In englishEesti keeles

laupäev, 30. november 2013

Kardetud imearmas Senegal

Hommikul startisime piiri suunas kartusega hinges, et ei tea mitu päeva nüüd läheb. Tee viis Rosso suunas, sest navigaator arvas et sealtkaud on kõige parem Diama piirpunkti jõuda. Kui põhja Mauretaanias oli tee samaväärne lõua Maroko teega (st väga hea), siis Lõuna Mauretaania tee oli löökauke täis ja sõit pakkus pidevaid ootamatusi ja närvipinget.

Poole tee peal püüdis meid kaks tumedanahalist selli Volkswageniga peatada. Me muidugi oma 3 tonnisega ei hakanud hoogu maha võtma. Järgmises kontrollpunktis tulid juurde – Mamadov Sy juba riiki sisenemisel sebiti, et nad aitavad meid üle Rosso. Meie teise piiripunkti jutu peale ei löönud nad põnnama, vaid hankisid kiirelt telefoni otsa „politseiniku Diamast“ kes teatas et tee on suletud, kuna suur veok on risti teel. Kuna tahtsin väga seda veokit vaatama minna, siis räägiti veel, et Diamas kindlustust ei saa osta ja pean kindlasti kindlustuse ostma. Et ta sõidab astmelaual koos kontrollpunktini ja saan sea teada. Saingi, politseiga kokkumäng ja see loomulikult ei lubanud Mamadovit nähes ilma Senegali kindlustuseta edasi sõita. Ning dokumentidest sattus täitsa juhuslikult meie Mauretaania kindlustus kuidagi Mamadovi kätte kes vabatahtlikult kohe läks meile Senegali kindlustust ostma. Nii ei saanud ära ka sõita. Samal ajal lunis politseinik „kaudud“ – sai Amphibear nänniks mõeldud kompassi. Mamadov tuli kindlustusega tagasi, kindlustusel hind 137 EUR kümne päeva eest. Meie väljanaermine teda ei heidutanud, ja pika kauplemise ja vastastikuse lollitamise tulemusena andsime lõpuks 50 EUR ära ja tulime tulema.

Ning siis algas meie Aafrika safari. Tee oli selle asja kohta mingisugune vale sõnastus. Eestis on selle nimi metsasiht või põllutee. Ehk siis rajad sees, sõida kust siledam on. Paar päris huvitavat momenti oli meie pika ja kõrge raskuskeskmega autoga.

Teetammil oli tee nii löökauke ja kraave täis, et tammi kõrvale oli uus rada tekkinud. Ka see pakkus üllatusi.

Sõit viis Senegali jõe kõrvalt läbi rahvuspargi. Kõrbemaastik oli juba varem asendunud savannitaolise hõredate puudega rohtlaga.

Rohtla vaheldus lodumaastikuga, kus oli sügavamaid ja madalamaid lompe. Mõni päris õitemeres. Eelkõige lindude, aga ka tüügassigu nägime neli korda. See vist siin selline Eesti jänese moodi nähtus, et näeb iga kümne kilomeetri tagant.

Ning vahelduseks oli siin ka tee ääres inimesi, kes meie möödumisel tervituseks hoopis plaksutasid. Juba Aafrika moodi. Kontrollpunkte oli ka, aga mida kaugemale Rossost, seda vähem küsiti kaduud. Juba tuligi kardetud piir. Mauretaania poolel 3 erineva ametkonna ja kahe tõkkepuuga. Igal pool taks 10 Eeurot, osa sellest vist isegi ametlik teenustasu. Kui väljuine tehtud siis üle tammi juures vahutava Senegali jõe Senegali piirile. Kõigepealt oli tammiületuse tasu 7 EUR, mille vastu sai ka tseki. Selle järel politsei kiire sissekanne raamusse, tasu 10 EUR ja siis kardetud tolli.

Ma pole iial varem näinud intelligentsemaid ja lõbusamaid tolliametnikke. Meie sõiduk pälvis palju uudishimu, natuke austust ja paberid vormistati Aafrika tavapärasega võrreldes väga kiiresti. Oli ka ette nähtud tasu 5 eurot. Ära antud kümnest sain 5 tagasi ja tšeki pealekauba. Ning Senegalis edasi sõites oli küll politseipatrulle, kuid keegi ei kogunud totral viisil mingeid passi koopiaid, vaid tegeldi tegeliku kontrolliga. Et kas ikka juhiluba on, kas sõiduki paberid on ja kas ikka kõik vastab reeglitele.

Ning linna jõudes on kohale jõudnud tõeline Aafrika, tolmune, räpane, kirev ja elav.

Kui Senegalis satub kaks suurt autot kitsal tänaval vastakuti, leidub alati keegi, kes liikluskorralduseks appi tuleb, teed juhatab, rõõmsalt naeratab või niisama sõbralikult viipab. Ootused on kõrged. St Louis on Amphibear teekonna üks oluline murdepunkt. Teedel ühegi kriimu või intsidendita kohale jõudnud sõiduk peab nüüd ennast ookeanil tõestama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar