Brasiilia lõunamaal

Esmaspäeva hommikul suundusime lennuvälja tolliterminali oma kauaoodatud varustust kätte saama. Port Logistics oli hommikul platsis ja hakkas ametnike taga ootamine. Kokku lugesin kaheksa erinevat kohta ja suhtlust, kus oli vaja mingi paber täita või makse maksta. Õnneks Bianca ning Andre abiga oli toll sõbralik, leppis minu kasutatud asjade nimekirja imepisikeste hindadega ning tollimaksud väga suureks ei kujunenud. Kella kolmeks oli varustus käes, kenasti vigastamata ja täies koosseisus. Üksi oleks vist kaks nädalat kulunud, et kõik õiged kabinetid üles leida. Surusime varustuse kuidagi autosse ning võtsime suuna läände, rannikut pidi Sao Paulo suunas. Rio kostitas meid hüvastijätuks 39 kraadise temperatuuriga oma järjekordses äärelinnas.

Riost Sao Paulo suunas kulgev rannikutee pakkus maalilisi vaateid merele.

Kes tahab mootorrattaga Brasiilias matkata, siis see rannikutee on just õige. Parasjagu kurviline, hea asfaldiga ning kenad ja varjamata vaated saarestikule ja lahtedele. Igas järgmises lahesopis midagi uut, kas vaimustavalt uhke jahisadam või hoopis laevade dokk või liivarannaga puhkekeskus. Temperatuur kõikus ka mõõduka 28-32 kraadi ümber. Meie eesmärk oli tegelikult hoopis leida kämping, kus kogu varustuse saaks kile peale laiali laotada ja mõistlikult uuesti autosse pakkida. Ning Paraty juurest ära pöörates selline kämping ka olemas oli. Kena maaküla, ühel pool kanatarandik, teisel pool hobused ja haned, kämping palmide all ning palmijuure all pistikupesad vooluga. Nagu Peeter tähendas, „ See on ikka maakoht küll. Tänaval jooksis omapäi hobune ja teda saatis haukuv koer. Rohkem kedagi ei olnud“. Selles kämpingus olime ainsad külastajad ja saime mugavalt oma ümberpakkimise järgmiseks pärastlõunaks tehtud.

Õdus kämping külavahel. Kui oled ainus külastaja, on ju kõik mugavused ainult sinu päralt.

Nüüd võtsime juba sõidutee julgemalt ette ja panime sihiks Foz linna Brasiilia – Argentiina piiril. Navigaator juhatas meid mitte väikest külateed pidi tagasi, vaid meie üllatuseks edasi. Tee hakkas mäkke keerutama, et rannikut sisemaast eraldavatest mägedest üle saada. Auto hakkas vaikselt üle kuumenema ja juba eile vahelduva eduga töötanud konditsioneer töötas veel vähem aega. Siis lõppes asfalt otsa ja hakkas kruusatee, ikka mäkke. Tee äär seni kõige vaheldusrikkama ja metsikuma dzungliga ääristatud.  Aeg ajalt peatusime auto jahutamiseks tee ääres. Siis tuli silt, et edasisõit veokitele keelatud (meil on siiski sõiduauto) ja kruusatee lõppes ka otsa. Järgnes kividest, kruusast ja uhtmesängidest koosnev tee, mida teeehitajad parasjagu asfaldiks ümber ehitasid. Ehituse tõttu tuli teha kaks ootepausi, kokku umbes kaks tundi. Kuid kui see tee ükskord valmis saab, siis tuleb sellest super rada. Käigukasti ülekuumenemise vältimiseks sõitsin poole tee pealt edasi jaotuskasti maastikureziimiga. Temperatuur langes 24 kraadini, kõrgus küündis 1500 meetrini ja väga vaheldusrikas mets ühel pool ning väga ilusad karjamaadega farmid teisel pool mägesid.

Teetööde järel ootamine pakkus mootorile jahtumise võimalust aga röövis ka sõiduaega.

