In englishEesti keeles

esmaspäev, 10. märts 2014

Titicaca pärimuslik õigus

Seekord oli vahelduseks piiril tükk aega seletamist, et mis sõiduk ja kuidas vormistada. Õnneks võttis üks noorem ametnik meid oma eestkoste alla ja seletas kõigile, kuidas amfiibautot ühes tükis üle piiri vormistada.

Peruu üllatas meid omapäraga. Esiaglu mitte kultuuripärandi, ega ka loodusega. Kõik nähtud inimesed olid indiaani näojoontega. Ega sellest muud midagi, aga nii torkab „gringo“ kohe silma. Alates Brasiilia lõunaosast oli rahvastik euroopalik. Nii tumedanahalisi kui indiaanlasi pidi pilguga lausa otsima. Olime harjunud sulanduma, ilma autota muidugi.

Kõrb jätkus liivasena. Tee äärde tekkisid mingid hütid. Tühjad. Ilmselt on talvel siin põllumajandus.

Ikka mägede suunas, esialgu kõrbeliste mägede.
Rohelust jätkus teed lõhestanud orgudesse.
Mida kõrgemale mägedesse, seda ilusam loodus. Lõpuks tõusis tee 4500m kõrgusele.

Roheluse teke tõi kaasa ka loomad.

Kuid esialgu jätkus Tsiilis alguse saanud kõrb muutusteta. Võtsime suuna Cusco peale, seal lähedal Puna linn, kust saab ka Titicaca järvele. Aega meil muidugi eriti polnud, sest Peetri lennuaeg kohe – kohe. Ja mägedele lähenedes tuli ka rohelus. Paar ööbimist tolmustes Peruu linnakestes ja kolmanda päeva õhtuks jõudsime Titicaca äärde. Järv jättis madala ja pigem igava, kui huvitava esmamulje. Igal juhul kõrkjaid kasvas kõvasti. Selgus et tunni ajaga kõrkjapaati ei näe. Kolm tundi kulub. Ja saab neid vaadata ainult ujuvate saarte peal. Võtsime siis ekskursiooni.

Amphibear Titicaca ääres. Järve jaoks muidugi vales asendis, aga kõvera raamiga vette asja pole.


Kohale jõudes pidas kohalik indiaanlane kohustusliku kõne, saarest, paatidest ja muust. Hispaania keeles. Seni uurisin järgi, et saar tõesti õõtsub lainetes, selleks tasus sealse vaatetorni otsa ronida. Läksin ka kõrkjapaate uurima. Kindlasti on kohalikud paaditeadlased valmis ka amfiibile paar pontooni alla siduma. Kuid oh pettumust. Välimise kõrkjakihi alt paistis sinine kile. Mis kile sees oli, on teadmata, aga traditsiooniline kõrkjapaat on see ainult dekoratsioonidena. Katsusin kõrkjaid ka, igavese sitke väliskoorega. Eesti omad on palju nõrgemad. Kohapealsete indiaanlaste põhitegevusala tundus olevat turistidele mujalt toodud suveniiride mahaäritsemine. Hinna sees oli ka kõrkjapaadiga sõit. Ronisime siis paati ja kohe tuli külapealik oma mootorpaadiga, sõitis selle kõrkjapaadi ahtrisse ja sõit võis alata. Hea vaikne päramootor oli. Pärimuslik õigus teha kõrkjahaltuurat on ka huvitav rahvapärimus.

Ujuva küla lähedal ka tükike kuiva maad ja administratiivhoone

Uuemad majad ja ümmargused traditsioonilised majad.

Vaade vaatetornist. Sinine kile mitte ainult ei kata paate pealt vaid on ka nende sees.

Uuemapoolne kõrjkalaevukse lõbusõitudeks.

Kõrkjapaat lähivaates

Giidi kuulamas

Mootorpaadiga tagumikku ja lõbusõidule.

Suveniiriletilt.

Kaubandust jätkub, viidi ka teisele ujuvsaarele poode vaatama.
 
Kaugemal on muidugi saari veel, ehk seal on ehedam. Aga mis seal ikka tahta, Thor Heyerdhal tegi kuulsaks ja nüüdne turistide vool vajab käsitlemist. Vähemalt sai kõrkja ära katsuda, järve vaadata ja natuke ka näha kõrkjaarhitektuuri. Ning kolmetunnise ekskursiooni karistuseks ootas meid öine sõit Cusco suunas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar