In englishEesti keeles

laupäev, 15. veebruar 2014

Iguacu kosed

Iguacu kosed on maailmaklassi vaatamisväärsus. On kuulda olnud hinnanguid, et need on koguni maailma kõige ilusamad. Igal juhul veega seotud vaatamisväärsus ja ühe amfiibauto maailmareisile väga paslik koht külastamiseks. Ning maailmaklassile vastavad on ka piirangud. Oh häda ja viletsust, aga amfiib tuleb maha jätta juba 20 kilomeetrit eemal. Vaikne unistus, et ehk saaks kosed amfiibiga ühele pildile ja kuklas mõlkunud utoopia koskede juurde sõitmisest tuuakse reaalsusse tagasi. Edasi sõidame loodupargi liinibussiga. Peetri suureks pettumuseks lubatakse käia ainult ettemääratud radasid mööda.

Argentiina poolel on ilus koskede poolkaar


Brasiilia poolel "Kuradi kurk" kaugemalt vaadates. Lähedalt ei näe veepilves suurt midagi.

Jugasid on palju. Igalühel detailides oma ilu, kui jätkub aega ja tahtmist neid märgata.

Kose võimsust saab näha kose all. Aga Iguacu ilu pole kindlasti võimsuses.

Ülevalt alla vaadates vikerkaart iga päev ei näe. Siin näeb.

Kuid kosed ise on võimsad ja ilusad. Kokku mõnisada erinevat koske, erinevatel astmetel, küll sirges reas ja siis jälle Carcanta du Diablo ehk kuradi kurgu nime all poolkaares. Viimases on nii võimas veekaskaad, et veepilv pildistada ei luba. Kui jalgsiraja vaated kõik vaadatud, siis võtsime ka paadiretke kose juurde. Kõigi paadisõitjate rõõmuks viis paat otse kose alla, sellest paari meetri kaugusele. Heast vaatekohast sai ka Argetiina poole kosed üle vaadatud. Kõik said muidugi märjaks, aga üle kolmekümne kraadises kuumuses (auto juures oli pärast 39 kraadi) oli see väga meeldiv värskendus. Ning seal oli näha ka kosealune kärestik. Sealt Amphibear üles ei sõidaks. Ka kahe mootoriga RIB pani mõne koha peal gaasi põhja. Ei ole midagi - järgmine amfiib tuleb parem ehitada, selline mis koseni sõidaks.

Ja märja teesärgi võistluse võitja on kõhn kodanik musta nokkmütsiga...

Koskede ümber rahvuspargis askeldasid ringi ninakarud. Kaugelt just nagu uimased loomad, aga kui pildistama hakkad, saad tegeliku iseloomu teada. Kaadris nad ei püsi ja millegipärast on pildid kogu aeg udused. Väga toimekad loomad. Väga kenasti poseerisid poolemeetrised sisalikud. Metsas peaks teisi loomi veel olema, aga vaatama minna ei tohtinud. Tänu kose veepilvele on ümbruskaudne mets Amazonase dzungli sarnane.


Ära ava krõpsupakki karude juuresolekul. Oled kohe ümber piiratud.

Erinevalt ninakarudest poseerisid poolemeetrised sisalikud hea meelega. 

Auto juurde jõudes oli ukse vahel tervitustega visiitkaart läbi ameerika rändjatelt ja autos hoolimata pontoonide varjust paras ahjutemperatuur. Asusime edasi sõitma. Peale uhket Shelli tankimist S10 Diisliga autol võimsus kadunud. Kahtlustasime diislit. Kolme-neljakümnega järgmisse jaama ja vahetasime diisli välja. Ei midagi, ikka võimsust pole. Proovisin veel mitmeid asju aga ei midagi. Auto kompuuter ka ühtegi veateadet ei näita ja justnagu kõik võiks korras olla. Väljas pime, suundusime hotelli. Tobedalt lihtne lahendus selgus järgmisel päeval. Auto snorklisse pandud helisummutusmaterjal oli kuumaga lahti pääsenud ja ummistas õhuvoolu.

1 kommentaar:

  1. tere! Toyotadel on alati selline värk - vajavad ainult kvaliteetse diisli! Mul oli Toyota Carina E turbodiisel, üks kord Saksamaal tangisin kuradi biodiisliga (diisel 10:1 toiduõli) ja kohe algas päris jama, üle 2000 pööret mootor üldse ei võtnud, kütuse väljavahetus ei aidanud. Seal kõrgsurvepumba sees on imepisikesed filtreerimisvõrgud - pealevoolu torus ja tagasivoolu torus, tuli neid välja võtta ja puhastada, ainult siis mootor ärkas üles. Ma arvan et Landcruseril võibolla ka midagi sellist. Kusjuures nissan primerat, ford transiti ja bmw 320d tangisin suvel mitu korda puhta toiduõliga (maximas oli soodushind, õli oli odavam kui diisel tanklas) ja mitte midagi ei juhtunud.

    VastaKustuta