In englishEesti keeles

pühapäev, 15. detsember 2013

Praia – Aafrika südamega Eurooplane

Praiasse saabumise esimene päev kulus sissevormistamisele ja restorani õhtusöögile. Sissevormistamine sujus väga ladusalt. Sellele aitavad kaasa turiste nöörivad sadamapoisid. Kuid teenus oli asjalik ja pole põhjust kurta. Amphibearile esimene sadam, sest tavaliselt piisab ujumisrannast. Õhtusöögiks tellitud kala oli samuti suurepäraselt maitsestatud ja mõistliku hinnaga.

Ning vara voodisse, sai ju tugevneva tuule eest pagedes sõidetud jutti 24h ja rohkemgi.
Saabumisele järgmine päev oli laupäev, ning ostunimekiri näpus võtsin takso ja esimese auto-tööstuskaupu müüva poe poole teele. Šokk, see oli kõige pisemate eesti motopoodide suurune. Mulle vajalikust nimekirjast müüdi seal null ühikut. Kõrvalpoest sain ühe eseme. Seal võttis oma juhatamise enda peale vanem härrasmees, kes lihtsalt võõrast inimest aidates pooleteise tunni jooksul vedas mu ühest poest teise, kuni ma lõpuks olin oma nimekirjast leidnud ainult kõige tähtsusetumad esemed. Olulisi polnud ühtegi ja puhkepäevad tulid peale.

Mitmekesine Praia nii ilusate ja kui räämas hoonetega. Teed on enamuses päris head.

Puhkepäevad teadagi kuluvad Eestlasel töö tegemisele. Pühapäeva hommikul amfiibi suunas astudes (Amphibear ankrus otse merepolitsei akna all) küsis politseinik, et korra oleks paari asja vaja täpsustada. Aga mul pass hotellis ja auto dokumendid lahel amfiibis ja mina ise autoni ujumiseks lühikestes pükstes. Selgus et sadamakapten tahab pabereid kontrollida. Et võtame paadi, toome minu paadist paberid ja tehtud. Läksin hotelli passi järele, panin sadamakapteni jaoks paremad riided selga. Vahepeal astus politsei uksest sisse lennukipiloot Arnaldo Barreto, kes aitas politsei soove ja tekste tõlkida. Kohalik TV oli mingi imeliku loo teinud kuritegevusest, mille lõppu küsis, kas keegi üldse teab mis veider sõiduk see keset lahte on. Loomulik, vaja paberid üle vaadata. Viie tunni pärast oli paat leitud, paberid kõik kiirelt üle vaadatud, televisioonis käidud ja asi korras. Siin on kuulda ka lugusid, et kõigil nii lihtsalt ei lähe ja bürokraatiat on hirmus palju, aga võrreldes mõne varem läbitud maaga on asjaajamine siiski arusaadav ja ka ametimehed väga abivalmid.

Kuid põhiline, ma leidsin hea sõbra Arnaldo, kes on nüüd mind aidanud iga päev. Ja seda abi on vaja. Isegi tema abiga kulub nr 56 võtme leidmiseks pool päeva või siis võtme pikenduseks toru leidmiseks teine pool päeva. Pole ka ime, Praia on tegelikult 100 000 elanikuga linn ja siin ei ole võimalik laia sortimendiga head äri teha. Nii on kõik erilised asjad, millest paraku minu amfiib paljuski koosneb väga haruldased.

Arnaldo on alati kohal kui abi vaja. Arnaldo koos tütrega, kes õpib süvendatult keeli. "Keeled on võti tulevikku" ültes ta ja peab nõustuma. Nii nalja kui äri teha saab ainult keeli osates.

Abivalmidus ja sõbralikkus on siin suurepärased, kohalike kalameeste autoriteet Louis on korraldanud paadivalve. Nagu juba juttu oli, asendamatu abimees Arnaldo veab mind mööda linna ringi, et vajalikku varustust leida. Kohaliku tehnikapoe Sociarpa viis müüjat oskavad juhatada ja soovitada vajalikke kaupu ja teenuseid, ning tahavad kõik koos minuga pilti teha. Kõigi Arnaldo sõbrannadega on ühine pilt juba tehtud. Ning kui palju on hotelle, kes on nõus oma külalise poolt keemiatehasest kohale tassitud 48 kanistrit turvaliselt hoiustama, et see saaks peatselt Atlandit ületada. Hotell Perola igatahes on selleks valmis, ning lisaks nõustavad mind iga päev, kust vajalikku varustust hankida (näiteks: kanistreid, võtmeid, ketiõli jne). Ning kui Amphibear veest välja ajada on juba olemas vähemat viis vana tuttavat, kes korda hoiavad, aitavad vestlusi tõlkida, ning hangivad kiirelt kõik vajaliku prožektorist kuni alumiiniumi keevituseni. Minu üllatuseks räägivad siin paljud vene keelt. Ka inglise keelega saab hakkama, kui ei pea just mutrivõtmete eri liikide üle arutama. Portugali või prantsuse keel on muidugi rohkem abiks. Ning ka kaks eestlast on kohatud. Eesti meremees Leho Okas oli siin läbisõidul ja eesti keelt rääkiv kohalik koolipoiss käis sõidukit uudistamas.

Autoriteetne Louis vabastab Amphibeari öösel tõusu kaitseks kalameeste poolt seotud lisaköitest.

Kui segada kokku Aafrika ja Euroopa siis halval juhul saad sa mõttetult kallid hinnad, hinnakirjaga mittetoimivad teenused, räpased tänavad ja hulgaliselt ringilogelevaid päevavargaid. Ent Cabo Verde (Roheneemesaared) näitab et võimalik on ka vastupidine. Sa saad hoopis lahked ja abivalmis inimesed, mõistlikud (kuigi pigem kallid) hotellid, fikseeritud mõistlikud hinnad ja toimiva infrastruktuuri. Isegi turul käimine ei lõpe kultuurisokiga, vaid on küllalt rahulik eksootiline kogemus. Pimedas küll jala ei soovitata liikuda, aga takso maksab linna sees tavaliselt 2 EUR ja nii pole jala liikumiseks ka põhjust.

Kirbuturu sissepääs on küll rahvarohke

Kes otsib eksootikat ja Aafrikat, siis leidub siin sedagi. Kes päris Aafikasse pelgab minna, siis on Cabo Verde hea sihtkoht. Kliima on siin super. Vesi ja õhk iga päev 26 kraadi, mõõdukalt päikest ja ümberringi abivalmis toredad inimesed. Mida veel tahta?

Valge öö festival on algava jõuluperioodi tähistamiseks. Seitse lava, lasteetedustest kuni rokini. Loomulikult väike karneval. Päris Rio see pole aga trummirütm on igatahes kaasakiskuv.

Kesklinna tänavad on liikluseks suletud. Sõbralik ja enamasti valgesse riietatud rahvas on kogunenud lavade juurde. Tagaplaanil tantsulava (hetkel paus).

Ning festivalipäeva lõpuks oli Arnaldol mulle üllatus. Tema abikaasa valmistas maitsva õhtusöögi. Värvid olid nii ilusad et palusin luba seda pildistada.

Sõiduki ettevalmistamisest järgmises postituses.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.