 tonni. Ütlevad et ei saa sõidukit tõsta. Samal ajal tekimadrused hõiguvad mulle ja üksteisele arusaamatuid juhiseid (mulle arusaamatus keeles). Usin tekimadrus on köie keerutanud ümber Amphibear raami ja sikutab seda lähemale. Ja ühel hetkel ongi hilja. Torman uksest välja et teisel pool sõidukit ennast laevast kaugemale lükata aga juba hilja. HARU ja AMPHIBEAR panevad KÕMM omavahel küljed kokku. Lükkan sõiduki eemale, vabastan köie vehime veel üksteisele. Nemad kutsuvad ikka pardale, et tuleb sõiduk maha jätta. Mõtlen kiirelt järele. See on ainus laev mida olen pärast väljasõitu üldse näinud. Ajamit isegi kui õnnestub parandada ei pruugi Praiani jätkuda, kalle järjest suureneb, lekkekohta pole leidnud ja läbiviikudest praegu vett kätte ei saa. Lisaks läks õhupump rikki. Ning mitte vähe tähtis, HARU sõitis oma kursilt kõrvale, et mulle appi tulla ja seisab siin minu järel oodates suure laeva suure tunnihinnaga. Otsustasin, et tuleb minna ja Amphibear maha jätta.

Koljat ja kääbus. Kuigi HARU pole väga suur laev on Amphibear temaga võrreldes väga väike. Kui sellised küljed kokku panevad, siis teadagi kes sumomatilt välja lendab. Kütusekanistrid on kõik pilla palla vasakul pontoonil. See ujus muredeta ka kogu ülekolitud raskusega.

Haarasin nende viskeköiest sidusime Amphibeari ajutiselt kinni ja ronisin oma kahe valmispandud kotiga tõstekorvi. Kraana tõstis selle kiirelt tekile. Seal selgus ka teine tõsisasi, isegi kui neil kraana tõsta lubaks, neil ei ole tekil lihtsalt kohta kuhu Amphibeari saaks panna. Pootsman rääkis inglise keelt ka, küsib et kas rohkem asju polegi. Et siit ülevalt paistab neid ju veel. Mina vastu, et kas neid siis võib võtta. Kõik kiidavad kaasa ja laskun korviga jälle Amphibearile. Ning hakkab hirmus kiire kinnitusrihmade läbilõikamine ja varustuse ülesvinnamine. Kõigepealt seest kõik kastid, siis päästepaat, siis seest kõiki muid asju, lõpuks isegi kindalaekast asjad. Üsna tühjaks sai. Ise lendasin korra pardalt tahapoole vette endal suur kast süles. Olid küll tagumised turvaköied (risti pontoonide vahel) õieti pandud. Jäin neisse pidama ja isegi üleni märjaks ei saanud. Kasti ei pidanud ka lahti laskma.

Autolt lahkudes jäi üks küljeaken lahti ning ankrutuli põlema panemata. Lipp jäi ka lehvima, ei teagi kas laeva mahajätmisel peaks ta ikka maha võtma. Tunne oli kuidagi selline tühi, suurt kurbust ei olnud. Kuskil hingesopis oli ka kergendus, et nüüd on see läbi ja saab jälle peret näha. Tegin veel viimaseid pilte mobiiliga, kinnitusköis lõigati läbi ja alus oli maha jäetud. Ning Haru lasi kenasti Amphibeari oma pardast eemale triivida, enne kui käigu sisse pani ning Mindelo poole teele asus. Mulle juhatati koheselt varukajut, kõik asjad toodi kogu meeskonnaga kiirelt kajutisse ja paluti kapteni juurde. Palusin võimalust oma märjad riided ära vahetada ja saatsin esialgu passi. Viskasin kiiruga midagi muud selga ja saatsin ka teated, et Amphibear maha jäetud ja mina teel Mindelosse.

Kapten oli eakas jaapanlane. Inglise keelt ta minuga ei rääkinud, suhtles hoopis kolmanda tüürimehe kaudu. Kolmas tüürimees oli nooremapoolne filipiinlane. Nagu hiljem küsisin, oligi kogu meeskond filipiinidelt välja arvatud kapten ja esimene tüürimees. Kaptenile kinkisin Amphibearilt kaasahaaratud ookeanipüügi õnge. Ja mõnede küsimuse järel oli raport tehtud. Küsisin ka kulude kohta, mille peale lubati kontorist järgi küsida. Nagu hiljem teatati, ei võlgne ma neile midagi ja oma kojusõidu kulud pean ise katma. Tänan HARU!

