In englishEesti keeles

pühapäev, 12. jaanuar 2014

Lendav Amphibear

Esialgne plaan oli vältida kallist kai äärde sõitmist ja amfiib Rio lahes uuesti vette lasta. Selleks valmistasin autot ette: pontoonidest vesi välja, mittevajalikud köied maha, ajutine parandus poolikule ajamile ja auto mahajätmisel sisse jäänud sodilao sorteerimine erinevate asjade kuhjadeks (kastid on ju tollis kinni). Tasapisi hakkasid selguma selle plaani puudused. Näiteks on auto vettetõstmiseks lahes vaja eriluba, kui pukseerida siis pukseerimisplaani, mida kinnitatakse kümne päeva jooksul jne. Ning poole nädala pealt tuli otsus, et tõstame auto kai peale. Mulle muidugi lihtsam kui katkiste pontoonidega Rio lahes seilata ja ilma võtmeteta autot kuidagi mööda slippi kaldale vintsida (võtmed varustuse kastides)

Laevale sõitsime sadamataksoga. Mind palju aidanud Gustavo Magalhaes, laeva manager leidis enamasti võimaluse kalli veetakso sõit ühildada teiste vajalike spetsialistide toimetamisega laevale.

Läksin Geoholmile autot teel sõitmise asendisse sättima. Geoholmi suur kraana tõstis auto üles. Hakkasin pontoone üles vintsima, kuid seismisega pooltühja aku pealt ei jõua vints kuidagi. Panime tõsteotsad tala peal kaugemale. Nii sai lõpuks auto kaaluga pontoonid maast lahti ja rattad maha. Edasise tõstmise käigus hakkas selguma ka põhjus. Pontoonides oli veel põhjas suur kogus vett, mis hakkas välja valguma kui pontonid olid juba tagurpidi õhus.

Amphibear jälle sõiduasendis, Geoholmi suure kraana taustal. Pontoonide pragudest voolas tõstmise ajal lahinal vett välja.

Siis sai selgeks ka merel mind vaevanud juhipoolse pontooni saladuslik vajumine. Mereasendis sisemise toe all oli pikipragu, kust nüüd vett välja voolas. Selge, lisaks kaassõitja poolsele pontoonile on ka juhipoolne stuktuurselt puru. Vahepeal on ka eksperdid oma arvamuse öelnud ja selle võib kokku võtta nii: „Parandada ju võib, aga merele nende pontoonidega enam minna ei tasu. Ainult lühikesed siseveeotsad“ Pontoonidest valguvaid veekaskaade vaadates oli see niigi selge. Jätkamiseks on siis vaja ajutist parandust, et Brasiiliast edasi sõita ja kiiresti uute ning oluliselt muudetud pontoonide hinnapakkumist. Uusi pontoone muidugi eelarves pole, aga kõigepealt on vaja maksumust teada. Õhtul kell 22 sain lõpuks laevalt maha. Järgmine päev laevale minnes oli olukord veel ebaselge. Kas ikka on luba tõsta. Kuid kapten oli kindel, täna tõstame kaldale.

Geoholmi kaptenil ei ole laeva Brasiilias töötamise ettevalmistamine just lihtne tegevus. Isegi sildid, "Ära reosta merd ja ära viska prügi vette", tuli asendada siltidega "Ära Brasiilia territoriaalvetes viska tahkeid jäätmeid vette. See on seadusega keelatud." Rääkimata kõigi ohutussüteemide, filtrite, prügikastide ja teab veel mille väljavahetamimisest. Julge, uudishimulik ja avatud - oli just tema otsus ja visadus otsingutel määrav Amphibear leidmiseks ja päästmiseks. Ohutusnõuetele vastavaid tööriideid peab laevatekil ka kapten Reinold Lederle kandma.

