In englishEesti keeles

kolmapäev, 27. november 2013

Mauretaania

Mauretaaniasse jõudmiseks tuleb kõigepealt Marokost väljuda. Ning kes arvab et see on lihtne ja kiire protseduur, eksib. Ilmselt on igal ametkonnal piiripunktis oma kontrollpost ja nii kirjutati passiandmeid 3-4 korda kugugi vihikutesse, kontrolliti SMS-ga  kas meie sõidukit (ja valikuliselt ka teisi) ikka võib riigist välja lasta ja kui kõik juba möödas oli, siis oli ikka veel mingi kontrollpost. Marokole omaselt keegi kümnist ei küsinud, aga protsess oli aeganõudev. Ning siis tuli eikellegimaa. Isegi üle miinivälja saab tee buldooseriga enamvähem siledaks lükata. Siin aga oli kilomeetrite kaupa siksakilist teed, kividega umbes nagu Baikali juures kuulsad offraod katsumused. Dziibile ei ole see muidugi küsimus, aga hämmastama paneb küll. Külgedel siis rämpsuhunnikud ja mahajäetud autovrakid.

Mauretaania piiriületus kulges ootuspäraselt. Palkasime vene keelt kõnelenud abimehe Ahmedi, kes meie küsimused kõik korda ajas ja isegi ei püüdnud meid nöörida. Hoopis oskas välja näidata hoolitust ja abivalmidust nii, et me ise ennast nööriksime. Sõiduk muidugi oli menuk, nagu tavaliselt. Tulid ka kõik suured bossid ise seda üle vaatama. Ahmedi mesijutu raames ja auto passist leitud veel mõnede numbrite abil sai piiriületus tehtud.

Mauretaania on üks isemoodi maa. Ta koosneb kõrbest, teest läbi kõrbe ja tee ääres telkides ja onnides elavatest inimestest. Levinud bensiinijaam siin on tee ääres tünni või kanistritega usinad kütusemüüjad. Ehk siis lisaks sellele, et maal valitsevad sarjaadi seadused, valitseb siin ka ilmne vaesus.

Siiski võib ka vaesuses olla austust ja viisakust. Ilmselt meil ei vedanud, sest pigem olid pilgud kurjad ja hindavad. Ehk siis nagu aafrikas üldiselt, aga Mauretaanias eriti sõitsime uksed lukus ja valisime hoolega kus peatuda. Nouakhottis muidugi peatusime. Esimene öö kallis hotellis Theila. Tuba veidi lagunenud, teenindus veidi tõrges. Siiski tehti hoolega meile vajalike koopiaid, wifi toimis mõõduka kiirusega ja turvalisus oli kõrgel tasemel.

Linn vajab toitmist. Loomakarjad linna piiril.

Otsustasime oma elektroonilised viisad saatkonnas passi võtta, et vältida Rosso hullumeelsust ja valida piiripunkt Diama, mis asub St Louisile hoopis lähemal ja kus ei pea kohe piiri peal jõge ületama. Senegali jõel saab Senegali sees seilata nagunii. Saatkond oli üllatavalt asjalik, selge teenindusrütm, kus me isegi saime kerge eelise tänu saatkonna ette pargitud Amphibearile. Saatkonnas oli sulelisi ja karvaseid palju. Sotlane, kes jalgrattaga maailma avastab. Kaks vene tüdrukut, ning 42 autotäit heategevuslikku aafrika rallil osalevat saksa keele kõnelejat. Sotlane soovitas meile ühte teist hotelli – kämpingut. Kui Navigaatorisse sisse panime, tundus juhatus viivat täielikku Aafrika urkasse. Viiski.

Väga lahe urgas. Ööbimiskoht nimeaga Augberge Menata. Hotelli õu oli kaetud 10 cm paksuse peene tolmuse ja musta liivaga (nagu enamus Nouakchotti). Väga hubane siseõu.

Mööbel oli räpane ja väsinud, ning prügikasti liigutades pani keegi sealt kuuel jalal plagama. Aga milline hubasus ja milline seltkond. Itaaliast pärit Iveco veoautole ehitatud supersõiduk Africaraid (FB oma lehekülg). Loomulikult lõbus sotlane ja tagasihoidlikud vene tüdrukud, saksa vandersellid ning meid juba piiril nõustanud elumehest hollandlane. Kõik sõbralikud, lõbusad, uudishimulikud ja lahked.

Itaalia päritolu imesõiduk 600 liitrine kütusepaak, 500 liitrine veepaak, hulk mugavusi sisse ehitatud

Nii nautisime lõunasöögiks itaalia matkaöögis tehtud pastat, uurisime teiste reisiliste imesõidukeid ja saime kasutada vähemalt sama head wifit kui palju kordi kallimas hotellis.

Muide odavamad hinnad selles hotellis olid 6 EUR öö ja meie maksime omaette WC-ga toa kahepeale eest 25 EUR öö. Magasime siiski oma magamiskotiga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar