In englishEesti keeles

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Tööpäevad Novo Iguacus

Auto on käes, aga võtmeid mitte. Nii ei saa autoga erinevatesse töökodadesse sõita ja nädal on kulunud pisitöödele. Päev algab äratusega 7:00, hommikused protseduurid. Siis mõned kiired meilid, et asjajad ikka liiguksid ja hotellist taksoga Marfran Logistica garaazi.  Seal kipub mõni päev küll temperatuur ajusid pehmeks keetma, aga auto parandamise mõttes kindlasti parem kui kodused miinus kümme või kakskümmend kraadi. Iga päev ise tööd. Esialgu kogu autosse jäänud varustuse (näiteks auto ise, pontoonid, köied, kaitsekatted jms) meresoolast puhtaks uhamine ja mingil mõistlikul viisil autosse paigutamine. Siis lihtsamad pisiparandused. Autole kraana konksudest ja jaotuskettidest tekkinud mõlkide väljaajamine, voolikusüsteemi muutmine, õhupumba mahavõtt ja varuosade tellimine, purunenud tulede ajutine parandamine ja asendamine. Isegi purunenud lipumastid said korda tehtud. Samas, kuna auto rool on lukus ja kodust leitud teenindusvõti alles kulleri käes, ei saa autot ladustamisalalt ära viia. Ladustamisalal lõikamis- ja puurimistöid paraku teha ei tohi. Seega on suuremad tööd ikka veel ees. Pontoonide juures on enne keevitamist kõvasti lõikamist vaja. Voolikusüsteemi lõpetamiseks on vaja veidi auke puurida ja ka Toyota hooldus ootab võtme saabumist.

Amphibear igati väärikas naabruses. Pole ime, et ladustamisalal lõikamis ja puurimistööd keelatud on. Kelle ikka on vaja lõiketta sädemetest auklikuks muutunud kopterit.

Kell 18:00 pakin asjad, sest kuidagi on vaja tagasi hotelli saada. Taksot siin Rio eeslinnas tellida pole üldse lihtne ja nii tuleb ennast sokutada abivalmis kojusõitvate töötajate autodele. Kuna tööpäeva lõpp on kell 18, siis tuleb ka sõiduks valmis olla. Paraku tähendab see sageli ärasõitu kell 19. Siis hotellis väike õhtusöök, meilide ja muu dokumentatsiooniga tegelemine ja ongi päev läbi. Et siis Rios ja Braziilias...

Kuna Marfran Logistikcas inglise keelt peaaegu ei osata, käib kogu suhtlus portugali keeles. Nii et keelekümblus on tasuta boonus. Ma olen muidugi aeglane õppija, aga väga lihtsa vestluse saab kehakeelt, sõnaraamatutu ja näidiseid appi võttes juba peetud. Näiteks, vajan augu puurimiseks astmelist avapuuri mõõduga vähemalt 20 mm...

See on portugali keeles väga lihtne. Võtad paberi, joonistad puuri, kirjutad läbimõõdu ja 20 mm. Siis lähed meistri juurde, teed bzzzzz ja näitad riiulis trelli peale ja paberit. Tema aga vastab sulle portugali keeles, et selle saab alles teisipäeval. Saa siis aru, miks ja kuidas. Aga kuni töid jätkub pole sellest muret, võtad lihtsalt järgmie töö, kuni puuri saab. Totter on see, et varustuse kastides on kõik vajalik ju olemas, siit mõnekümne kilomeetri kaugusel tollilaos.

Nädalavahetus on lahedam. Siis on kord Peetri nädala töö üle vaadata. Peeter on meister asjade leidmisel ja väljauurimisel. Kui laupäeva hommikul poode külastama hakkame, on õige pood õige poe järel, just vajalikud liidesed ja voolikud ja isegi kummipuksid. Ainult ühtegi kanistripoodi pole suutnud veel tuvastada. Nagu ei olekski olemas.

Ning pühapäeval Nova Iguacu rahvusparki külastades on liblikapildistamist ja looduse vaatlemist ka küllaga. Seekord siis looduslik rahvuspark. (Rio oma oli 150 aastat tagasi kuninga käsul istutatud.)
Veidral kombel tundub kõigi matkaradade idee kuumas kliimas olevat ühesugune. Kõnni kuni kurnatuseni palavuse käes ja kui tuleb põlve või reiesügavune oja, siis istu sinna niigi higist märgade riietega sisse, naudi seda ja kiida taevani kui maailma kõige jumalikumat kohta. Siis kõnni tagasi ja tunne uhkust järjekordse rahvuspargi vallutamise üle. Aga muidugi metsikus looduses iga päev pärdikuid ei näe. Meie nägime. Siiamaani rõõmustame.

Teel rahvusparki nägime ka viimase paari päeva paduvihma kahjusid. Mõni tee on ikka päris ära uhatud.

Rahvuspargi väravas tervitas meid jalgrattaparkla.

Kes leiab see imeb. Kes ei ime lehvib ringi ja ennast pildistada ei lase. Aga päris kena, tiivaotsad natuke läbipaistvad.

Toopika matkaraja suurim rõõm. Põlvesügavune jahe vesi, kus ennast kõigi riietega märjaks saab kasta.

Ehtne pärdik puu otsas. Mina oma fiks objektiiviga ei hakanud proovimagi. Peeter zoomis oma aparaadiga midagi pildile. Päris elus on nad kenamad, elavad, tähelepanelikud ja asjalikud.

2 kommentaari:

  1. Kuhu õige võti jäi? Jõudsid piraadid vahepeal autos käia? :D
    Edu!

    VastaKustuta
  2. Õige võti on varustuse kastides, tollis.

    VastaKustuta