Maalilised karjamaavaated teisel pool rannikumägesid

Lisaks ülekuumenemisele hakkas meid kiusama ka imelik kolin parema esiratta juurest. Teeäärsed auto all vaatamised sellele vastust ei andnud ja kuna mägedes oli aeg käest kadunud, hakkasime järjekordset ööbimist otsima. Otsisime kämpingut, kus saab mugavamalt esiratta alt ära keerata. Silt tee ääres juhatas pinnaseteele ja varsti oli kämpingu koht näha – väravaga, kust amfiib läbi ei mahu. Peeter läks pererahvast otsima. Pikema jututa tuldi kohale, kaevati üks aiapost välja, lauad eest ja amfiib mahtus kämpingusse sõitma. Kui eelmine koht oli maaküla, siis see koht oli täiesti looduses. Otse tiigi kõrval, kus meie und saatis öine konnakontsert. Ka esiratta juures pusimine andis lihtsa vastuse, rattalaagri kork oli maha tulnud ja kolises kaitsme sees. Vahelduseks ööbisin autos, aga temperatuur 32 kraadi ja sõiduki jääksoojus päevasest sõidust on selleks ikka palju. Autos on moskiitokindel õhutus ainult tagumistel akendel ja nende avamine autot jahedamaks ei teinud.

Ainsad külastajad ka siin. Tiigi ääres põnev õhtune kontsert - konnade poolt.

Hommikul kilomeetrinäitu vaadates oli selge, et kaugele ei jõua. Jätkasime Rio ja Sao Paulo vahelise kiirtee suunas. Esialgu oli tee üsna maaliline, nagu Eesti kuppelmaastik. Kiirtee on aga igal pool maailmas ühenäoline ja igav. Brasiilia suurim linn Sao Paulo on hoomamatult suur ja meie idee seal Toyota teenindus leida, muutus kiiresti ideeks teha seda mõnes väiksemas linnas. Nii saigi Sao Paulo läbitud ja edasi suundusime rannikust veel rohkem sisemaale. Mõnesaja kilomeetri järel muutus pilt jälle - algas põllumajanduslik Brasiilia. Ikka veel künklik, kuid lauge ja mõne künka otsast silmapiirini põllumuster. Tee ääres ainult bensiinijaamad. Kui õhtu käes ja navigaatoris öömaja otsisime, oli vastus ühene – järgmine öömaja on tee ääres 250 km kaugusel. Tee ääres silte vaadates tunduski see tõsi olevat, ainult väiksed külad, farmid ja kuivatid. Mõnes suuremas külas ka veoautode või traktorite remonditöökojad ja muu põllumajandusega seotud teenindus. Välistemperatuur vahelduvalt 35-37 kraadi ei kutsunud kämpingut otsima ning ega navigaator ka ühtegi ei pakkunud. Hotell leidus lõpuks Londrina linna külje all, Cambe linnas. Hotell nimega Solarium küll palavuses ei kutsunud, aga kohale jõudes oli see igati moodne ja mõistliku hinnaga luksuslik peatuskoht. Kõige tähtsam – toas on internet ja konditsioneer.

Sirge tee ja põllud silmapiirini. Ei ole veel Argentiina, hoopis Brasiilia põllumajandus.

Ikka päikesele järgi, kui sõita lääne suunas ümber maakera.

Eesti ettevõttest Aramet OÜst, http://www.aramet.ee/, Hendrik Ross tegi pontoonide tugevusarvutused ja modelleerimise. Nüüd on paremini teada, kuidas kaalu optimeerides siiski vastupidavad pontoonid tellida ja on ka teada millistes kohtades eelkõige kontrolli teostada. Ajami kinnitus on veel töös. Ilma appi tulnud vabatahtlike abimeesteta oleks see reis palju keerulisem. Aitäh Henrik Ross, Mihkel Güsson ja paljud teised, kes on nõu ja tööpanusega appi tulnud!

Nüüd edasi lõunasse, sihiks Iguacu kosed Brasiilia - Argentiina piiril ja mõni sõbralik Toyota teenindus.