Kinnitasin siis pontoonid auto kohale kokku, mõtlesime koos Geoholmi tehnilise meeskonnaga tõstmise läbi ja Geoholm sättis ennast kai äärde. Esialgu pidi tõste teostama sadamasse tellitud autokraana, kuid kuna sellele oli tõste kauguse poolest piiri peal, pandi ikkagi Geoholmi kraanale hääled sisse. Ja nii lendaski Amphibear suure kraana noka all maa peale. Kuna ma ise sõita ei saa, siis ootava treileri kukile. Ja sealt mulle teadmata asukohaga lattu kuskil linnast väljas.

Juba kaks korda kraana noka all lennanud Amphibear sai Geoholmilt viimase tõste ootavale treilerile.

Teadmata asukohaga lao asukoha saime teada järgmisel päeval kui Port Logistics meid sinna sõidutas. Linnast kaugel, kuid muidu väga hea asukoht. Auto on Marfran Logistica katuse all, kõrval on kaks transtpordivalmis helikopterit, sealsamas on töökoda võtmete ja tööriistadega, autot aitas kohale paigutada firma omanik Marcelo isiklikult ja ümbruskond on täis autoteenindusi, tööstusettevõtteid ja muud remondiks vajalikku. Pontoone käis hindamas ka juba kohalik meisterkeevitaja Ronaldo de Paula. Esmaspäeval ehk saame Toyota teenindusest kellegi autot üle vaatama.

Nüüd on ka sõiduki seisukord selgem ja võib sellest teha väiksese kokkuvõtte. Kõigepealt need asjad, mis läbitud tuhande meresõidu kilomeetri ja maasõidu jooksul suurepäraselt töötasid:
  • Raam, proportsioonid ja üldine kavand toimisid. On nüüdseks üle vaadatud ka mõne laeva peainseneri ja kapteni poolt ja leidnud kinnitust, et on piisavalt tugev ning laevuke on õige kujuga.
  • Autoga muresid ei olnud. Mootor tuksus, raam pidas valule vastu ja kuigi piduritrumlid on roostes siis maal kõik neli ratast pöörlesid. Mingi väike anduri rike on ja ilmselt on lisaks õlide vahetusele ka veermikule korralikku hooldust vaja, aga need on ootuspärased.
  • Hüdraulikasüteem toimib lollikindlalt. Ühe hülsi mutri lahtitulekuga mure oli, aga süsteemi vaadates on see pisimure. Rõõmu teeb, et ka ühe ajami eraldamine, sh pööramise eraldamine toimis kiirelt ja ootuspäraselt. Pumba kettülekande asemel võiks ju midagi vähem hooldust vajavat olla, aga ka see on seni toiminud ja pärast õlituse kordasaamist on kettide vastupidavus hea.
  • Lisasüsteemidest on kodus natuke muudetud õhutusega vintsid töötanud muredeta, vedeliku pumpadest üks tõrkus, aga nagu hiljem selgus oli see kuivalt töötamisega ülekoormuse tagajärjel läbi põlenud kaitse. Töötamise lõpetas õhupump. Selle peaks dubleerima X-jack auto tõstepadja lahenduse abil, mida täidetakse otse auto sumbutaja otsa surutud toru abil. See on paari vooliku ja liidese küsimus. Pumpade liideseid peab muidugi lihtsustama, et saaks samade voolikutega kiiresti erinevaid ülesandeid lahendada.
  • Ise hangitud ja sponsorite poolt tarnitud varustusega pole muresid olnud. Kui Matkaspordi matkavarustuse vastupidavus ja mugavus reisioludes on ootuspärane, siis mulle üllatuseks pole ei Tehnoturu tarnitud ega ise otsitud elektroonilise varustusega muresid olnud. Ka merel soolase käega näpitud seadmed on töötavad kõik tõrgeteta. Auto tööriistakasti sisu on oma rolli hästi täitnud. 
  • Peab märkima et auto päästsid uppumisest Polymersvarka poolt eritellimusel tehtud täispuhutavad pontoonid. Ilma nendeta oleks auto pragunenud ja vett täis alumiiniumpontooni vee alla vajudes ümber läinud. Hea töö.

