Argentiina varjatud ilu

Enne siiatulekut öeldi mulle, et Argentiinas on ainult Buenos Aires ja suur hulk põllumaad. Ning põllud on tõesti suured. Igaüks taraga piiratud. Haciendad teest kaugel, madalatena otsekui maa valitsejad keset tühjust. Teed on väravate taga ja väravad on kinni. Väga harva on mingit liikumist ja veel harvem tuleb mõni küla. Külad on selgelt põllumajandusele suunatud, traktorite müük ja parandus, bensiinijaam paar väikest autotöökoda ja ongi kõik.

Põllud lähevd üle karjamaadeks. Pampa nagu seda teame.

Kuid seda rohkem väärtustavad Argentiinlased ilusaid metsiku loodusega paiku. Ning mida rohkem lõunasse ja Andide jalamile lähemale, seda rohkem neid paiku leiab. Lihue Calel rahvuspark on väike, ümber paari kolme mäekünka metsiku looduse kaitseala. Parki sõites üllatas hubane atmosfäär, kena tasuta kämpingupaik, pinkide laudade ja lõkkekohtadega. Pargis jalutamiseks väga mõnusad jalgsirajad. Rada läheb varjuliste põõsaste vahel käänuliselt ja pikalt ette ei näe. Nii on iga käänaku taga uus vaade ja veidi teistsugune loodus. Ühtegi looma ei kohanud, mõned linnud ja putukad jäid pildile.

Argentiinas tavaline vaatepilt. Linnud on puu otsa ühiselamu teinud.

 

Kui kämpingu puhkekohas suppi tegime tulid toidujääke noolima kohalikud rebased. Hoidsid mõõdukat distansti ja jälgisid, kas neile ka midagi plaanis on anda. Lisaks hüppasid laua ümber kohalikud ülitihased, ehk siis pasknääri suurused linnud, kes soovisid kõike ära süüa ja toiduraase koristada. Tegime neist mõned pildid.







Tegime kohalikel kruusateedel ka autodele mõeldud ringi. Vahtisime hoolega ringi ja ennäe, lõpuks olid täitsa tee ääres guanaakod. Tee ise läks vahepeal ojasängi kõrvalt, kuid kõik oli kuiv. Kogu selle aja olime rahvuspargis enamasti ainsad külastajad. Väga meeldiv puhkepaik, kui hinnata loodust, vaikust ja rahu.

Õhtul sattusime veel ühe põneva sündmuse otsa. Tee ääres oli õunafestival. Kui olete poest Argentiina õunu ostnud, siis siit Neuquen piirkonnast need just tulevadki. Festival ise oli õllesummeri mõõtu üritus, suure lava ja piraka telkide piirkonnaga, õunad, õunatooted jms. Kuna festivali piirkond oli täielik liikluskaos ja parkimiskaos siis kahjuks külastama ei saanudki. Polnud amfiibi kuhugile panna. Hiljem ostsime tee äärest õunu ka. Jah, just needsamad mis Eestis. Õige veidi ehk mahlasemad ja pehmemad. Kogu regioon nägi välja üks uhkemaid seninähtutest Argentiinas. Tundub, et õunakasvatus on siinkandis tulus äri.