Raporti täitmise ajal oli võimalus silmitseda ka suure laeva kaptenisilda. Ainult tulede lülitipaneel oli Amphibear küljest suurem. Kõik seadmed olid eraldi konsooli küljes, minu üllatuseks enamus numbrilised, mitte graafilised. Ka AIS oli numbriline, laeva nimi, suund ja kaugus. Kogu laeva juhtimine käis suure laua taga, kus korralik suur merekaart, kuhu kurss ja kõik sündmused kirja said. Samuti kõrval paberist logiraamatud. Kõik on selge, omal kohal, töökindel, suur ja traditsiooniline.

Ning kogu laev oli selline, selged sildid, kõik on puhas ja korras. Varsti koputati uksele, lõuna. Süüa sain ohvitseride lauas. Millised road! Puhtast lihast soojad kotletid, riisi ja salatiga. Üllataval kombel Amphibeari peal polnud mingit isu, aga siin sõin kogu ettepandud toidu ära. Muidugi oli kurnatus ka üsna suur. Trepist kaptenisilda ronides võttis esimene kord see neli korrust ikka ähkima küll. Tänutäheks sai kokk endale enamuse minu kaasasolnud proviandist, mis küll midagi väärtuslikku ei lisanud, aga vaheldust pakub kindlasti.

HARU oli seestpoolt igati korralik laev. Puhas, sõbraliku meeskonnaga ja merehädalise jaoks kohe võtta kajutiga. Selline on siis laeva hüljanu kojusõit: turvaline, sõbralik, seintega piiratud maailm...

Tagasi kajutis vaatasid läbi raudlaeva seina pisikesest illuminaatorist välja ja tundsid kuidas maailma raamid jälle Sinu peale langevad. Kõik on lihtne ja selge, ostad oma piletid, lähed koju, käid tööl ja elad nõnda õnnelikult oma elu lõpuni. Ohates võtsin päästetud sodilao, ja hakkasin seda merevee kahjudest puhastama, sorteerima ja ümber pakkima. See töö võttis üsna mitu tundi. Selle töö lõppedes oli juba õhtupoolik. Ning tegutsemistahte tõi tagasi koduse tugimeeskonna pingutus. Erki sõnum, et Amphibearist varsti mööduv Norra laev Geoholm on meie ainus võimalus (sest puksiiri ikkagi ei saanud) tegi ka mulle selgeks et on vaja toimetada. Kaptenisillast ühendust Geoholmiga ei saanud. Kontori number ei vastanud (oli pühapäev). Sat telefoni nr kuskilt ei leidnud. Lõpuks arvutas tugimeeskond välja, et kohtume kursid vastakuti 23-24. Lähiraadio levi üsna lühidalt, sest kui see on kümmekond miili, siis kaks vastusõitvat laeva katavad selle sageli poole tunniga, ehk kokku siis maksimaalselt tund aega sides.

Kell 22:30 olin sillas, ei ole veel sidet. Teisel korral samuti mitte. Kuid enne keskööd kutsuti mind, et laev AIS peal näha. Õnneks oli valves sõbralik kolmas tüürimees, kes aitas laeva välja kutsuda. Lõpuks side olemas. Koordinaadid edastatud, mindi GEOHOLM kaptenit äratama. Oodates võttis kolmas tüürimees ette ja hakkas norra laevaga hoopis kodukeeles suhtlema. Nagu ta ültes, igal laeval on filipiini meeskond. Ilmselt oli see ka kõvasti abiks, sest ülesaetud kapten oli korralikult informeeritud. Natuke unine, väga rahulik ja järelemõtlev. Lubas vaadata, mis teha saavad ja kontoriga suhelda. Saatsin veel tugimeeskonnale kogu infoga sõnumid ja natuke peale südaööd sain ka ise magama. Et järgmine hommik kell 5 ärgata, sest kell 6 pidime juba sadamas olema.

Amphibear varustuse kastid jälle nööriga alla, et seekord kurvalt ilma Amphibearita sadamasse jõuda.

HARU Mindelo reidil. Kraanasid ju on, aga Amphibeari ei tõsta ükski. Väga korras ja hästi juhitud laev. Vedas külmutatud tuunikala Kaplinnast Mindelosse. Aitah neile appi tuleku ja külalislahkuse eest.