Ei töötanud:
  • Pontoonid. Tehase poolt enne reisi antud hinnang nende vastupidavusele oli ekslik ja minu hinnang ajami kinnituse sobivusele samuti. Kui siin tahaks kirjeldada, mis kõik peaks teisiti olema tuleb üks eraldi postitus teha. Lühidalt tuleb nad muuta oluliselt tugevamaks ja oluliselt kiiremini hallatavaks (st kui on lekke kahtlus, on võimalik väga kiirelt kõik sektsioonid üle kontrollida ja vajadusel vett või õhku pumbata). Muudetud konstruktsiooniga pontoonide tarnimiseks on hinnapäring tehasele saadetud. Välistamaks minu ja tehase valehinnanguid tuleb projekt veel enne tellimist ekspertidel üle vaadata. 
Väsimuspraod tekkisid pontonidesse juba ookeanil lainetuses. Kraanaga tõsted tõid nad ainult rohkem esile.

Ajamiplaatide rebenemine oli ebameeldiv algus palju tõsisematele probleemidele. Alumiinium on hea materjal aga korduvat painutamist ei kannata. Iga struktuuri element peab olema nii tugev, et ei paindu koormuse all.

Sellised mõlgid tekkisid pontoonile päästetõstmise käigus. Atlandi lainetuses paratamatu.

Kui uute pontoonide tellimiseks vahendeid leiab, siis on ka reisi jätkamine võimalik. Uusi pontoone on vaja vähemalt enne Kariibi mere ületust. Selleks tuleb nad ära tellida üsna peatselt. Logistikaeksperdid on soovitanud tarnida Tsiilisse ja vältida Brasiiliat ning Argentiinat (vaja ju pontoonid ka tollist kätte saada). Eks siis varsti selgub, mis on võimalik ja kas või kuidas reis jätkub.

4 kommentaari:

  1. Ilmselt on pisut mööda pandud tsükliliste koormuste mõjul tekkiva metalli väsimusega. Kõige kuulsamad või siis kurikuulsamad alumiiniumi tsüklilisest koormusest tekkinud praod tõid alla päris mitu lennukit. Lennukid kui tähele panete, lendavad endiselt ja neid ei tehta paksust metallist. Selle asemel on õpitud hajutama koormuseid ja muid trikke tegema, et metall ei väsiks üleliia kiiresti. Võibolla tuleks kasuks mõne lennukiehitaja üles otsida?

    VastaKustuta
  2. Tekkis kohe selline küsimus, et miks ei täidetud pontoone vahuga (arvestades kogu kaalu, oleks see vast "piisk meres"), et vältida vee sisse voolamist, parandada ujuvust, ning ka veidi ehk hajutada strukturaalset stressi (eriti kinnitus kohtadele).

    VastaKustuta
  3. minuteada kasutati pontoone ühtlasi ka kütusemahutitena. Ma pole kindel, et vaht oleks suutnud eriti palju suutnud vastu seista lainetest tulenevale tsüklilistele koormustele metallis ja väsimusele, mis tingis pragunemise ning mõne aja pärast oleksid pontoonid lihtsalt alt ära murdunud.

    VastaKustuta
  4. Kuulge, kmoon. Väga lihtne. Kaks pikka plastist kanalisatsioontoru, vahtu täis, otsad teravaks ja asi ants. Järeleproovitud süsteem. Tugevduseks tuleb mingi tala panna, mina soovitan puust.
    Teine asi on hoopis see keeruline liigendraamistik, mis on vähemalt meresõiduks täiesti kõlbmatu, kuna ei kannata pikemat tõmblemist. Mainisin seda sügisel ühe Delfi Amphibeari artikli kommentaaris, mille peale sain muidugi sõimata.

    VastaKustuta

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.